Alternating Wallpaper

reede, 7. september 2012

The Cabin in the Woods (2011)

2001. aastal ilmus räigelt tobe film nimega Thir13en Ghosts. Kui lugejatel too teos nägemata, siis pole siin midagi üllatavat. Antud hetkel andmebaasis selle kesmiseks hindeks olev 5.3 on igati indikatiivne tema väärtusest ja kui minu teha oleks, siis oleks hinne veel kaks palli madalamgi. Küll aga on oluline seda sõnnikuämbrit siinkohal ära nimetada, sest The Cabin in the Woods näib kas tahtmatult või siis teadlikult sedasinast teost plagieerivat ehk siis parodeerivat. Ning lisaks veel ohtralt teisigi õudusfilme lähemast ja kaugemast minevikust. Järgnev sisu kokkuvõte ja hilisem analüüs sisaldab filmi seisukohast üllatusmomente rikkuvaid elemente. Seega, kes tahab endid üllatada lasta, vaadake enne film ära ja siis soovi korral lugege minu mõtteid lisaks.

Lihtsalt järjekordne päev kontoris.

Seltskond noori ja ilusaid inimesi läheb pidu panema ja teineteist hoorama kellegi sugulase ostetud mägimajakesse. Mis on midagi sellist jahihäärberi taolist. Seltskonnas on üks siivutu tütarlaps, üks ilmsüüta tütarlaps, üks sportlane, üks tarkur ja üks kanepimaias stõuner. Ürituse eesmärgiks on ennast täis juua ja siis tõenäoliselt nii paljude inimestega seksuaalkontakti astuda, kui võimalik. Kuid see kõik on vaid fassaad. Noorte iga liigutus, iga samm, iga otsus on mõjutatud. Maasügavuses asub tohutu kompleks, millel on ainult üks eesmärk: garanteerida noorte hukkumine, et selle näol rituaalse ohverdusena rahuldada veelgi sügavamal maapõues uinuvaid iidseid jumalusi. Ohverdus on iga-aastane rituaal ning selle toimumata jäämise korral tulevad kurjad jumalad maa peale ja tapavad terve inimkonna maha. Noori suunatakse nende tegudes karjaloomade kombel, kasutades erinevaid feromoone, andekalt peidetud helisalvestisi ja muud taolist. Selleks, et ohverdus oleks ehtne, peavad pidutsejad ise oma hukkamise meetodi "valima". Majakese kelder on täidetud erinevate kummaliste artefaktidega, mis noortele teadmata kõik on seotud mingit sorti kurja vaimu, ebasurnute, vampiiride, libahuntide, deemonite, ekstradimensionaalsete või muul moel õudusfilmidest tuttavate koledustega. Noored lähevad keldrisse ja see ese, mis tähelepanu keskpunkti satub, käitub valitud meetodiga.

Seltskonnas olev neitsi korjab üles kummalise talutüdruku päeviku, mis kirjeldab võigast perekonda. Ning peatselt tõuseb nimetatud perekond haudadest ja hakkab noori omasoodu rappima. Stõuner aga leiab kogemata kombel sissepääsu maa all peituvasse kompleksi ning filmi lõppedes jääbki rituaalne ohverdus lõpetamata. Iidsed jumalad tulevad maa peale ja filmi lõpp viitab maailma lõpule.

Kummardus Hellraiseri suunas.

The Cabin in the Woods on andekas, aga ebaühtlane kompott erinevaid õudusfilmidest tuttavaid situatsioone. Andekaks muudab selle enne kõike muud just nimelt see tegevus, mis leiab aset kulisside taga, kus me näeme suurt organiseeritud seltskonda tegutsemas ainult selle suunas, et õnnetud noored oma võika lõpu leiaks. Eks loogika ütleb, et parem ohverdada viis kui et lõpetada terve inimkonna eksistents, aga kas selline inimkond vajab säilitamist? Filmi lõpus otsustavad ellu jäänud noored, et säherdune elu seda väärt ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas eksisteerivad kõik need koletised, keda klaaskastides kinni hoitakse kuni järgmise aasta ohverduseni. Kas tõesti on tegemist päris libahuntide, deemonite ja ebasurnutega? Mis teema on nende teiste riikide ohverdustega - jaapanlaste kummitused ja mingid hiidahvid kusagil teises kohas? Film vihkab õhku rohkem küsimusi, kui tal on soovi vastata (või siis jäi ohtralt linti lõikamisruumi põrandale). Teostus on kompetentne, isegi eeskujulik. Kõik näitlejad sobivad siia, maa all töötajate kohusetunne on sama palju märkimisväärne kui ohverdatavate laste meelas tõmblemine.

Filmi teine pool ei saa enam ise ka täpselt aru, kas ta on õuduskomöödia või klassikaline õudusfilm. Või klassikaline noortefilm. Või midagi neljandat. Säherdune arusaamatus kisub eriti lõppvaatust mõneti alla, kuid soovitud efekt saavutatakse sellest hoolimata. Film on üllatavalt köitev ja meeldiv vaatamine, ehkki kestvat muljet sellest jääda ei saa.

0 viimaseid kommentaare: