Alternating Wallpaper

teisipäev, 18. september 2012

Red Lights (2012)

Pärast sünnipäevapidu oli ihu selline natuke hõre. Otsisin veel vaatamata nimekirjast midagi, mis pilgu ekraanil hoiaks ja et põnevus natukenegi tähelepanu peavalult eemale juhiks. Näpp jäi pidama r-tähe juures ja masinasse rändas Red Lights. Olin selle pseudopõneviku kunagi nimekirja lisanud puhtalt näitlejate nimede järgi. Ennekõike Cillian Murphy ja Sigourney Weaver, mõneti vähem Robert De Niro. Hollivuudil on paranormaalsete nähtuste filmidega alati jube sitasti läinud. Ning seegi kord ei ole tulemus ootuspärane. Kuidas see filmihakatis isegi raskema kaalu näitlejate kiuste magusa lihavõttejänesena loiguks sulab, sellest nüüd pikemalt.

Müstiliselt mõttetu Simon Silver.

Margaret Matheson (Sigourney Weaver) ja Tom Buckley (Cillian Murphy) töötavad paranormaalsete sündmuste analüütikutena. Kogemust on ohtralt ja alati on tulnud välja, et kõik ekstrasensoorsed, kummituslikud, paranähtuslikud või mis tahes ilmingud on olnud pettused. Paarike käib ema-poeg ehk siis õpetaja-õpilane stiilis ringi, mõlemad on hirmsad skeptikud ja kellegi kurikaval plaan lihtsameelseid ära petta ei jää neile tabamatuks. Muul ajal õpetavad nad sedasama teemat ülikoolis (keeruline on küll mõelda, miks libateadust peaks teaduse pähe õpetama, aga see selleks). Olukord muutub, kui kulisside tagant ujub välja ammu kadunuks peetud Simon Silver (Robert De Niro, ehk siis selle filmi Uri Geller). Too mees jäi naisteadurile omal ajal kättesaamatuks, ehkki kahtlustati pettust ka tema kätetöö läbi. Ning nüüd ühtäkki teatab mees, et tuleb tagasi ja teeb veel etteasteid. Noorem teadlane ihkab küll suurpetturile kallale minna, aga vanem proua ütleb ei. Noormees ei kuula sõna ja siis hakkavad kummalised asjad sündima. Linnud kukuvad surnult taevast, tuled vilguvad. Klaasid purunevad ja ruumid paiskuvad otsekui iseenesest segamini. Jant jätkub kuni selle suhteliselt aimatava lõpuni. Mingit elulist väljavaadet muutvat õppetundi siit ei leia.

Peategelased skeptikud koolitunnis lastele õpetussõnu jagamas.

Hoolimata lihtsakoelisest süžeest püüab film kord ja jälle vaatajat eksiteele juhtida. Mõned stseenid töötavad seejuures teistest paremini. Kahjuks visatakse klassikalise põneviku sisse vahest kaadreid, millel mitte mingit sisulist kvaliteeti ei ole ning mis üldmuljet veelgi enam allapoole kisuvad. Säherdune ootuste petmine režii poolt ajab tigedaks, sest ei mingit säravat lõpplahendust siit ei kosta. Murphy on ainus näitleja, kellele siit mingitki tunnustust võiks avaldada. Teised osatäitjad on puised ja igavad. Mõned kaameravõtted on keskmisest paremini õnnestunud ja natuke tuleb kiitust avaldada muusikalisele taustale. Viimane sobib süngemate nootidega sellesse ettevõtmisse paremini. Kuid nagu öeldud, siis kahjuks ei ole filmist suuremat õppetundi ega efekti loota. Vahetult enne lõppu astutakse ühe jalaga ämbrisse ja katsega sealt tagasi välja astuda leitakse hoopis teine ämber. Nõnda siis see killavoor plekikolinaga kuni tiitriteni koperdab. Paras film, mida näidata bussisõidul. Mõnes mõttes hoiab meele erksana, aga ei paku mitte midagi uut ega huvitavat.

0 viimaseid kommentaare: