Alternating Wallpaper

neljapäev, 6. september 2012

The Bourne Legacy (2012)

Tutvusringkonnas on inimesi, kes Bourne'i filmide triloogiast suuresti lugu peavad ning on kerge mõista, miks. Bourne oli alati adrenaliiniküllasem, alati lähedasem kui näiteks Bond. Tõsi, uuemad Bondid on püüdnud seda vahemaad lühendada, aga tulemused pole alati olnud ootuspärased. Mäletan isegi üks hetk kõigi kolme päris Bourne'i filmi ära vaatamist, kuid mingil põhjusel ei mäleta ma nondest liiga palju. Samas olen ma suuresti kindel, et kui ma kolme eelmise filmi ja neile omakorda eelnenud 1988. teose uuesti ära vaatan, siis on tundmus positiivne. Aga neljanda ameeriklaste Bourne'i teose, kõnealuse The Bourne Legacy osas aimas hing juba varakult, et midagi on mäda. Isegi kui Renneri larhv teemaks sobilik on, siis tundus lugu koheselt kuidagi ahvituna. Ning nüüd, olles uue kinofilmi viimaks ka oma silmaga ära näinud, kirjutan selle kohta lühidalt.

Numpsikud noore armunud.

Jason Bourne ei olnud ometi ainuke Treadstone'i projekti toodang. Nagu see filmike siin kulgema hakkab, on erinevaid projekte erivõimetega agentide loomiseks nagu muda ning nendes osalevaid supersõdalasi jälgitakse väga tihedalt. Meie uus kangelane on Aaron Cross (Jeremy Renner). Tema sööb tipptasemel püsimiseks pidevalt rohelist ja sinist värvi tablette. Rohelised kõrgendavad ihu valmidust ja sinised mõistuse toimimist. Seoses tigeda Jason Bourne'i intsidendiga otsutavad kurjad luureagentuurid (eesotsas hõredavõitu Edward Norton) nendele projektidele kriipsu peale tõmmata. Seal on erinevaid põhjendusi veel, aga need ei ole kuigi olulised. Kõik agendid tapetakse ära, kõik laborid saadetakse laiali. Lahtiseid otsi ei taheta jätta, aga peategelasel õnnestub ellu jääda ning ta läheb oma medikamentide saamise jaoks sulni teadlaseproua Marta Shearingu (Rachel Weisz) manu. Koos reisitakse Filipiinidele, tapetakse palju inimesi ja tekitatakse muidu segadust. Film lõpeb suhtelise lahendusega, aga see ei võta kuidagi päris konkreetset kuju. Lihtsalt madistamine asendub ühtäkki õrnutseva käest kinni hoidmisega ja siis hakkavad tiitrid jooksma.

Ja kuri keskluureagentuuri mees, kes neid ribadeks tahab tõmmata.

The Bourne Legacy ei ole oma nimekaimudega samal tasemel. Selle sisuline pool on kaootilisem, see hoolib endast vähem. Kuid jääb mulje, et klassikalise suvefilmina ei olegi too sisu nii oluline. Oluline on hoopis kakelungide tempo ja intensiivsus. Ning see on siin tasemel. Valdava enamuse lahingute ajal on film jalgadega kõvasti maa küljes kinni ning kuna see kõik näib olema baseeritud reaalsuses, siis on selle mõju niivõrd palju tugevam. Totralt üle võlli keeramist õnneks ei kohta, ehkki filmi viimases kolmandikus armastajate järele saadetud spetsiaalagent totaalselt sobimatu näib. Logisev näitlejatöö kõigilt osalejatelt. Hüsteeritseva naisteadlasena pingutab Weisz siin ainsana mingit draamakõõlust.

Film, mis kinosaalist väljudes praktiliselt sekunditega meelest ununeb. Ehk siis tühikargamine.

0 viimaseid kommentaare: