Alternating Wallpaper

esmaspäev, 19. november 2012

Skyfall (2012)

Valmistusin seekord uueks Bondi filmiks korralikult. Otsisin sinikiireriiulist esmalt välja vana lemmiku Goldfingeri (1964) ja seejärel eelviimase, Casino Royale'i (2006). Quantum of Solace'i (2008) ära vaatamiseks pidi natuke rohkem vaeva nägema, sest ma ei ole seda kunagi hoolinud oma kollektsiooni muretseda. Ei, see ei ole päris täpne. Film ise on olemas, aga minu vanemate filmiriiulis - nemad hindavad Bondi sarja minust kordades enam. Samas Daniel Craigist nad suurt ei hooli - ja on lihtne mõista, miks. Mina ütlen, et Craig on hea näitleja, aga mitte hea Bond. Selle mehe esimene Bondi roll oli õnnestunum kui teine. Kolmas? Sellest nüüd pisut lähemalt. Kellele spoilerid meelehärmi valmistavad, võivad järgmise tekstilõigu vahele jätta.

Vana mees istub muuseumis ja vaatab maali.

Analoogtegelased digitaalses maailmas? Filmi üldsuund on täpselt selline. Esmalt muidugi kõigist reklaamklippidest tuttav MI6 õhku laskmine, mille taga on uus ja hirmuäratav kurjam Silva (Javier Bardem oma tuntud headuses). Aga veel enne seda jääb kangelane James missiooni täitmisel kadunuks ja maailma erinevatesse terroriorganisatsioonidesse imbunud agentide nimekiri läheb valedesse kätesse. Bond elab kusagil paradiisisaarel, joob ja üritab oma salaagendi elu unustada. Aga kodumaa kutse on tugev ja kui häda kõige suurem, siis rändab mees tagasi kuningriigi manu. Algab jaht salapärasele häkker-geeniusele, keerdkäigud viivad peategelase - nagu kombeks - ümber maakera ja tagasi. Kurjam saadakse kätte, aga kõik see on osa tema enda plaanist, samal ajal tahab valitsus agentuurile üldse uut suunda anda, pinget ja mõnes mõttes ka põnevust jagub teose lõpuni. Lõpulahinguks on valitud maaliline paik, kus on peidus ohtralt viiteid eelmistele filmidele ja näpuotsaga poetatakse ka meie lemmikagendi mineviku kohta.

Esmakohtumine lunaatikust Silvaga (Javier Bardem).

Üks minu lemmikuid spioonifilmide seast on Spy Game (2001). Sealt on pärit Redfordi tegelase (paadunud, kalk nuhk) tsitaat spioneerimise põhitõdede kohta: tehnoloogia läheb iga päevaga paremaks ja see kõik on väga tore; aga enamus kordi piisab ülesande täitmiseks nätsust, taskunoast ja naeratusest. Skyfall elab samas maailmas, öeldagu kurjamite poolt mida tahes. Ja kurjamid seda just ütlevadki. Et Bond on vana, et MI6 on ajast ja arust ja et selle andekamad arvutigeeniused on ikka veel valgusaastatega progressist maas. Siit tulebki üks filmi kurvemaid puudujääke: pahalase näiliselt kaootiline kättemaksumissioon. Miks peaks kättemaksust hoolima mees, kes suudab sülearvutiga korda saata sellisel hulgal hävitustööd ja kaost? Lugu ei paranda seegi, et Bardemil kokku filmis vaid kolm pikka monoloogi ehk siis tiraadi on - ülejäänud aja ei ole tema tegelaskuju justkui isegi oluline. Ometi oleks see võinud olla nii palju enamat. Kurvaks teeb seegi, et uus Bond on nüüd siis juba vana Bond, kulunud ja katki. Natuke vara pole pärast kolme filmi meest maha matta? Kuid üldpildina ja pisinöökimised kõrvale jättes on Skyfall eeskujulik Bondi film, milles on meeldivat huumorit ja võrdselt hurmavaid naisterahvaid. Siit ja sealt lugu logiseb, teose teine pool pole tempolt päris paigas, aga tugev keskmine kõigele vaatamata. Soovitatud.

0 viimaseid kommentaare: