Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

A Fantastic Fear of Everything (2012)

Sõber netifoorumist kilkas, et oi, nii tore väike briti filmike kolmapäevaõhtuseks vaatamiseks Simon Peggiga. Kirjutasin talle vastu, et suur osa neid filme on pigem saareriigi stõuneritele paras materjal, mis polnud ehk kõige täpsem argument. Shaun of the Dead (2004) oli hea ja Hot Fuzz (2007) oli naljakas, aga Paul oli mõõdutundetult kretinistlik ja minus ei olnud vaimujõudu, et sellest suuremat hoolida. Olgem ausad, lihtsalt saja teise filmi tsiteerimine tsiteerimise huvides ei ole mingit moodi naljakas. Ja sedasi ma kortsutasin pigem selle, siin arvustatud filmi soovituse peale kulmu. Nii kaua, kuni otsaesine krampi läks ja kolmiknärv terve näo krimpsu kiskus. Sest vaatamine ei olnud kuigi otstarbekalt kulutatud aeg. Sellest nüüd pikemalt.

Simon, miks sa tegelikult selles filmis oled? Raha pärast?

Kergelt läbi põlenud lastekirjanik Jack (Simon Pegg) teeb uurimustööd uue raamatu kirjutamiseks. Teemaks on valitud 19. sajandi Suurbritannia sarimõrvarid, sest vaimukate nimedega aialoomadest kirjutamisest on kopp ette saanud. Kahjuks aga on kirjanikuhärra väga tundlikku laadi ja seega hakkab temas kiiresti võimust võtma erinevate foobiate ristmõju. Iga uue ja võika tapja ajaloo kohta lugedes kasvavad varjud pikemaks, erinevad hääled öös ei lase magada, igas möödujas on peidus psühhopaat ja igas kellahelinas varitseb õudus. Kirjutamine on seega jäänud tagaplaanile ja mees suudab vaevu oma piiratud sootsiumis toimida. Kõik kulmineerub, kui magamata ja närvipuntrast mees saab pakkumise oma pooleli olev kirjatöö maha müüa ning selleks on vaja minna kohtumisele. Sinna aga mees ei jõua, sest jada jaburaid viperusi seab ta teise olukorra ette. Esmalt kleebib mees endale ustava kööginoa käe külge, seejärel põletab aluspesu ahjus ära ja viimaks pesumajja minnes võtab lugu sootuks pöörased tuurid. Kel ilmtingimata soov asi ise ära vaadata, laske käia.

See film on üks suur segadus. Näitlejad ei saa aru, kas nad on mustas komöödias või draamas. Lavastajad ei saa aru, mis teemale nad keskenduma peaks. Õudusfilmi elemendid asenduvad lapsefilmiga, siis romantilise draamaga, siis omakorda musta komöödiaga, siis imeliku psühholoogilise eneseretkena ja nii edasi. Ridamisi korjatakse kaadritest üles erinevaid teemasid ja siis minuteid hiljem lastakse neil teetolmu kukkuda. Ehkki üleüldine jutustus on justkui olemas, pikitakse sellesse arusaamatuid nüansse, tegelased on eranditult ebastabiilsed ning nad on kirjutatud sellistena puhtalt laiskusest. Sest päris karaktereid välja mõelda on ju raske töö. Minu lemmikteema - sarimõrvarid - jäetakse siin samuti nii ruttu kõrvale, kui see võimalik on. Tegelased tulevad ja lähevad, kokku vaid kolmes asukohas aset leidev lugu on hüplik ja närviline. Vilets vorm kõigilt osatäitjatelt. Äärmisel juhul kõlbaks seesinane teos vana Comic Strip stiilis telepurgis näidata, aga kindlasti mitte kinofilmina publiku raiskama. Mõttetu, vältida. Isegi puhtbritilikku armastusväärset ekstsentrismi on selles teoses liiga vähe.

Django Unchained (2012)

Filmimaailma vaieldamatuks rokkstaariks on Quentin Tarantino. Mees tuleb, teeb filme omaenese reeglite ja käe järgi, vilistab kriitikutele (kes sellele vaatamata kõiki tema filme palavalt armastavad), eitab kolmandat dimensiooni ja isegi digitaalset filmimist. Müts maha sellise mehe ees, isegi kui kõik tema looming mulle väga korda ei ole läinud. Väga paljud eitavad tema geniaalsust, tuues ennekõike esile vägivalda ja selle erakordselt värvikat esitust paljudes tema filmides. Kuid seegi ei saa lugejat eksitada: mees on kaasaegse kino üks paremaid režissööre. Ilmselgelt ei tee see tegelane filme raha pärast - pigem laseb ta mingil ideel oma peas nii kaua küpseda, kuni seda sobib vastavasse vormi valada. Django Unchained ei ole selles suhtes mingi erand.

Filmi tegelik staar.

Kust alustada? Filmi tegevus leiab aset aastal 1858, napilt enne kodusõja algust kolooniates. Mida lõunaosariikide poole, seda levinum on orjapidamine ja ori on isegi koduloomast odavam tööjõud. Otse loomulikult koorivad suurima kasumi orjanduse pealt suured istanduste valitsejad. Ärakaranud orjadele vaadatakse viltu. Üks neist ärakaranud orjadest ongi Django (Jamie Foxx). Tema üritas kord koos oma armastatud Brunhildega (Kerry Washington), aga kaugele nad ei jõudnud. Omanik laskis mõlemale põse peale r-tähe põletada (runaway) ja siis nad eraldi maha müüa. Nüüd aga astub lavale King Schultz (Cristoph Waltz), endine hambaarst ja nüüdne pearahakütt, kes Django vabastada võtab - omakasu eesmärgil. Nimelt jälitab hambatohter kolme tagaotsitavat, kelle nägusid Django näinud on. Mehed lepivad kokku, et kui tagaotsitavad tabatud, aitab pearahakütt Djangol tolle naise üles otsimisega abiks olla. Jätkub märul lõputiitriteni.

Neeger neegri vastu. Tuckeril materjali veel kümneks aastaks.

Suur hulk filmikriitikuid on kurtnud, et nemad ootasid sellelt lavastajalt ikka selle aja peale midagi tõsisemat ja mitte enam pead-plahvatavad-soustiks õndsat vägivallaorgiat. Ving-ving, hala-hala. Ma kirjutasin juba enne, et mees teeb, mida tahab - millal tahab. Kui kellelgi sellega probleem on, siis mingu tehku paremini (mida nagunii keegi ei suuda). Mina oskan arvustamisele tulla ainult selle jutuga, mis mulle filmist üldisena jäi. Ehkki eestlane on samamoodi iidne orjarahvas, ei oska mustanahaliste hirmviletsa olustikuga selles teoses kuidagi samastuda. Ning küllap ei oska seda tegelikult keegi. Isegi pseudopasavaresed mustad rassistid ameerikates ei oska seda teemat enam õigesti hinnata. Kuid rääkigem siis filmist. Django Unchained meeldis mulle kuni teatud hetkeni. Seda mitte temaatika pärast, ei. Film on kenasti raamitud ja meisterlikult linti võetud. Tarantino oskab suurepäraselt tempot hoida, võiks isegi öelda, et iga filmi stseen on eraldi võetuna perfektne, väike universum lugu. Kiidusõnu pälvib ka dialoog, mis on harjumuspäraselt vaimukas ja teeb oma tööd vahendeid raiskamata. Jah, ohtralt verd lendab tulevahetuste käigus ja mõned stseenid on keskmise kino jaoks vägagi brutaalsed. Aga nagu lavastaja ise ütleks: see on film, kurat võtaks. Mulle ei meeldinud filmi topeltlõpp - juba niigi pika linateose juures on kahekordne kulminatsioon kuidagi laiduväärt. Ja mida rohkem aega tiksub mööda filmi vaatamisest, seda vähem hoolin ma selle vaat et klišeelikust kokkuvõttest. Pärisin tuttavatelt ja kolleegidelt, et mis tundmus jäi ja valdav enamus nautisid filmi vaatamist. Kuid mina tunnen, et kättemaksufantaasiatest on tasahilju villand saanud. Hea meelega oleks soovinud, et film lõppenuks enne epiloogi ehk siis viimase otsa algust. Kõik muu oli paigas: siin ja seal viited eelnenud filmidele, ladus stseeniseadmine ja oskuslikult valitud muusika. Aga midagi jäi kripeldama ja olen tulemuseta püüdnud seda sõnadesse seada. Ehk oli selleks peategelane, kelle jaoks teatri mängimine ühtäkki tegelikkuseks sai? Ehk hoopis klants ja toorutsev lõpplahendus? Põhimõttelagedus teatud osatäitjate poolt, kus teised seda üdini evisid? Mine võta kinni. Film rändab kindlasti ajalooraamatutesse kui vastuoluline ja imelikult ajastatud paradoks. Neegrid peksavad rusikaga vastu rinda või siis hoiavad kahe käega peast kinni, veel nii mõnedki aastad. Ei teagi, kas seda soovitada vaatamiseks. Nagunii on kõik lugejad, tuttavad ja nende koerad seda filmi näinud.

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Jack Reacher (2012)

Kas lugeja teab, kes on Jack Reacher? Kes pidevalt mööda lennujaamades asuvaid rämpskirjanduse poode on käinud, sellele on ehk seesinane raamatukangelane silma jäänud. Kui raamatud lugemata, siis võin need kokku võtta ühe ingliskeelse terminiga: pulp. Ostad, loed kiiresti läbi ja unustad. Neis pole midagi silmipimestavalt uudset, põnevat ega meeldejäävat. Tegelaskujud võivad ehk oma tooruses toredatena näida, aga sisemiselt on nad veel kahemõõtmelisemad kui paber, millele see sodi trükitud on. Ja nüüd korraga leidis keegi, et kuna Bourne ja Bond on hirmsad kassahitid, siis tuleb veel keegi mölluvend filmilinale tõmmata. Algmaterjali valik ei ole iseenesest laiduväärt, aga selle teostus on kõike muud. Miks ja kuidas, sellest nüüd mõne sõnaga lähemalt.

Punnita palju tahad, ikka oled ainult 170 sentimeetrit lühike.

Mees sõidab parkimismajja, võtab snaiperpüssi ja tapab viis inimest. Mõni aeg hiljem võtavad sinikuued mehe kinni ja ülekuulamisel ütleb tapja ainult üht: tooge Jack Reacher. Mõttetu mees Reacher ujub kusagilt kivi alt kohale, hakkab kuritegu uurima, avastab imelikke möödalaskmisi ja jõuab viimaks korralike ärimeestena esinevate vene gängsteriteni. Loomulikult tapetakse kõik pahad ära ja kangelane ratsutab päikeseloojangusse. Fin.

Jack Reacher on keskpärasuse manifestatsioon. Juba ammu pole midagi nii ennast ületavalt keskpärast kogeda ega tarbida saanud. Kuid enne filmi stereotüüpiliste möödalaskmiste juurde laskumist tuleb rääkida osatäitjatest. Täpsemalt: Tom Cruise'st. Raamatutes oli peategelane ligemale kaks meetrit pikk, blond, erakordselt tugev ja treenitud erusõjaväelane, kelle kodutu mentaliteet ja ränduri hing moodustasid kirgastava paari toorutseva vägivallaga. Raamatutest tuntud Jack ei rääkinud peaaegu üldse. Temas oli salapära, mis tekitas poole raamatute särast - ja sellest särast on ekraanile jõudnud mitte midagi. Tom on kuradi lühike pägalik, ta ei ole blond, ta ei ole erakordselt treenitud (ehkki heas vormis). Filmis lobiseb peategelane pidevalt, praktilist vahet pidamata. Temas ei ole mitte mingit salapära, mitte mingit müstikat. Kuid isegi see ei ole suurim probleem. Kõige kurvemaks teeb esituse fakt, et Tom isegi ei püüa näidelda. Põrunud saientoloog langeb enesele väga tuttavasse stamp-rolli, midagi Ethan Hunti ja tolle surnud hobusele sarnaneva naisnäitlejaga (Cameron Diaz) koos tehtud filmi eriagendi vahepealsesse. See näitlemine nõuab null pingutust. Haavale riputab soola peale seegi, et tegelikult ju Tom on suuteline väga põnevaid rolle etendama. Mõelge tagasi filmile Collateral (2004), või isegi minu igipõlisele lemmikule Magnolia (1999). Nondes filmides on Tom suurepärane karakternäitleja, siin aga jõllitab mees tuima pilguga kaamerasse, ajab suust suvalist sodi välja ja see kõik jookseb lati alt nii kaugelt alt läbi, et piinlik hakkab. Kui sellest halastamatust möödalaskmisest viimaks edasi saada, siis vaatab meile vastu Werner Herzog, kes siin mängib mõttetut kurjamit. Mainisin hiljuti Skyfalli arvustuses, et peamisel kurjamil oli kolm lühikest, aga head monoloogi ja siis oli teema läbi. Siin on Werneril kolm lauset ja siis on kõik. Taevas küll, miks? Tegelikult ma vist isegi aiman, mis siin toimub. Reacherit annaks filmida veel vähemalt viis-kuus filmi, see siin on lihtsalt esimene. Nagu ikka, siis määrajaks saab vaatajate kukrust pudenev krõbisev ja praeguste kassatulemuste alusel võiks öelda, et see siin jääb esialgu viimaseks filmiks. Ja veel kord: mitte millelgi pole justkui midagi viga, kõik on justkui omal kohal ja paigas, aga terve filmi vältel oli tunne, et seda kõike on juba nähtud, paremini ja paremate näitlejatega. Madistavad ja müravad ja tulistavad teineteist, aga miski sellest ei tundu värske ega köitvana. Keskpärane schlock, mida pooleteise kuu pärast videolaenutusest leida. Olgu, tegelikult videolaenutusi pole enam olemas, ehk siis video on demand teenustest võib sedasinast teost üsna peatselt rentida.

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Les Misérables (2012)

IMDb andmetel peaks Hüljatute kinoversioon kodumaistel hõbedastel ekraanidel värelema alles 18. jaanuarist. Kuidas siis on võimalik see, et mina lihtsurelikuna koos nii mõnegi teise kinokülastajaga seda vaatemängu juba 30. detsembri pärastlõunal vaadata sain? Kusagil on mingi infosulg interveebides õiged kuupäevad sassi keeranud või siis on keegi rämedalt lubatud reegleid eiranud. Nii või teisiti sai tükk kogu hiilguses ära vaadatud ja nüüd õige napilt sellest, mis tunne päev hiljem on. Ja head uut aastat kõigile unetutele.

Sarnaselt hiljuti arvustatud Pilveatlasega ei näe ma mingit tarvidust loo sisu ümber jutustama hakata. Kes tahab, see loeb Hugo romaani viies köites. Kel nii palju kannatlikkust ei ole, see on ehk näinud ja kuulnud Schönbergi muusikali ühel või teisel kujul (erinevate esitajate suust). Ja kes tõesti mitte midagi ei tea, siis see on lugu lunastusest ja armastusest, andeks palumisest ja andeks saamisest, enese parendamisest ja revolutsioonist, hoolimisest ja õigel ajal lahti laskmisest. Kes kinosaali kibeleb külastada, siis teadke, et film on muusikal, kus niisama vestlemist ülivähe näeb. Ja see kestab kokku ligemale kaks ja kolmveerand tundi.

But my friend you left so early, surely something slipped your mind...

Missugune meeliülendav tunne oli suurel ekraanil näha lemmiknäitlejaid, kes on ka suhteliselt hästi laulma õppinud, eatult head muusikat ja näitlemislihaseid, mis ka täiskasvanud mehed nutma panevad. Seda viimast muidugi võtke täpselt selle kvaliteediga, mida te ise kinost saada tahate või kui palju endid hingeliselt ekraanil toimuvasse asetate. Jah, võib-olla natuke liiga palju oli ülilähevõtteid laulvatest nägudest. Ning teine kord kaamera kõikus imelikult väga pikkade kaadrite ajal. Crowe' lauluhääl oli kohati kõige rohkem mööda, seevastu kõik teised laulsid nagu ööbikud. Ning jah, kohati kriipis inetu arvutigraafika taasloodud linnamaastike puhul silma, sest nii kergesti oli tunda, et näitlejad ühte värvi plagu ees (loe: greenscreen) oma häälepaelasid pingutavad. Raamatuga lähemad tuttavad kirtsutavad ehk sellegi peale nina, kuidas sotsiaalseid teemasid vaiksemaks on kruvitud ja kui mannavahuline noorte armulugu kipub olema. Kuid kes hoolivad ja oskavad kuulata, need leiavad suurepärase kostüümidraama seest oma lemmikmuusika geniaalses pakendis.

Kinosaalis, millest inimestega oli täidetud napilt kolmandik, oli seekord võikalt palju häirivaid tegureid. Lapsed jooksid igavusest mööda kinosaali (kes iganes arvas, et see on sobilik lastefilm, palun ärge enam kunagi kinos käige). Rida eespool oli paarike, mille meespool suurest igavusest telefoniga mängis ja häälekalt röhitses. Minust vasakul käel istuv paarike magas kaks kolmandikku filmist sootuks maha. Kõik see lörtsis minu kinoelamust sedavõrd, et ma ei taha enam mitte kunagi suurde kinno minna seda sorti teost vaatama. Suured kinosaalid on Michael Bay ja Adam Sandleri väljaheidete jaoks parajad, sest nendele oskavad need silmitud neandertaalid ilmselgelt kaasa elada. Jälestusväärne.