Alternating Wallpaper

laupäev, 29. detsember 2012

Cloud Atlas (2012)

Sõber helistas ja ütles, et tal pilet üle PÖFFi raames linastuvale Pilveatlasele ja kutsus vaatama. Olin filmist mõõduka hulga juba varem ära näinud, aga heast pakkumisest ja ehtsast kinoelamusest oli keeruline keelduda. Kosmose kino üüratu ja kopitamise järele lehkav saal oli inimesi puupüsti täis ja korraks tekkis isegi päris kino tunne. Valdav enamus vaatajaid liigitusid homo hipster liiki, mis mind natuke kurvaks tegi. Aga selline kord juba meie kinofestivali publik on. Vähemalt on nad valdavas enamuses noored ja see annab lootust, et neil on veel aega ja energiat kunagi ajaloo prügikastis sobrada ja muid väärtfilme näha. Selle arvustuse ilmumise ajaks peaks Pilveatlas juba ka tavalises kinolevis näha olema, seega soovitan juhust kasutada. Muidu jääb asiaadiks grimmeeritud Hugo Weaving veel äkki nägemata.

Kuidas kokku võtta selle filmi sisu? Jätan selle püüdluse sinnapaika, sest tegelasi on natuke liiga palju, tegevusi on liiga palju ja see kõik on kokku tõmmatud kord toimiva, kord vähem toimiva võrgustikuga. Mis ei tähenda, et see ei oleks kokku tõmmatud, puhtalt siin ja seal on temaatika erinevat laadi. Jätan seega tavapärase sünopsise paragrahvi asemel tühjuse. Kes tahab, see läheb vaatab jutustuse ise kinosaalis ära ja säästab mind selle tuhande sõnaga ümber kirjutamisest.

Üks filmi tegelastest stsenaariumist, mis on suuresti universaalne plagiaat.

Pilveatlas on erakordselt ambitsioonikas ettevõtmine. Viimast nii valmistamise kui ka ära vaatamise osas. Sellele vaatamata pean tunnistama, et 170 minutit möödusid kinosaalis kiiresti. Kuid ometi jäi lahkudes tunne, justkui oleks ära vaadatud nuditud versioonid kümnest või vähemast pikast linateosest, seejuures nonde tegelikku sisu vaid õhkõrnalt puudutades. Mis pole samuti halb, lihtsalt pealiskaudne. Filmi tempo on see, mis kogu ettevõtmise päästab ja siis lõpuagoonias omaenese raskuse all lörisedes kokku vajub. Mida ma sellega öelda tahan? Kõik need erinevad tegevuste liinid, mis ekraanile on paisatud - need kõik töötavad. Ja huvitaval kombel püsib kaamera kord ühe või teise ajastu ja tegelaste juures pikemalt, et kokku tõmmata käimas olev või siis ehitada pinget kuni katkestuseni. Selline vigurdamine on filmile suuresti õnnistuseks. Mis õnnistuseks pigem ei ole, on filmi lõpp ehk siis filmide lõppemine. Kui vaataja näeb ära kahe-kolme stsenaariumi lõppvaatuse, siis tahaks juba püsti tõusta ja lahkuda, sest emotsionaalselt on teos oma lõppeesmärgi täitnud. Selle asemel hakkavad tulema teised stsenaariumid ja viimaks on vaataja nagu lihahaamriga pehmeks tambitud. Sest seda kõike on natuke liiga palju. Võrdleksin siinkohal teose emotsionaalset laengut ühe teise hiljutise lemmikuga - Tinker Tailor Soldier Spy (2011). Tolles teoses oli tegelasi samuti ohtralt, aga lõpplahendus oli nagu snaipri lask, täpne ja tappev. Pilveatlas sirutab snaiperpüssi asemel käe kuulipilduja suunas - vaataja lastakse lõpuks täiesti sodiks ja sellest kõigest on keeruline taastuda. Kuid ehk ongi see kino kurbmängulik tänapäev: et vaatajast vähimatki reaktsiooni välja pigistada, tuleb temast proverbiaalse teerulliga korduvalt üle sõita. Mõni päev pärast filmi vaatamist nägin unes enda elu, algusest lõpuni. Tundus loogiline.

0 viimaseid kommentaare: