Alternating Wallpaper

laupäev, 29. detsember 2012

Cloud Atlas (2012)

Sõber helistas ja ütles, et tal pilet üle PÖFFi raames linastuvale Pilveatlasele ja kutsus vaatama. Olin filmist mõõduka hulga juba varem ära näinud, aga heast pakkumisest ja ehtsast kinoelamusest oli keeruline keelduda. Kosmose kino üüratu ja kopitamise järele lehkav saal oli inimesi puupüsti täis ja korraks tekkis isegi päris kino tunne. Valdav enamus vaatajaid liigitusid homo hipster liiki, mis mind natuke kurvaks tegi. Aga selline kord juba meie kinofestivali publik on. Vähemalt on nad valdavas enamuses noored ja see annab lootust, et neil on veel aega ja energiat kunagi ajaloo prügikastis sobrada ja muid väärtfilme näha. Selle arvustuse ilmumise ajaks peaks Pilveatlas juba ka tavalises kinolevis näha olema, seega soovitan juhust kasutada. Muidu jääb asiaadiks grimmeeritud Hugo Weaving veel äkki nägemata.

Kuidas kokku võtta selle filmi sisu? Jätan selle püüdluse sinnapaika, sest tegelasi on natuke liiga palju, tegevusi on liiga palju ja see kõik on kokku tõmmatud kord toimiva, kord vähem toimiva võrgustikuga. Mis ei tähenda, et see ei oleks kokku tõmmatud, puhtalt siin ja seal on temaatika erinevat laadi. Jätan seega tavapärase sünopsise paragrahvi asemel tühjuse. Kes tahab, see läheb vaatab jutustuse ise kinosaalis ära ja säästab mind selle tuhande sõnaga ümber kirjutamisest.

Üks filmi tegelastest stsenaariumist, mis on suuresti universaalne plagiaat.

Pilveatlas on erakordselt ambitsioonikas ettevõtmine. Viimast nii valmistamise kui ka ära vaatamise osas. Sellele vaatamata pean tunnistama, et 170 minutit möödusid kinosaalis kiiresti. Kuid ometi jäi lahkudes tunne, justkui oleks ära vaadatud nuditud versioonid kümnest või vähemast pikast linateosest, seejuures nonde tegelikku sisu vaid õhkõrnalt puudutades. Mis pole samuti halb, lihtsalt pealiskaudne. Filmi tempo on see, mis kogu ettevõtmise päästab ja siis lõpuagoonias omaenese raskuse all lörisedes kokku vajub. Mida ma sellega öelda tahan? Kõik need erinevad tegevuste liinid, mis ekraanile on paisatud - need kõik töötavad. Ja huvitaval kombel püsib kaamera kord ühe või teise ajastu ja tegelaste juures pikemalt, et kokku tõmmata käimas olev või siis ehitada pinget kuni katkestuseni. Selline vigurdamine on filmile suuresti õnnistuseks. Mis õnnistuseks pigem ei ole, on filmi lõpp ehk siis filmide lõppemine. Kui vaataja näeb ära kahe-kolme stsenaariumi lõppvaatuse, siis tahaks juba püsti tõusta ja lahkuda, sest emotsionaalselt on teos oma lõppeesmärgi täitnud. Selle asemel hakkavad tulema teised stsenaariumid ja viimaks on vaataja nagu lihahaamriga pehmeks tambitud. Sest seda kõike on natuke liiga palju. Võrdleksin siinkohal teose emotsionaalset laengut ühe teise hiljutise lemmikuga - Tinker Tailor Soldier Spy (2011). Tolles teoses oli tegelasi samuti ohtralt, aga lõpplahendus oli nagu snaipri lask, täpne ja tappev. Pilveatlas sirutab snaiperpüssi asemel käe kuulipilduja suunas - vaataja lastakse lõpuks täiesti sodiks ja sellest kõigest on keeruline taastuda. Kuid ehk ongi see kino kurbmängulik tänapäev: et vaatajast vähimatki reaktsiooni välja pigistada, tuleb temast proverbiaalse teerulliga korduvalt üle sõita. Mõni päev pärast filmi vaatamist nägin unes enda elu, algusest lõpuni. Tundus loogiline.

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

Pole pärast viimase Bondi vaatamist (loe eelmist postitust) sulepead kätte võtnud. Filmid on tulnud ja läinud, enamus neist ei vääri mainimist ega analüüsi. Üks põnevamatest elamustest oli Cloud Atlas (2012), mille arvustuse mustand siiani pooleli on. Life of Pi kohta peaks kunagi ka midagi kirjutama, ehkki see film päris minu teetass ei kipu olema. Django Unchained on ainsana uuest laarist nägemata meistriklassi teos, aga kurat teab, millal see meie kinodesse jõuab. Küll aga on pilet taskus veel enne aasta lõppu Hüljatute seansile, millest ootan üle keskmise muusikali ja ehthollivuudlikku pisaraväänamist. Kääbiku esimese osa ära vaatamisest on nüüd juba paar nädalat möödas ja ekstaatilisus on asendunud rahuliku analüüsiga. Sellest kõigest nüüd pikemalt.

Bilbo ja Dwalin ootamatu pidusöögi alguses.

Filmi algus näib äkitselt deja vu'na. Mis aastal Sõrmuse vennaskond ekraanil säras? 2001? Üksteist aastat on mööda tiksunud ja nüüd korraga näeb vaataja ekraanil täpselt sama algust. Kõik on sama: tegelased, tegevuspaik ja tegevused. Isegi muusika on sama. Kuid ehmatusest üle saades sulab süda nostalgialeekides - nii kaua ollakse sellest maagilisest paigast eemal oldud. Ning ehkki algus, kus vaataja näeb Ian Holmi Bilbona ja digitaalselt noorendatud Elijah't Frodona, venib natuke üle oma aja, hüppab jutustus ühtäkki noorema Bilbo juurde. Vaataja ees teeb oma suurepärased esimesed sammud ja dialoogiread nooruke Martin Freeman (The Office, värskemalt ka John Watson uuest Sherlockist). Ja lugu liigub koheselt ka päkapikkude ajalukku: Erebori hiilgeaega ja selle langemisest draakon Smaugi valdusesse. Lahingustseenid orkide ja päkapikkude vahel on muljetavaldavad, nagu on kõik raamatust tegelikult kõrvale jäänud stseenid. Väga kiiresti saab selgeks, et filmi tegelik raskuskese ei ole kääbiku, vaid päkapikkude peal. Ja kui neid kogunema hakkab, siis väheseks ei jää. Kokku kolmteist uhket habemikku koguneb koos võluri ja murdvargast kääbikuga pidulaua taha, kus räägitakse lugusid, lauldakse laule - hautakse plaane. Siit edasi viib lugu vaataja läbi tuttava maastiku seikluste suunas. Raamatu vahele jätnutele on keerdkäike ja põnevust küllaga, kindlasti jäävad mõned lood arusaamatuks, teised jällegi tunduvad imelikena. Lugu katkeb ehk õige koha peal, kuigi kõik vaatajad kinosaalis ses osas minuga sugugi päri ei olnud.

Filmi tegelik peategelane: Thorin Tammiskilp (Richard Armitage).

Hoolimata Kääbiku halastamatust pikkusest meeldis film minule väga. Kuid see meeldimine tuleb suure diskleimeriga: mina ei saa seda filmi mitte ühelegi oma tuttavale soovitada. Ma lihtsalt ei tea oma tutvusringkonnas mitte ühtegi Tolkieni austajat, kes oleks suuteline sellest teosest selle maailma mõistes aru saama ja sellest hoolima. Sest ekraanil toimuval on sageli probleem iseenda magnituudiga. Ühelt poolt on see siin väike, lõbus, sõbralik, peaaegu lapselik (algmaterjalile au tehes) unejutt kääbikust, kes läheb suurele seiklusele ja kuidas see teda muudab. Selles võtmes toimivad kõik need päkapikud, toimivad rumalad trollid ja igerikud mäekollid. Sest Kääbiku raamatus ei olnud kunagi sees seda kolossaalset maailma, mille JRRT teiste raamatute jaoks üles ehitas. Kuid kolme filmi jaoks on stuudiol vaja enamat kui lõbusat, südamlikku seiklust. Ja seega on filmis ka teine pool. See on suur, kurjakuulutav lugu sõjast, mis on tulemas ja kurjusest, mis kusagil maailma pimedamates soppides jõudu kogub. Sellesse ossa jäävad orkid, siia jääb Dol Gulduri surnumanaja ja võlurite ja haldjate kogunemine Rivendellis. Kõik see püstitab lubaduse millestki suuremast, mille avamine ja arendamine kindlasti jätkub järgmiste filmide juures, aga mille tegelik mõju Bilbo seiklusele on suuresti olematu. Sest kääbiku retk on tilk vett meres, mitte vastupidi. Hetked, mil film nende kahe maailma vahel endid lülitab, on häirivad. Veel enam, need hetked segavad filmi tervikuna. Ilmselt ei oleks võimalik filmi kaheks lõigata ja siis vaadata, kas temaatiliselt erinevad jupid isoleerituna töötavad, aga kinosaalis võib see mulje jääda.

Näitlejate ja kaameratöö osas ei ole mul millelegi etteheiteid. Jackson teab väga hästi, mida ta teeb ja ta teab sama hästi hinnata oma valitud näitlejaid. Martin Freeman noorukese Bilbona sobib nagu rusikas silmaauku. Korraks tekkis hirm, et tema esitus saab olema Ian Holmi matkimine, aga õnneks seda ei juhtu. Freeman avab kääbikut omade, mitte laenatud vahenditega ja see kõik toimib suurepäraselt. Pole raisatud dialoogi, pole kohatuid hetki. Sama võib öelda kõigi uute ja naasevate osatäitjate kohta. Richard Armitage teeb auväärt esituse Thorinina, ehkki tema karakteri ülesehitus ja loo suund meenutavad kangesti eksiilkuninga Aragorni oma. Ainus kummaline uustulnuk on Sylvester McCoy võlur Radagastina. Siin osutan töntsi rasvunud sõrmega kurjalt ka arvutianimatsioonile: pruuni võluri jäneserakend näeb ekraanil sama tõene välja kui reisilennukit hammustav hiidhai (kes teavad, need teavad). Erilist mainimist väärib ka kahvatu ork Azog. Võin käe südamele panna ja öelda, et esimese hooga pidasin seda tegelast sada protsenti arvutigraafikaks. Aga ei, fenomenaalse (ja väga lööva) grimmi all on peidus hoopis Manu Bennett. Päkapikkude grimmi kohta pole mitte ühtegi halba sõna öelda.

Õpetussõnu jagamas. Peter Jackson ütles hiljem, et ta oleks hea meelega filmimisega viivitanud, kui Martin Freeman poleks saadaval olnud.

Jätan kommenteerimata kiirema kaadrisagedusega 3D variandi, sest olen jätkuvalt 3D vastu. Ootan pikisilmi - koos paljude teiste filmiblogijatega - korraliku, kahemõõtmelise sinikiire müügile tulekut. Aga sinna on veel natuke aega. Küll aga kommenteerin stuudio ideed film kolme ossa jaotada: see on minu jaoks puhta ahnuse märk ja ei vääri sallivust. Jutustuse oleks sama hästi saanud kahte filmi ära mahutada.

Lõppsõnaks. Kääbik on suurepärane, selle aasta üks paremaid filme. Ja ma ei soovita selle vaatamist mitte kellelegi.