Alternating Wallpaper

pühapäev, 7. juuli 2013

The Internship (2013)

Selg oli jubedalt valus ja läksin arsti juurde. Kuna enda perearst on Tartus (ja samas ilmselt ei oska diagnoosida isegi patsiendi erinevust elu ja surma vahel), siis sattusin suvalise memme manu, kes mind sõimas ja käskis enam mitte tulla tülitama. Professionaalne eetika missugune. Tegelikult diagnoositi lihasepõletik ja kästi vähem köhida. Kui ma julgesin siis neerukivide kohta küsida, visati mind mensuuriga. Pagesin ülepeakaela välja Liivalaia tänavale, selg oli ikka jube valus ja nõnda ma siis koperdasin, kühmus ja äginaga, kontori poole. Solarise ees puhkasin korraks jalga. Siis komberdasin jumalaema kiriku kellalööja kombel TIKi ette ja läksin trolli peale. Trolli peal oli üks väga sulnis neiu. See kõik tundus mulle valust poolsegasena kui halb film. Nagu The Internship (2013).

Värdjad viivad oma meeskonna noored ööklubisse. Hilarity does not ensue.

Kaks ajudeta värdjat - Nick (Owen Wilson) ja Bill (Vince Vaughn) saavad kinga, sest nad on ajudeta värdjad, nagu eelpool mainitud. Et arveid maksta, lähevad kretiinid Google'i praktikantide programmi, kuhu nad võetakse oma "alterntiivse" suhtumise pärast. Miks Google? Sest Google's töötamine on ju iga inimese unistus maakera peal, kui mitte universumis. Erineva jandi käigus pannakse keskealised, kes arvutitest ega internetist mitte midagi ei näi teadvat, ühte meeskonda noorte heidikutega. Viimastel on kõigil mingid oma probleemid. Algab sisemine võistlus erinevate meeskondade vahel, kusjuures vastasmeeskonda juhib noor ja andekas Graham (Max Minghella). Värdjad peategelased esiotsa muidugi kaotavad, aga siis rakendavad oma inimlikke oskusi ja kõik näib paremini minevat. Siis hakkavad mõlemad mehed tehnika vastu aga juhuslikult tõelist huvi tundma ja oma teadmise repertuaari suurendama. Müstiline, alatasa kõrvaklappe kandev mees seletab Billile, et tema suhtlemisviis on väga eriline ja et tal on võime suuri asju korda saata ja... Täpselt selle koha peal tõusin ma kinosaalis püsti ja jalutasin välja. Mul ei olnud mitte mingit kavatsust seda ogarat, igavat, ebavaimukat sitta lõpuni vaadata.

Mina ei ole oma elus sugugi mitte paljudelt filmidelt välja jalutanud. Aga see siin sundis mind. Saksa keeles on olemas eraldi sõna. Selleks on augenfeindlich ja see tähendab täpselt seda, mis tõlge meile ütleb: silmavaenulik. The Internship on silmavaenulik. Ent lähenegem asjale loominguliselt. Kas see film on hea komöödia? Ei. Ma ei täheldanud elatanud teisejärguliste peategelaste puhul mitte ühtegi hetke, mis oleks mind naerma ajanud. Isegi irvakil muiet ei kiskunud see abordijäänus näoilmesse. Kas see film on siis ajakohane noortedraama? Ei, sest siin üles astuvad noored on vaimuvaesed, ebameeldivad ja tüütud. Tasahilju tekib küsimus, et miks seda filmi sootuks vaja teha oli. Kas seda oli üldse tarvis? Ei.

The Internship on kõige ebameeldivam, pulbriks tambitud kahetunnine Google'i reklaam, mida ma isegi lõpuni ei suutnud vaadata. Mul ei ole midagi Google'i vastu - ma kirjutan isegi seda blogiposti ühes nende poolt omatud rakenduses, aga selle filmi järel tekkis ühtäkki vastupandamatu soov oma Gmaili konto Outlook.com vastu vahetada. Ja lisaks Bingi kasutama hakata. Androidi telefone hammustada. YouTube'i vaatamise asemel jalaga monitor puruks lüüa. See film siin ei ole ei naljakas, ei põnev, ei vaimukas ega isegi täidetud heade näitlejatega. Mul on hea meel, et see kassaedu reeglite järgi rämedalt floppis. Mul oleks veel parem meel, kui kõik selle projektiga seotud tegelased kiirkorras AIDSi sureks. Vältida nagu marutõbist ilvest.

kolmapäev, 26. juuni 2013

Man of Steel (2013)

Zack Snyderi filmid on läbi ajaloo olnud ikka kord pihtas, kord mööda teemad. Kui tuli teade, et tema on valitud uut supermehe filmi dirigeerima, oli esialgne usk väga väike. Kuid siis kinnitus projekti külge ka Christopher Nolan, kes pidi olema justkui ülevaataja või lapsevanema rollis (tegelikult on temal produtsendi ja loo kirjutaja rollid). Oli selge, et sihitakse süngemat, karmimat tõlgendust. Sest kui masendav, mõneti realistlikum nahkhiirmees nii palju krõbisevat kinokassasse kogus, siis järelikult peab supermees sama tegema. Kas ikka peab? Lühike ja konkreetne vastus on eitav. Ometi arvati, et kui kaugenetakse viimasest, poisikeselikust Brandon Routhi terasmehe kehastusest, siis on pool võitu käes. Nüüd, kui uus Man of Steel viimaks kinos ära nähtud, saab kogetu paberile panna. No spoilers.

Jor-El (Russel Crowe) ja Kal-El (Henry Cavill) üleliigsevõitu ajalootunni keskel.

Väga laias laastus jaguneb terasmehe kaks ja pool tundi kolmeks eraldiseisvaks filmiks. Loo alguses näeb vaataja eelloo järjekordset tõlgendust. Jor-El (Russel Crowe) vaatab pealt oma planeedi hukkumist (lisaks veel natuke kodusõda ka). Ta otsustab oma rahva geneetilise informatsiooni koos oma vastsündinud pojaga saata kaugele planeedile nimega Maa. Kui tähtedevaheline laev viimaks Smallville's taevast maha prantsatab, lapsendavad tulnuka kohalikud talunikud. Jonathan Kent (Kevin Costner) vaatab pealt, kuidas tema adopteeritud tulnukas demonstreerib ebainimlikku jõudu ja kiirust. Poisi nimeks pannakse Clark. Kui aeg on küps, siis räägib kasuisa meie kangelasele, et targem oleks oma võimeid varjata, sest inimkond ei ole sellistele teemadele eriti vastuvõtlik. Perekonnas sünnib tragöödia ja Clark lahkub kodust. Ta reisib ringi, kanda kinnitamata. Teeb juhutöid siin ja seal ja päästab inimesi, ise seejuures märkamatuks jäädes.

Mingi hetk saab Clark teada, et Antarktikast on leitud tulnukate laev. Mees läheb sinna ja saab viimaks ometi teada, kes või mis ta tegelikult on. Siis sekkub teemasse kuri Krüptoni kindral Zod (Michael Shannon), kes nõuab tulnukmehe välja andmist, aga tema plaanide taga seoses inimeste planeediga on sootuks kurjemad kavatsused. Filmi kolmainsuse viimane osa on lahing. Selle lahingu vältel tehakse maatasa terve Smallville, aga ka pool Metropolist. Kui filmile tuleb veel järgesid, siis peaks nad vähemalt neljanda filmini linnasid uuesti üles ehitama.

Kuri kindral Zod (Michael Shannon oma tuntud imposantses headuses).

Õelutsevalt alustades peaks ütlema, et Nolani kätt selle filmi juures üldisena vähe tunda saab. Kõige suurem näib tema juhatus olema filmi keskmise osa juures, kus inimdraamat on kõige enam. Ja see töötab suuremalt jaolt. Noor Kal-El maadleb iseendaga, olles võõras inimeste keskel ja eemale kasvanud ka oma kaas-krüptoonlastest. Proloogina näha olev Krüptoni lugu on läbi ja lõhki Snyderi masti poosetamine ja silmade pööritamine, igaühel on hirmus ilusad kostüümid, aga nende all ei ole peale õõnsa dialoogi ja tühjade nägude midagi. Crowe ei olnud terasmehe isa rolli halb valik, aga ta ei anna sellele tegelasele ka eriti mingit lisaväärtust. Kes tegelikult oma rollis säravana üles astub, on vana hea Kevin Costner. Nii vähe, kui teda ekraanil vilkumas näeb, käib tema osatäitmine teistest pea ja õlad kõrgemalt üle. Praktiliselt täiesti sisutu etteaste teeb Amy Adams, mängides Lois Lane'i. Kummalisel kombel õnnestub sellel ajakirjanikuneiul alati vales kohas olla. Samal ajal tekib pidevalt küsimus, et mis moel ta sinna või teisse kohta pärale on suutnud jõuda. Cavill terasmehe rollis on aga suhteliselt hea valik. Kahtlemata on mees siin parem kui filmis Immortals (2011), millest ma kunagi ammu kirjutasin. Kuid tema võime äärmustes näidelda näib olevat piiratud. Kesktee ja poolmuie tulevad hästi välja, aga raev ja meeleheide näivad paberõhukestena. Kasuks ei tule ka tüütult asju üle seletav dialoog ja naeruväärsed võtted õigeid tegelasi loo kulgemisele ette seada.

Ei, see ei tähenda tähte s.

Man of Steel on filmina jube raske soovitada. Selle kaootiline ülesehitus, kõikuv kvaliteet ja sõna otseses mõttes silmi pimestav tapmise ja hävitamise orgia viimases veerandis muudavad teose suuremalt jaolt väga konarlikuks. Selle vaatamine on kurnav nii optilisele närvile kui ka mõistusele. Isegi kui ma sooviks mõelda, et filmi fookus on esimeses pooles, vaos hoitud ülivõimete ajas, siis filmi lõppvaatus lömastab vaataja täielikult. Hävitustöö on nii põhjalik, et Jerry Bruckheimer piinlikkusest punastama panna. Kuid kas see kõik tähendab, et film väärib vaatamist? Mitte eriti. Võimsa avanguga alanud teos kasvab keskel korraks südamega draamaks, aga lõpuminutitel astub mõlema jalaga nii sügavale solgiämbrisse, et seda sealt mingi väevõimuga välja enam ei tõmba. Kohmakas epiloog ei anna mitte midagi loole juurde. Õnneks ei kipu kodumaine lumpen seda üllitist vist eriti kinosaali vaatama ka. Põhjus on lihtne: filmi eestikeelne tõlge on Terasmees. Just meil oli kinos ju Raudmehe nime kandev teos - vaevalt poolahvidest kaasmaalased neil kahel suurt vahet oskavad teha.

Soovitatud üksnes eriti paadunud fännidele, teised võivad siit ringiga mööda minna.

esmaspäev, 17. juuni 2013

13 Assassins (2010)

Mõned aastad tagasi käisin PÖFFi raames kellegagi vaatamas toona Takashi Miike uut filmi nimega 13 Assassins (2010). Kahjuks ei suuda ma meenutada, kellega ma seda vaatamas käisin. Küll aga meenub, et tõlge oli halb, projektsioon oli halb ja et väike kinosaal oli umbselt ebameeldiv. Aga film ise jäi hästi meelde. Nii heasti koguni, et kui viimaks võimalus tekkis, tellisin odava raha eest endale selle filmi sinikiire ära. Ja siis jäi see karp kiles sahtlisse seisma. Alles nüüd, palju kuid hiljem, rebisin ma sellelt krabiseva ümbert, toppisin plaadi mängijasse ja vaatasin uuesti üle. Teistkordne vaatamine (ehkki tegelikult kolmas kord) lubas palju enam nüansse märgata. Ja lõpuks otsustasin nüüd, aastaid hiljem, selle kohta väikese postituse üllitada.

Hirmuäratav ronin Hirayama (Tsuyoshi Ihara).

Kõrgest soost Naritsugu (Goro Inagaki) on sadist, kelle arvates alamad on võrdsed loomadega - võtta, ära tarbida, minema visata... vajadusel tappa. Sest alamaid on palju ja nad kõik on mõeldud vaid üheks: isanda teenimiseks. Ses mõttes on siinne ilming väga lähedal ühe teatud rahva genotsiidile ajaloos, kus vastaspoolt samuti pandi arvama, et soovimata isendid polegi inimesed. Rohkem nagu asjad, millega aega veeta ja ennast lõbustada, seejärel neist vabanedes. Ent tagasi loo manu. Isand Naritsugust on peatselt saamas šoguni ehk siis kindrali lähedasem nõuandja. Kui selline asi juhtuks, siis nõustaks tema kindlasti šogunit omal moel, ilmselt oma sadistlikku meetodit edasi viies. Ning külades ja linnades, kust tema eskort läbi käib, jäävad maha tapetud naised-lapsed ja häbistatud perekonnad. Ometi ei söanda keegi midagi teha, sest mees on sedavõrd tähtis. Ent siiski leidub šoguni lähikonnas neid, kes olukorra tõsidust mõistavad. Üks taolisi on Doi (Mikijiro Hira), kes viimases hädas pöördub sellel rahulikul perioodil igavleva samurai Shinzaemon Shimada poole (Kōji Yakusho). Pole võimalik otse välja öelda, mis soovitud lahendus olema peaks, sest sisuliselt on tegemist valitsuse reetmisega. Kuid samurai saab talle usaldatud ülesandest aru. Kokku liitub tema riigireetliku plaaniga veel 11 sõdalast, noort ja vana. Mõned on samuraid nagu tema isegi, mõned roninid. Seltskond on kirju. Kes võitleb kohusetundest, kes tahab midagi enesele tõestada. Kuid nad kõik on lojaalsed, truud sõdalased, kelle eesmärk on õilis. Teel kõrgest soost sadisti poole leitakse oma seltskonda veel üks kummaline olevus, kelle olemust filmi lõpuni päriselt lahti ei räägita. Film päädib verise lahinguga tillukeses asulas, mille samuraid on eelnevalt oma ülesandeks ümber ehitanud. Verd voolab ojadena ja lugu saab suurepäraselt kokku võetud.

Vanad sõbrad. Naritsugu kindral Hanbei viimase mehena Shinzaemoni vastu.

Mis mind just nüüd seda juttu kirja panema ajendas? Nagu alati, nii ka seekord veereb elu ja töömõtete rada omasoodu ja üks pinnale jäänud olemuslikke ideid on lojaalsus. Mida see tähendab, kas see on jääv või kaduv. Sest selles filmis on lojaalsus ja truudus kõige tähtsam. Mis veelgi enam: see truudus näib tegelikum kui võltsmoraaliga lugu näiteks The Last Samurai (2003) filmis. Lojaalsusele järgneb sõdalase koodeks, mille alusel - suuresti sarnaselt muistse Skandinaavia sõdalastele - on parimaks saatuseks lahinguväljal hukkuda, mõõk käes. Sest ainult sellisel moel on sõdalase elul tähendus, ainult sedasi saab ta enda olemasolu õigustada. Eneseväärikus, selle möödanik sõdadeta ajastul ja selle uuesti leidmine käivad käsikäes sõjakoledustega. Sest keegi ei sure hästi. Pigem surrakse teetolmus või oma viimaseid hingetõmbeid kramplikult mudalombis ahmides. Miike käsitlus sellest erakordselt vägivaldsest lahingust on vägagi õnnestunud, kuid mees ei saa muidu, kui lisab filmi ka mõned body horror elemendid. Mis vähemasti kunagist PÖFFi publikut panid nina kirtsutama. Teist korda vaadates oli šokiväärtus pea olematu.

Põnevad tegelased, hoogne süžee - ajaloole truu ja detailiderohke maailm. Üks kummaline lisand on Kiga Koyata (Yūsuke Iseya), kelle kohta on spekuleeritud, et tegemist on pigem inimkehas deemoni või jumalusega. Korralik madin ja verevalamine, soovitatud kõigile, keda vähegi jaapanlaste kultuur ja ajalugu tõmbab. Aga ka lihtsalt heade samuraifilmide austajatele.

Now You See Me (2013)

Filmikunst ja võlukunst käivad käsikäes. Eks ole filmilegi ülesandeks vaatajat üllatada, pakkuda midagi meeltele. Ja selle jaoks on filmidel olemas suurepärased suitsu ja peeglite võtted, kaamerasilma iseärasused ja lavastaja fookus. Hea silmamoondaja oskab sama hästi vaataja meelt lahutada kui edukas filmimees. Mustkunsti ja kino ühendamine näib seega suurepärase ideena, küpse kooslusena. Kuidas ja miks Now You See Me (2013) selle lihtsa ülesandega ebaõnnestub, sellest nüüd lähemalt. Siiani jääb selgusetuks, millise kiirtoidurestorani prügikastist see käsikiri leiti ja miks keegi pidas vajalikuks seda üles filmida.

Tegelikult ongi Ruffalo tegelane see, kes silmamoondajad kokku kutsub: muutes terve filmi automaatselt mõttetuks.

Neli mustkunstnikku, silmamoondajat ja soolapuhujat saavad eriskummalise kutse, mille taga peitub salapärane kapuutsiga isik. Mõni nendest peategelastest peab endid Copperfieldiks, mõni on suisa pätt ja varas. Ent aasta pärast kutse saamist astub seltskond koondatud jõududega lavale ja alustab justkui rikastelt ära võtmise, vaestele andmise maagiaga. Kord röövitakse panka Pariisis, siis tühjendatakse kindlustusmagnaadi ja lavašõu sponsori pangakonto. Siis aga läheb lugu ära imelikuks ja ma ei oskagi täpselt kommenteerida, kuidas täpselt seda lõppu lahti seletada. Piisab sellest, et viimane vaataja alt vaiba tõmbamine on erakordselt labiilne ja totter. Kui väljenduda teravalt, siis sülitab film vaatajale näkku ja seejärel irvitab ka veel. Et vaatajaid veelgi enam köita, ühendatakse mustkunstiga ka klassikaline meisterliku röövi süžee, aga sedagi nõrgalt. Väga, väga mannetu lõpptulemuse järel jääb üle vaid küsida, et miks peaks keegi selle sõnniku eest raha välja käima.

The Prestige (2006), The Illusionist (2006), näputäis teisi filme on tõestanud, et hea teostus võrdub kahekordne payoff. Ükski neist ei pretendeeri erilistele auhindadele, aga nad kõik töötavad mustkunstifilmidena ja lihtsalt filmidena. Now You See Me ei tööta. See on lohakalt kokku visatud ja puine etteaste kõigi asjaosaliste poolt. Michael Caine ja Morgan Freeman said oma dialoogiread kätte ilmselt sõnumitena ja tegid kaamera ees täielikku improvisatsiooni. Woody Harrelson sisuliselt irvitab kaamerasse. Ruffalo, kes on siinne justkui peategelane, langeb tänu oma tegelaskuju stereotüüpilisusele säherdusse lõksu, et poolele tema esitlusest võiks kohe vee peale tõmmata. Terve film on lapsemeelne püüd vaatajale kott pähe tõmmata, aga kott on auklik nagu sõel ja seega on terve ettevõtt sihitu. Vältida, vältida ja veel kord vältida. See film on kurblikult mõtlemisvaenulik ja oma klantsile pildile vaatamata seest pehkinud nagu vana känd.

esmaspäev, 13. mai 2013

Star Trek Into Darkness (2013)

Reede õhtul tundsin endid töönädalast meeldivalt väsinuna. Võiks isegi öelda, et olin endaga rahul. Plaanis oli minna sõbraga kõrtsi, natuke õlut võtta ja tühjast-tähjast rääkida. Loomulikult oli see viga. Jällegi hindasin ennast meeltesegaduses üle ning õhtu lõpuks olin suutnud oma rasvunud haisva ebameeldivuse ja joobnud, arusaamatu lämisemisega ära rikkuda vähemalt kolm eraldiseisvat ilusate ja edukate inimeste pidu. Nägin taas, kui tohutu see lõhe maailmade vahel on. Hommikutundidel jala kodu poole jalutades lubasin enesele, et püüan see aasta vähem taolisi apsakaid korrata. Laupäeval saabus depressioonilaine veel raskemini ja et koduseinad lämmatama hakkasid, panin habemajamisnoa kõrvale ja võtsin pileti kinoseansile. Kinos istusin kogemata enda koha asemel ühe ilusa inimese toolile. Vabandused, kui see sekeldus tema filmielamuse ära rikkus.

Kurjus ise (Benedict Cumberbatch). Kuid kes on see mees tegelikult?

2009. aasta uuest Trekist tuttav seltskond oma julges uues maailmas teeb tavalisi asju. Ja kui ma ütlen tavalisi asju, siis loomulikult lendab Enterprise mööda ilmaruumi ringi, uurib vähem arenenud tsivilisatsioone ja nii edasi. Ühest sellisest puntrast vaataja kangelased eest leiabki. Ülitempoka alguse raames kerkivad kohe küsimused, et kas Kirk (Chris Pine) ikka tohib laevastiku direktiive rikkuda. Sarja fanaatikutele on siin toredat äratundmisrõõmu, aga millega Abrams teemat vürtsitab: kõik need arutelud ja filosoofia, reeglite eiramine inimelude hoidmise eesmärgil ja sõpruse nimel toimub keset plahvatusi, jooksmist ja hüppamist. Igatahes läheb lugu viletsamini ja meie kapten jääb oma laevast pärast tribunali ilma. Kuid siis kerkib areenile uus oht: terrorist John Harrison (Benedict Cumberbatch), kes mingitel põhjustel tervele laevastikule ühemehesõja kuulutab. Pahalane sooritab paar hästi organiseeritud rünnakut ja seejärel põgeneb Kronosele, klingonite rassi koduplaneedile. Et aga pinged klingonitega on niigi laes, otsustatakse kurjami maha löömiseks saata kohale ainult Enterprise, laetud eksperimentaalse relvastusega. Laev lendabki kohale, aga alles siis tõeline lugu tegelikult algab. Kes on kummaline Harrison? Millised näevad välja uue filmi klingonid? Kui seksikas on aluspesu väel Alice Eve? Soovitan huvilistel sammud kinosaali seada.

Kergelt homoerootiliste alatoonidega duo oma parimas vormis.

Jäin uue Treki filmiga igati rahule. Seda nii keskmisest teadlikuma sarja vaatajana kui ka leppimisega, et see siin on täiesti uus universum, uued olud ja kimbatused. Abrams ühes oma kirjutajate bandega põimib meisterlikult vana uuega, pakkudes midagi igat tüüpi vaatajale. Olles seda öelnud: kindlasti krigistavad mõned vanakooli Trekis kinni olijad selle filmi paari stseeni peale kuuldavalt hambaid. Jah, siin on loomingulist ümber käimist algmaterjaliga, aga kõik see on tehtud maitsekalt või vähemasti humoorikalt. Visuaal on kirgas, isegi 3D koorma all. Loomulikult on igas kaadris vägev lens flare, aga huvitaval kombel ei muutu see väsitavaks. Efektid on otse loomulikult fenomenaalset laadi, ehkki see on miski, mida tänapäeva kinokülastajad nagunii kas hinnata ei oska või siis eeldavadki, et see nii olema peaks. Muusika on samuti väga hea. Kuid ekstra kiidusõnu tuleb anda osatäitjatele. Kui esimeses filmis ma polnud veel päris kindel, kas Zachary Quinto päriselt Spocki kingadesse sobib, siis selles filmis sain valjult jaatava vastuse. Teised võivad väita, et pooleldi emotsioonideta tegelase mängimine ei eelda erilisi näitleja võimeid, aga Quinto toob esile kõik nüansid, millest siin hoolima peaks. Üldse on näitlejad seekord väga toredasti kokku sobitunud. Isegi Karl Urban jätab hea mulje. Kuid üle ega ümber ei saa Cumberbatchist. Tema sünge, üliinimlik kalkus selles rollis moodustab laitmatu kaalukausi ülejäänud meeskonna nõrkuste ja puuduste najal. Seda kõike toetab väga hästi kirjutatud dialoog. Isegi 3D ei kriipinud selle filmi puhul väga palju silma, isegi kui mõni odaots ekraanist otse vaataja sarvkesta kinni visatakse.

Kui üldse puudusi mainida, siis on nendeks kummalised augud loos endas. Miks peaks tähelaev ennast vee all peitma? Kuidas saab Scotty suvaliselt Jupiteri kanti lennata? Sõrmega jutustuses olevaid auke suuremaks tõmmates saab elamuse ehk allapoole tirida, aga miks peaks keegi tahtma seda teha? Kuid mis peamine - enamus ajast on filmi tempo nii laes, et nendele küsimustele vastuste otsijad lihtsalt jäävad loost maha. Ja kõrge tempo on selle filmi puhul päästvaks elemendiks. Soovitatud vaatamiseks kõigile, välja arvatud ehk patoloogilistele ulme või Star Treki vihkajatele.

esmaspäev, 6. mai 2013

Iron Man 3 (2013)

Iron Man 3 poster

Kolmas Iron Man oli esimene suurem koomiksifilm, mis 2013. aasta kalendrisse sobitatud sai. Ootused sellele teosele olid mõõdukalt suured. Kõik tundus paigas olevat: tegelaskujud sisse mängitud, lugu küpsemas olekus, lisaks paar head näitlejat juures ja Shane Black vägesid juhatamas. Miskipärast see kooslus siiski päris kokku sobivat ei tundu. Miks? Sellest nüüd pikemalt. Mina vaatasin filmi ära esimesel lihtsurelikele mõeldud 3D seansil ja suhteliselt sama sitt, mis enne. 3D, tähendab. Film on natuke etem, aga sellest allpool. Puhtalt traditsiooni huvides toppisin kaks päeva varem esimese filmi sinikiire masinasse ja vaatasin siin-seal pause tehes ära (näiteks rannamaja kompuutri kasutajaliidese uurimiseks). Päev enne seanssi oleks pidanud teise filmi ka üle vaatama, aga juba avang Moskva vaatega oli väsitav, seega sinnapaika too jäigi.

Terve filmi vältel maadleb Tony küsimusega, kas soomus on tema ise või ainult kest.

Vaataja leiab eest Anthony Starki (Robert Downey Junior), kes ei ole kunagi päriselt Tasujates juhtunust toibunud. Kõigele lisaks kannatab mees nüüd paanika- ehk siis ärevushoogude käes, seda eriti seoses New Yorkis toimunuga. Nõnda ta siis veedab oma aega uute soomusrüüde kallal nokitsemisega, hoolimata suuremat muust. Näib koguni, et mehe sõltuvus soomuse turvalisest loomusest matab enda alla kogu ülejäänu. Kuid siis astuvad areenile vana tuttav Killian Aldritch (Guy Pearce) ja müstiline terrorist Mandarin (Ben Kingsley) ja kallima Pepper Pottsi (Gwyneth Paltrow) elu seatakse ohtu ühes teiste lähedastega. Meie kangelane peab nüüd siis veel kord sügavalt enesesse vaatama ja päästma nii maailma kui iseenda. Filmis on üks huvitav vaiba jalge alt tõmbamise hetk, mis kõigile päriselt meeldida ei pruugi. Minu jaoks oli see rahuldav, ehkki koomiksisarja austajana tundsin endid kergelt narrituna. Ja see ei jäänud ainsaks korraks. Eraldi pööraksin tähelepanu filmi avangule, kus esiteks mängib taustal see lugu ja teiseks näeme me korraks Tony't pisut kergemas võtmes. Loomulikult on siin nähtul oma tähendus, aga korraks on kaadris ka kadunud Yinsen esimesest filmist. Edasi läheb kogu kraam natuke allamäge kuni siirupiselt mannetu, tigedaks ajava lõpuni.

Sarmikas Killian (Guy Pearce) tõuseb fööniksina tuhast.

Esimesed asjad enne. See siin on koomiksifilm. Vaatajaskond, kes koomikseid natukeneni lugenud on, saab siin korduvalt petta. Film alustab palju teemasid, mis on koomiksite maailmast tuttavad, aga siis lööb fännile uksega näkku ja ei arenda neid mitte kunagi lõpuni. Või veel hullem - arendab need mingi täiesti oma väärastunud lõpplahenduseni. Mis ei ole sugugi laiduväärt, aga miks siis üldse neid koomiksi lehekülgedelt tuttavate nimede ja sõnadega kirjeldada? Säherdune õrritamine on ärritavat laadi. Kui ma hakkaksin siinkohal neid õrrituskohti üles lugema, siis rikuks ma filmi vaatamise nii mõnegi jaoks sootuks ära. Teiseks: see siin on Tasujate-järgne maailm. Suur hulk reegleid peaks selle klausli alusel koos aknaraamidega välja visatud olema. Aga ei. Esiteks ei näe me mitte ühtegi teist meeskonna liiget. Kus on Kapten Ameerika, kui presidendi elu ohus on? Mis nad on kõik koos ülejäänud agentuuriga puhkusel või? Filmis isegi korra mainitakse seda, et kõik reeglid haamriga mehe tulekuga üle kirjutatud said. Aga kas selle järgi midagi tehakse ka? Ei. Ehkki, noh, need kohad tekitavad pettumust ainult nende vaatajate peas, kes teemast midagi jagavad. Keskmine hiliskevadine kinovaataja ei tea midagi ja ei oska sedasi ka midagi loota. Kulmu kortsu ajavaid kohti on veel. Reklaamklippidest tuttav soomusrüüde armee on ekraanil napilt kaks minutit ja vaataja ei saa mitte midagi aru. Nii palju ajalist investeeringut erinevatesse lahedatesse disainidesse ja mis on selle payoff? Null. Lisaks jäetakse arusaam sellest, et me ei näe neid soomuseid enam mitte kunagi ja et need on valdavalt papist tehtud. Pettumus pettumuse otsa. Kuid mitte kõik pole nii traagiline. Dialoog on üldiselt terav ja sujuv, seekord sobilikult. Tegelasi peaks vaataja nüüd juba teadma, seega nende arengut - v.a peategelase puhul - enam ei näe. Kas kurjami trikk filmi keskel vaatajale meeldib või ei, on igaühe enda otsustada. Madistamine on suuremalt jaolt tegus, aga pole mitte ühtegi meeldejäävat lahingut. Kusjuures isegi teise filmi rallisõidu ajal toimuv kakelung on paremini meeles. Seekord aga ei jää isegi viimane peksmine eriti meelde. Muusika ei vääri tähelepanu, see läheb sujuvalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Näitlemine on hea, ehkki see siin on rohkem ilusate, plastikust inimeste paraad. Kõige nukramaks teeb muidugi filmi lõpp. Ehkki me teame, et seda ei juhtu, on selle filmi lõpp siin suuresti tõlgendatav selleks, et raudmees kiivri jäädavalt nagisse riputab. Mine tea, mida see järgmistele Marveli filmidele tähendada võib.

Kokkuvõtvalt. Iron Man 3 (2013) on kirev, tempokas, suure rahaga tehtud poolkõva toode. Koomiksiga tuttavate vaatajate jaoks näidatakse porgandit, aga siis antakse selle asemel jalaga vastu vahtimist. Keskmine teine kretiinist vaataja saab siit napilt üle keskmise lammutamisfilmi nigela 3D töötlusega (post processing). Soovitatud, aga ärge endi ootusi liiga kõrgele ajage.

kolmapäev, 24. aprill 2013

Oblivion (2013)

Koledamal kombel pikk paus on kirjutamisse sisse jäänud. Miks? Eks ikka võin töntsi sõrmega töökoormale osutada ja üleüldisele väsimusele. Peale selle on silmad rasvumisega peaaegu kinni pressitud, kogu elu on laiekraanis ja nii edasi. Uppujana tunnen, kuidas edukate ja ilusate inimeste maailm üha kaugemale, käeulatusest välja libiseb. Oli see üldse kunagi käeulatuses? On sellel nüüd enam sootuks tähtsust? Tegevused tulevad ja lähevad, kevad piilub liivana hammaste vahel aknast sisse ja väsimus teeb kord ja jälle oma töö. Soovimata omaenese mõtetega liiga palju kinnises ruumis kahekesi olla ostsin homme esilinastuva kolmanda Raudmehe pileti ära. Aga siis tuli meelde, et viimase Troni filmi tegijate uus soperdis Oblivion on ikka veel nägemata. Noh, võtsin siis sellele ka pileti ja eile õhtul vaatasin sellesinase klantsulme üle pekivoltide Solarises ära.

Miks näib meie peategelane seda naisterahvast tundvat...

Jack (Tom "the cruise missile" Cruise) ja suvaline blondiin Victoria (Andrea Riseborough) on inimkonna viimased maale jäetud tegelinskid, kelle ülesanne on jälgida ja parandada erinevaid droone ja muid masinaid. Nimelt on kusagil 2017. aastal või niimoodi inimkonda rünnatud kummaliste Mad Maxi tüüpi olevuste poolt. Kaabakad lasid kuu puruks ja selle peale keeras kogu planeedi teema pea peale. Nüüd siis passib nimetatud paarike maa peal, viimased kaks nädalat on veel jäänud. Siis on töö valmis, ookeanid veest/energiast tühjaks imetud ja läheb reis padavai Saturni kuu poole, kus tegelikult ülejäänud inimkond juba ees ootab. See on tegelikult kõik üks suur vale. Tegelikult on droonide parandajad kloonid, hoopis kuri masintulnukas koodnimega TET lasi kuu puruks ja kummaline Mad Maxi rass on hoopis viimased inimesed, kes oma planeeti tagasi igatsevad saada. Miks ma selle kõik niimoodi ära rikkusin lugeja jaoks? Sest lugu ise on labiilne nagu poole peaga vasikas. Siin on segatud halvasti tükke headest ulmefilmidest. Näiteks filmist Moon (2009), aga ka Kubricku 2001-st (1968). Rumal on see, kes neid rumalaid keerdkäike ette ei oska näha, sest tegelikult on nad sama äratuntavad kui kõik visuaalsed tilulilud, mis on siia tõstetud otse filmist Tron Legacy. Lõpuks muidugi pääseb hea võidule, kurjad tulnukad lastakse orbiidil pulbriks, kangelaskloon koinib kangelannat, kes on juhtumisi ka tema abikaasa, õelad droonid deaktiveeruvad automaatselt viimasel hetkel ja nii edasi.

Jamie Lannister! Teda küll poleks oodanud.

On siis siin midagi kiiduväärt ka näha? Jah, sarnaselt Tronile on kohati kiiskavalt steriilne visuaal ja tehnika disain lummavat laadi. Kõik on ilus ja puhas ja sile, valge ja värviline. Eraldi tähelepanu on pööratud erinevatele kasutajaliidestele ja arvutiekraanidele, mida siin on omajagu. Kõik on tõhus. Sellele lisaks jäi muusikaline taust meeldivalt kõrva pidama ja kunagi võiks seda ehk uuestigi kuulata. Kuid kõik ülejäänu teeb kurvaks. Näitlemisoskust selle seltskonna peale eriti ei jagu, kõige masendavam on Kurylenko esitus. Ma olen lihaletis salaamit näinud, kelle näitlemine selle preili ümber ringe teeb. Aga mis on peamine: film on igav, rumal, ettearvatav ja eksitav. See viimane just seepärast, et vaatajat hoitakse justkui pimeduses. Efekt on suuresti sama, mis põlevas majas endal kätt silme ees hoida ja küsida, et kus siin see tuli on. Nälginud ulmesõbrad saavad siit natuke silmarõõmu, aga seegi pisuke ununeb veel enne, kui kinosaali uks vaataja selja taga kinni jõuab langeda.

teisipäev, 26. veebruar 2013

Amadeus (1984)

18. veebruaril tähistas oma 81. sünnipäeva vana hea Milos Forman. Ehkki vanus on tema tootlikkusele piiri pannud, jäävad filmide ajalukku mõned selle mehe meistriklassi teosed, mille olulisusele ja tuntusele võrdseid vähe leida on. Minu kollektsioonis on aukohal tema One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975) ja sellest natuke tagapool peidab ennast vana hea Amadeus (1984). Ehkki viimanegi nimetatu ei tohiks filmigurmaanidele tundmata olla, otsustasin seekord kirjutada just nimelt sellest. Käopesafilmi teavad ja hindavad kõik, kel silmad peas on - nagunii. Nagu hea liivapaber ikka, nii hõõruvad mõlemad filmid oma olemuselt endid minu tänapäevase enese hindamisega ja seega oli Amadeuse uuesti vaatamine kahetiselt hingestatud. Film põhineb Peter Shafferi samanimelisel näidendil, mida minu silmad näinud ei ole.

Kelleks see poisike ennast õige peab? See üleolev naeratus kaob Salieri näolt kiirelt.

Antonio Salieri (Frederick Murray Abraham) annab lihtsale preestrile elupäevade sügisel oma pihtimuse sellest, kuidas ta tappis ajaloo tuntuima muusikageeniuse, Wolfgang Amadeus Mozarti ja kuidas südametunnistuse piinad teda senini lahti pole lasknud. Lugu viib vaataja tagasi 18. sajandi Viini, Euroopa muusikamaastiku tulipunkti. Selleks hetkeks ei ole Salieri kordagi Mozarti ennast näinud, kuid teab tema geeniusest. Mäherdune on tema pettumus, kui Wolfgang (Tom Hulce) osutub kõrgete väärtuste ootuste asemel lapsemeelseks, aga kirglikuks keigariks - kellele autoriteet ja õukonnarituaalid vähe korda lähevad. Salieri ei suuda uskuda, et kellelegi nii nurjatule säherdune talent kõigevägevama poolt antud on. Ning siit algabki kahe mehe lugu, kus on nii võistlusmomente, reetmist, armastust, hoolivust, lugematul hulgal suurepärast muusikat ja õukonnaintriige. Ning lõpuks loomulikult Mozart sureb. Film näitab, kuidas Salieri laseb endast kordades andekama helilooja ja muusiku läbi kavala manipulatsiooni nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt surnuks töötada.

Päris elus loomulikult midagi taolist ei juhtunud. Nii palju, kui on alust ajalugu uskuda, võisid mehed ka parimad sõbrad ja aupaklikud kolleegid olla. Kuid see polegi tähtis. Tähtis on see, et filmina on Amadeus kordumatult kaasahaarav elamus. Minust targemad filmihuvilised on nentinud, et see teos loob puhtalt sissejuhatusega rohkem atmosfääri ja meeleolu kui enamus teisi filme kogu pikkuses. Ning see on tõene. Meeltesegaduses Salieri enesetapukatse ja hullumine püstitavad unustamatu aluse filmile, millest leiab kõike. Siin on komöödia, tragöödia, perfektne draama selle sõna kõige täpsemas tähenduses, õudusfilm, põnevik ja seda kõike saadab kordumatu, jumalik muusika ühelt inimajaloo parimalt heliloojalt.

Soovitatud kõigile, kes seda teost veel kunagi varem pole ära näinud.

pühapäev, 17. veebruar 2013

The Weather Man (2005)

Pikemat aega minu depressiivset ajaveebi lugejad teavad, et minu maitse filmide osas on kohutav. Sageli vaatan ja arvustan filme, mis ehtsate kriitikute jaoks vaevu kino mõõtu välja annavad. Osaliselt on see sedasi seepärast, et ma otsin filmidest neid üksikuid ja harvu ivasid - hetki, mis minu enda loomusega sobituvad, mis puudutavad hinge või kriibivad südametunnistust. The Weather Man on üks selliseid filme. Selles pole suuremat draamat ega tõdemusi, pigem tillukesed hetked nurjunud elust ja oludest. Kuid siingi on üks neid harvu hetki, mis homse jaoks lootust annab. Küllap jõuan selle hetke kirjeldamiseni hiljem. Väga pikka aega oli minu kogus olemas ka selle filmi DVD eriväljaanne, mille ma kunagi filmiblogijate kokkutulekul ära kinkisin. Loodan, et uus omanik selle vähemalt ühe korra läbi vaatas enne panni alla lükkamist.

Selge siht silme ees? David Spritzi rollis Nicolas Cage.

Loo keskmes leiab vaataja nukravõitu kohaliku väärtusega telemehe - ilmaennustaja David Spritzi (Nicolas Cage). Miks nukra? Sest tema äraspidine kuulsus näib pigem probleeme tekitavat. Kuid pisikuulsuse kõrvalt on mehel sootuks muud probleemid. Pereelu ei taha sobida, laps on kaak ja naine näägutab. Mehel mõtted muidugi mujal ja muud säherdust. Eks see olegi filmi keskne küsimus: kas edu karjääris välistab edu pereelus? Aga sellest hiljem. Erinevate keerdkäikudega leiab lugu vaataja ja peategelase uutelt horisontidelt, uutelt väljavaadetelt elule. Mis on tore, aga lihtne ja pisut õhuke. Selle kõige vahele jääb ridamisi juhtumeid ja hetki: kõik need, mis vormivad peategelase kõhklevat olemust.

Mis stseen see siis oli, mis minule Sünoptikust meelde on jäänud. See on lapsikult kerglane elufilosoofia, mille peategelane viimaks enese jaoks sõnadesse seab. Mees kõnnib mööda tänavat ja sisemine dialoog seletab, kuidas üles kasvades omistas meie kangelane endale erinevaid kvaliteete. Tarkus, tublidus, viisakus, ambitsioonikus. Ja nii edasi. Kuid nagu aeg mööda jooksis, pidi mees tunnistama, et mitte kõik nendest omadustest ei olnud tema omad. Ning nõnda koorib peategelane neid tunnistatud omadusi enese küljest vähemaks. Kuni alles jääb ainult tema ise. See ongi selle filmi õnnestunuim tõekspidamine. Miks see pabul just nüüd minuga resoneerub? Sest loetud päevad tagasi seati minu pädevus põhimõttelise kahtluse alla ning olukorda analüüsides ei ole ma positiivsete, meeldivate järeldusteni jõudnud. Ja erinevalt kirikuisadest ei ole ma juba pikki aastaid vabamüürlaste ridadesse kuulunud. Lihtne ja ilus film, mille taga on kummalisel kombel Gore Verbinsky, sama tolmuahv, kelle ülejäänud filmid kõik mädasohu kõlbavad uppuma. See siin on siis tema jaoks imelik film. Film on imelik ka Cage'i jaoks. Sest kunagi oli aeg, kui mees osales taolistes teostes. Lisaks nimetatule veel 2002. aasta Adaptation (üks minu läbi aegade filmitegemiste filmide lemmikuid, mille kohta ma kunagi oma ajaveebis midagi ei kirjuta; ehkki sealtki on pärit üks minu jaoks kuldaväärt stseen), Family Man (2000), isegi Matchstick Men (2005). Ja veel mõned, mida lugejad ise teavad. Lisaks temale astub Ilmamehes üles ka hollivuudi raskekahurväelane Michael Caine, kelle osatäitmine alati meeldiv on. See ei ole teos, mille vaatamist ma kellelegi soovitama hakkaks, aga minu jaoks jääb The Weather Man alati ühe määrava tähtsusega emotsioone esile kutsuvaks kogemuseks.

pühapäev, 10. veebruar 2013

The Master (2012)

Läbi ajaloo on olnud lavastajaid, kelle töös pole vigu ega möödalaskmisi. Kubrick oli üks selline, aga minu salajaseks lemmikuks tema hingestatud draamade eest jääb alati Paul Thomas Anderson. Teeb filme vähem, aga kui siiski midagi ilmutab, on patt neid vaatamata jätta. Olen Magnoliat (1999) oma arvustustes kord ja jälle esile toonud ja loen seda jätkuvalt üheks möödunud sajandi õnnestunumaiks filmiks (mida keegi ei vaevunud kunagi vaatama). Selles oli midagi, mis andis lootust ja mis tekitas eheda soovi saada paremaks inimeseks... kuniks keegi jälle kusagil jõustruktuurides sulle näkku sülitas ja sinu väärtus maailma silmis taas kord kümme pügalat madalamaks löödi. Ootasin Meistri (2012) saabumist õhinaga. Teadsin juba ette, et seda filmi peab suurel ekraanil näha saama - sõltumata meie kinopubliku loomalikest tendentsidest. Aplalt tarbisin igat uudisnuppu, iga auhinda ja iga kaadrit filmi ennast oodates. Kui saabus aeg filmi kinno tulekuks, tuli ilmsiks kurb tõde. Mitte ükski kodumaistest levitajatest ei suvatsenud seda näitamiseks kallile kaunilt kivise südameni korrumpeerunud kodumaale vaatamiseks tuua. Tegin järelepärimisi ja öeldi, et keegi ei näe sellele teosele mitte mingit kassaedu. Olin nördinud. Nüüd viimaks õnnestus teos siiski väiksemal ekraanil ära näha ja edasine on jutt sellest, mis tundeid see tekitas.

Seadusega pahuksis. Õpilane (Joaquin Phoenix) ja Meister (Philip Seymour Hoffman).

Vaataja näeb vaimselt katkist Freddie Quelli (Joaquin Phoenix), kes teenib riiki sõjalaeval. Ent sõda saab otsa ja kõik madrusepoisid naasevad kodumaale. Sõjakoledustest räsituna ei ole väärilise ameti leidmine lihtne. Lihtne pole leida ka kedagi, kes oma elu endise sõduriga jagaks. Juhutööd siin ja seal, aga saatan hinges jõuab peategelasele ikka ja jälle, varem või hiljem järele. Freddie paheks on tõsine alkoholism, armees oldud ajal sai joodud kõike, mis põles. Ja mehel on seega vaat et alkeemiku oskus segada endale kokku koostisosi, mille lõpptulemus eriti hästi purju teeb. Noid jooke aga tuleb osata juua ja nõnda süüdistatakse meest varsti ühe vanuri mürgitamises. Joobes ja kurnatuna eksleb mees ja leiab endid lõpuks karismaatilise Meistri, Dodd Lancasteri (Philip Seymour Hoffman) laevalt. Miski Freddie ärajoonud olemuses äratab Meistris huvi ja nõnda võtab ta mehe oma hoole alla. Järgneb ajupesu ja aega mööda saavad meestest sõbrad. Või kas ikka sõbrad? Kas Meister on tabamatu geenius või lihtsalt nurjatu pettur? Kas tema ise usub enda meetoditesse ja lahendustesse?

Meister ei pakkunud päris seda laadi katarsist, mida ma kogen Magnolia vaatamise juures. See on aeglane ja mõnes mõttes paindumatu karakterdraama, mis avab kahe mehe ja ühe naise olemust (seda viimast küll õige vähe) ning nende tegelaste vahelisi suhteid. Kriitikute kesklaine on halisenud, et filmis pole tegelikult lugu ja neil on õigus, see siin on lihtsalt jada hetki inimeste kohtumiste ja lahus olekute vahel. Seejuures ei ole need inimesed isegi mitte meeldivad. Pigem on nemadki katkised, murtud hingede ja luhtunud unistuste lõppsaadused. Oma olemuselt on film loomulikult saientoloogide üks võimalik tõlgendus ja selge teadmisega sellest, kui palju hollivuudi koerakoonlastest sellesse sekti kuuluvad, on imelik seda näha nii kõrge lennuga filmimaastikul lendamas. Kindlasti töötavad sarnasused Hubbardiga ja kirikuga selle filmi vastu auhindade jagamisel ja ei ole kaugeltki võimatu, et säherdune kriitika märgib Andersoni filmitee allakäigu algust. Sest keegi ei pruugi tema teostesse enam eriti kippuda pärast siinse ilmumist. Möönma peab siiski ka seda, et tegelikult on sarnasuste hulk kammitsetud, siin pole eriti palju pedofiiliat ega pederastiat, millega saientoloogide tegelik messias oma vabast ajast ja jüngrite raha eest meelt lahutas.

Kõrbes meelt lahutamas.

Film on niisiis tugevalt üle keskmise, aga mitte meistriklassi kippuv teos. Jätan tegelaste suhete lahkamise sotsioloogiatudengite esseedeks, ehkki kõikvõimalikud paralleelid on kerged ilmnema. Ma ei söanda seda tükki siin kellelegi soovitada, sest lõppude lõpuks ei saa mitte keegi sellest mitte midagi targemaks ega õnnelikumaks. Rahulik, ülikena kaameraga üles võetud filmike. Ehkki Phoenix selle loo nii-mõelda peategelane on, siis draamalihas on Hoffmani poolel. Esimene küll näitleb nii, et higi voolab, aga selle lõpptulemus on paljuski tühikargamine. Ärge vaadake seda filmi, see on teie jaoks lihtsalt aja raiskamine.

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

A Fantastic Fear of Everything (2012)

Sõber netifoorumist kilkas, et oi, nii tore väike briti filmike kolmapäevaõhtuseks vaatamiseks Simon Peggiga. Kirjutasin talle vastu, et suur osa neid filme on pigem saareriigi stõuneritele paras materjal, mis polnud ehk kõige täpsem argument. Shaun of the Dead (2004) oli hea ja Hot Fuzz (2007) oli naljakas, aga Paul oli mõõdutundetult kretinistlik ja minus ei olnud vaimujõudu, et sellest suuremat hoolida. Olgem ausad, lihtsalt saja teise filmi tsiteerimine tsiteerimise huvides ei ole mingit moodi naljakas. Ja sedasi ma kortsutasin pigem selle, siin arvustatud filmi soovituse peale kulmu. Nii kaua, kuni otsaesine krampi läks ja kolmiknärv terve näo krimpsu kiskus. Sest vaatamine ei olnud kuigi otstarbekalt kulutatud aeg. Sellest nüüd pikemalt.

Simon, miks sa tegelikult selles filmis oled? Raha pärast?

Kergelt läbi põlenud lastekirjanik Jack (Simon Pegg) teeb uurimustööd uue raamatu kirjutamiseks. Teemaks on valitud 19. sajandi Suurbritannia sarimõrvarid, sest vaimukate nimedega aialoomadest kirjutamisest on kopp ette saanud. Kahjuks aga on kirjanikuhärra väga tundlikku laadi ja seega hakkab temas kiiresti võimust võtma erinevate foobiate ristmõju. Iga uue ja võika tapja ajaloo kohta lugedes kasvavad varjud pikemaks, erinevad hääled öös ei lase magada, igas möödujas on peidus psühhopaat ja igas kellahelinas varitseb õudus. Kirjutamine on seega jäänud tagaplaanile ja mees suudab vaevu oma piiratud sootsiumis toimida. Kõik kulmineerub, kui magamata ja närvipuntrast mees saab pakkumise oma pooleli olev kirjatöö maha müüa ning selleks on vaja minna kohtumisele. Sinna aga mees ei jõua, sest jada jaburaid viperusi seab ta teise olukorra ette. Esmalt kleebib mees endale ustava kööginoa käe külge, seejärel põletab aluspesu ahjus ära ja viimaks pesumajja minnes võtab lugu sootuks pöörased tuurid. Kel ilmtingimata soov asi ise ära vaadata, laske käia.

See film on üks suur segadus. Näitlejad ei saa aru, kas nad on mustas komöödias või draamas. Lavastajad ei saa aru, mis teemale nad keskenduma peaks. Õudusfilmi elemendid asenduvad lapsefilmiga, siis romantilise draamaga, siis omakorda musta komöödiaga, siis imeliku psühholoogilise eneseretkena ja nii edasi. Ridamisi korjatakse kaadritest üles erinevaid teemasid ja siis minuteid hiljem lastakse neil teetolmu kukkuda. Ehkki üleüldine jutustus on justkui olemas, pikitakse sellesse arusaamatuid nüansse, tegelased on eranditult ebastabiilsed ning nad on kirjutatud sellistena puhtalt laiskusest. Sest päris karaktereid välja mõelda on ju raske töö. Minu lemmikteema - sarimõrvarid - jäetakse siin samuti nii ruttu kõrvale, kui see võimalik on. Tegelased tulevad ja lähevad, kokku vaid kolmes asukohas aset leidev lugu on hüplik ja närviline. Vilets vorm kõigilt osatäitjatelt. Äärmisel juhul kõlbaks seesinane teos vana Comic Strip stiilis telepurgis näidata, aga kindlasti mitte kinofilmina publiku raiskama. Mõttetu, vältida. Isegi puhtbritilikku armastusväärset ekstsentrismi on selles teoses liiga vähe.

Django Unchained (2012)

Filmimaailma vaieldamatuks rokkstaariks on Quentin Tarantino. Mees tuleb, teeb filme omaenese reeglite ja käe järgi, vilistab kriitikutele (kes sellele vaatamata kõiki tema filme palavalt armastavad), eitab kolmandat dimensiooni ja isegi digitaalset filmimist. Müts maha sellise mehe ees, isegi kui kõik tema looming mulle väga korda ei ole läinud. Väga paljud eitavad tema geniaalsust, tuues ennekõike esile vägivalda ja selle erakordselt värvikat esitust paljudes tema filmides. Kuid seegi ei saa lugejat eksitada: mees on kaasaegse kino üks paremaid režissööre. Ilmselgelt ei tee see tegelane filme raha pärast - pigem laseb ta mingil ideel oma peas nii kaua küpseda, kuni seda sobib vastavasse vormi valada. Django Unchained ei ole selles suhtes mingi erand.

Filmi tegelik staar.

Kust alustada? Filmi tegevus leiab aset aastal 1858, napilt enne kodusõja algust kolooniates. Mida lõunaosariikide poole, seda levinum on orjapidamine ja ori on isegi koduloomast odavam tööjõud. Otse loomulikult koorivad suurima kasumi orjanduse pealt suured istanduste valitsejad. Ärakaranud orjadele vaadatakse viltu. Üks neist ärakaranud orjadest ongi Django (Jamie Foxx). Tema üritas kord koos oma armastatud Brunhildega (Kerry Washington), aga kaugele nad ei jõudnud. Omanik laskis mõlemale põse peale r-tähe põletada (runaway) ja siis nad eraldi maha müüa. Nüüd aga astub lavale King Schultz (Cristoph Waltz), endine hambaarst ja nüüdne pearahakütt, kes Django vabastada võtab - omakasu eesmärgil. Nimelt jälitab hambatohter kolme tagaotsitavat, kelle nägusid Django näinud on. Mehed lepivad kokku, et kui tagaotsitavad tabatud, aitab pearahakütt Djangol tolle naise üles otsimisega abiks olla. Jätkub märul lõputiitriteni.

Neeger neegri vastu. Tuckeril materjali veel kümneks aastaks.

Suur hulk filmikriitikuid on kurtnud, et nemad ootasid sellelt lavastajalt ikka selle aja peale midagi tõsisemat ja mitte enam pead-plahvatavad-soustiks õndsat vägivallaorgiat. Ving-ving, hala-hala. Ma kirjutasin juba enne, et mees teeb, mida tahab - millal tahab. Kui kellelgi sellega probleem on, siis mingu tehku paremini (mida nagunii keegi ei suuda). Mina oskan arvustamisele tulla ainult selle jutuga, mis mulle filmist üldisena jäi. Ehkki eestlane on samamoodi iidne orjarahvas, ei oska mustanahaliste hirmviletsa olustikuga selles teoses kuidagi samastuda. Ning küllap ei oska seda tegelikult keegi. Isegi pseudopasavaresed mustad rassistid ameerikates ei oska seda teemat enam õigesti hinnata. Kuid rääkigem siis filmist. Django Unchained meeldis mulle kuni teatud hetkeni. Seda mitte temaatika pärast, ei. Film on kenasti raamitud ja meisterlikult linti võetud. Tarantino oskab suurepäraselt tempot hoida, võiks isegi öelda, et iga filmi stseen on eraldi võetuna perfektne, väike universum lugu. Kiidusõnu pälvib ka dialoog, mis on harjumuspäraselt vaimukas ja teeb oma tööd vahendeid raiskamata. Jah, ohtralt verd lendab tulevahetuste käigus ja mõned stseenid on keskmise kino jaoks vägagi brutaalsed. Aga nagu lavastaja ise ütleks: see on film, kurat võtaks. Mulle ei meeldinud filmi topeltlõpp - juba niigi pika linateose juures on kahekordne kulminatsioon kuidagi laiduväärt. Ja mida rohkem aega tiksub mööda filmi vaatamisest, seda vähem hoolin ma selle vaat et klišeelikust kokkuvõttest. Pärisin tuttavatelt ja kolleegidelt, et mis tundmus jäi ja valdav enamus nautisid filmi vaatamist. Kuid mina tunnen, et kättemaksufantaasiatest on tasahilju villand saanud. Hea meelega oleks soovinud, et film lõppenuks enne epiloogi ehk siis viimase otsa algust. Kõik muu oli paigas: siin ja seal viited eelnenud filmidele, ladus stseeniseadmine ja oskuslikult valitud muusika. Aga midagi jäi kripeldama ja olen tulemuseta püüdnud seda sõnadesse seada. Ehk oli selleks peategelane, kelle jaoks teatri mängimine ühtäkki tegelikkuseks sai? Ehk hoopis klants ja toorutsev lõpplahendus? Põhimõttelagedus teatud osatäitjate poolt, kus teised seda üdini evisid? Mine võta kinni. Film rändab kindlasti ajalooraamatutesse kui vastuoluline ja imelikult ajastatud paradoks. Neegrid peksavad rusikaga vastu rinda või siis hoiavad kahe käega peast kinni, veel nii mõnedki aastad. Ei teagi, kas seda soovitada vaatamiseks. Nagunii on kõik lugejad, tuttavad ja nende koerad seda filmi näinud.

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Jack Reacher (2012)

Kas lugeja teab, kes on Jack Reacher? Kes pidevalt mööda lennujaamades asuvaid rämpskirjanduse poode on käinud, sellele on ehk seesinane raamatukangelane silma jäänud. Kui raamatud lugemata, siis võin need kokku võtta ühe ingliskeelse terminiga: pulp. Ostad, loed kiiresti läbi ja unustad. Neis pole midagi silmipimestavalt uudset, põnevat ega meeldejäävat. Tegelaskujud võivad ehk oma tooruses toredatena näida, aga sisemiselt on nad veel kahemõõtmelisemad kui paber, millele see sodi trükitud on. Ja nüüd korraga leidis keegi, et kuna Bourne ja Bond on hirmsad kassahitid, siis tuleb veel keegi mölluvend filmilinale tõmmata. Algmaterjali valik ei ole iseenesest laiduväärt, aga selle teostus on kõike muud. Miks ja kuidas, sellest nüüd mõne sõnaga lähemalt.

Punnita palju tahad, ikka oled ainult 170 sentimeetrit lühike.

Mees sõidab parkimismajja, võtab snaiperpüssi ja tapab viis inimest. Mõni aeg hiljem võtavad sinikuued mehe kinni ja ülekuulamisel ütleb tapja ainult üht: tooge Jack Reacher. Mõttetu mees Reacher ujub kusagilt kivi alt kohale, hakkab kuritegu uurima, avastab imelikke möödalaskmisi ja jõuab viimaks korralike ärimeestena esinevate vene gängsteriteni. Loomulikult tapetakse kõik pahad ära ja kangelane ratsutab päikeseloojangusse. Fin.

Jack Reacher on keskpärasuse manifestatsioon. Juba ammu pole midagi nii ennast ületavalt keskpärast kogeda ega tarbida saanud. Kuid enne filmi stereotüüpiliste möödalaskmiste juurde laskumist tuleb rääkida osatäitjatest. Täpsemalt: Tom Cruise'st. Raamatutes oli peategelane ligemale kaks meetrit pikk, blond, erakordselt tugev ja treenitud erusõjaväelane, kelle kodutu mentaliteet ja ränduri hing moodustasid kirgastava paari toorutseva vägivallaga. Raamatutest tuntud Jack ei rääkinud peaaegu üldse. Temas oli salapära, mis tekitas poole raamatute särast - ja sellest särast on ekraanile jõudnud mitte midagi. Tom on kuradi lühike pägalik, ta ei ole blond, ta ei ole erakordselt treenitud (ehkki heas vormis). Filmis lobiseb peategelane pidevalt, praktilist vahet pidamata. Temas ei ole mitte mingit salapära, mitte mingit müstikat. Kuid isegi see ei ole suurim probleem. Kõige kurvemaks teeb esituse fakt, et Tom isegi ei püüa näidelda. Põrunud saientoloog langeb enesele väga tuttavasse stamp-rolli, midagi Ethan Hunti ja tolle surnud hobusele sarnaneva naisnäitlejaga (Cameron Diaz) koos tehtud filmi eriagendi vahepealsesse. See näitlemine nõuab null pingutust. Haavale riputab soola peale seegi, et tegelikult ju Tom on suuteline väga põnevaid rolle etendama. Mõelge tagasi filmile Collateral (2004), või isegi minu igipõlisele lemmikule Magnolia (1999). Nondes filmides on Tom suurepärane karakternäitleja, siin aga jõllitab mees tuima pilguga kaamerasse, ajab suust suvalist sodi välja ja see kõik jookseb lati alt nii kaugelt alt läbi, et piinlik hakkab. Kui sellest halastamatust möödalaskmisest viimaks edasi saada, siis vaatab meile vastu Werner Herzog, kes siin mängib mõttetut kurjamit. Mainisin hiljuti Skyfalli arvustuses, et peamisel kurjamil oli kolm lühikest, aga head monoloogi ja siis oli teema läbi. Siin on Werneril kolm lauset ja siis on kõik. Taevas küll, miks? Tegelikult ma vist isegi aiman, mis siin toimub. Reacherit annaks filmida veel vähemalt viis-kuus filmi, see siin on lihtsalt esimene. Nagu ikka, siis määrajaks saab vaatajate kukrust pudenev krõbisev ja praeguste kassatulemuste alusel võiks öelda, et see siin jääb esialgu viimaseks filmiks. Ja veel kord: mitte millelgi pole justkui midagi viga, kõik on justkui omal kohal ja paigas, aga terve filmi vältel oli tunne, et seda kõike on juba nähtud, paremini ja paremate näitlejatega. Madistavad ja müravad ja tulistavad teineteist, aga miski sellest ei tundu värske ega köitvana. Keskpärane schlock, mida pooleteise kuu pärast videolaenutusest leida. Olgu, tegelikult videolaenutusi pole enam olemas, ehk siis video on demand teenustest võib sedasinast teost üsna peatselt rentida.

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Les Misérables (2012)

IMDb andmetel peaks Hüljatute kinoversioon kodumaistel hõbedastel ekraanidel värelema alles 18. jaanuarist. Kuidas siis on võimalik see, et mina lihtsurelikuna koos nii mõnegi teise kinokülastajaga seda vaatemängu juba 30. detsembri pärastlõunal vaadata sain? Kusagil on mingi infosulg interveebides õiged kuupäevad sassi keeranud või siis on keegi rämedalt lubatud reegleid eiranud. Nii või teisiti sai tükk kogu hiilguses ära vaadatud ja nüüd õige napilt sellest, mis tunne päev hiljem on. Ja head uut aastat kõigile unetutele.

Sarnaselt hiljuti arvustatud Pilveatlasega ei näe ma mingit tarvidust loo sisu ümber jutustama hakata. Kes tahab, see loeb Hugo romaani viies köites. Kel nii palju kannatlikkust ei ole, see on ehk näinud ja kuulnud Schönbergi muusikali ühel või teisel kujul (erinevate esitajate suust). Ja kes tõesti mitte midagi ei tea, siis see on lugu lunastusest ja armastusest, andeks palumisest ja andeks saamisest, enese parendamisest ja revolutsioonist, hoolimisest ja õigel ajal lahti laskmisest. Kes kinosaali kibeleb külastada, siis teadke, et film on muusikal, kus niisama vestlemist ülivähe näeb. Ja see kestab kokku ligemale kaks ja kolmveerand tundi.

But my friend you left so early, surely something slipped your mind...

Missugune meeliülendav tunne oli suurel ekraanil näha lemmiknäitlejaid, kes on ka suhteliselt hästi laulma õppinud, eatult head muusikat ja näitlemislihaseid, mis ka täiskasvanud mehed nutma panevad. Seda viimast muidugi võtke täpselt selle kvaliteediga, mida te ise kinost saada tahate või kui palju endid hingeliselt ekraanil toimuvasse asetate. Jah, võib-olla natuke liiga palju oli ülilähevõtteid laulvatest nägudest. Ning teine kord kaamera kõikus imelikult väga pikkade kaadrite ajal. Crowe' lauluhääl oli kohati kõige rohkem mööda, seevastu kõik teised laulsid nagu ööbikud. Ning jah, kohati kriipis inetu arvutigraafika taasloodud linnamaastike puhul silma, sest nii kergesti oli tunda, et näitlejad ühte värvi plagu ees (loe: greenscreen) oma häälepaelasid pingutavad. Raamatuga lähemad tuttavad kirtsutavad ehk sellegi peale nina, kuidas sotsiaalseid teemasid vaiksemaks on kruvitud ja kui mannavahuline noorte armulugu kipub olema. Kuid kes hoolivad ja oskavad kuulata, need leiavad suurepärase kostüümidraama seest oma lemmikmuusika geniaalses pakendis.

Kinosaalis, millest inimestega oli täidetud napilt kolmandik, oli seekord võikalt palju häirivaid tegureid. Lapsed jooksid igavusest mööda kinosaali (kes iganes arvas, et see on sobilik lastefilm, palun ärge enam kunagi kinos käige). Rida eespool oli paarike, mille meespool suurest igavusest telefoniga mängis ja häälekalt röhitses. Minust vasakul käel istuv paarike magas kaks kolmandikku filmist sootuks maha. Kõik see lörtsis minu kinoelamust sedavõrd, et ma ei taha enam mitte kunagi suurde kinno minna seda sorti teost vaatama. Suured kinosaalid on Michael Bay ja Adam Sandleri väljaheidete jaoks parajad, sest nendele oskavad need silmitud neandertaalid ilmselgelt kaasa elada. Jälestusväärne.