Alternating Wallpaper

teisipäev, 18. september 2012

Red Lights (2012)

Pärast sünnipäevapidu oli ihu selline natuke hõre. Otsisin veel vaatamata nimekirjast midagi, mis pilgu ekraanil hoiaks ja et põnevus natukenegi tähelepanu peavalult eemale juhiks. Näpp jäi pidama r-tähe juures ja masinasse rändas Red Lights. Olin selle pseudopõneviku kunagi nimekirja lisanud puhtalt näitlejate nimede järgi. Ennekõike Cillian Murphy ja Sigourney Weaver, mõneti vähem Robert De Niro. Hollivuudil on paranormaalsete nähtuste filmidega alati jube sitasti läinud. Ning seegi kord ei ole tulemus ootuspärane. Kuidas see filmihakatis isegi raskema kaalu näitlejate kiuste magusa lihavõttejänesena loiguks sulab, sellest nüüd pikemalt.

Müstiliselt mõttetu Simon Silver.

Margaret Matheson (Sigourney Weaver) ja Tom Buckley (Cillian Murphy) töötavad paranormaalsete sündmuste analüütikutena. Kogemust on ohtralt ja alati on tulnud välja, et kõik ekstrasensoorsed, kummituslikud, paranähtuslikud või mis tahes ilmingud on olnud pettused. Paarike käib ema-poeg ehk siis õpetaja-õpilane stiilis ringi, mõlemad on hirmsad skeptikud ja kellegi kurikaval plaan lihtsameelseid ära petta ei jää neile tabamatuks. Muul ajal õpetavad nad sedasama teemat ülikoolis (keeruline on küll mõelda, miks libateadust peaks teaduse pähe õpetama, aga see selleks). Olukord muutub, kui kulisside tagant ujub välja ammu kadunuks peetud Simon Silver (Robert De Niro, ehk siis selle filmi Uri Geller). Too mees jäi naisteadurile omal ajal kättesaamatuks, ehkki kahtlustati pettust ka tema kätetöö läbi. Ning nüüd ühtäkki teatab mees, et tuleb tagasi ja teeb veel etteasteid. Noorem teadlane ihkab küll suurpetturile kallale minna, aga vanem proua ütleb ei. Noormees ei kuula sõna ja siis hakkavad kummalised asjad sündima. Linnud kukuvad surnult taevast, tuled vilguvad. Klaasid purunevad ja ruumid paiskuvad otsekui iseenesest segamini. Jant jätkub kuni selle suhteliselt aimatava lõpuni. Mingit elulist väljavaadet muutvat õppetundi siit ei leia.

Peategelased skeptikud koolitunnis lastele õpetussõnu jagamas.

Hoolimata lihtsakoelisest süžeest püüab film kord ja jälle vaatajat eksiteele juhtida. Mõned stseenid töötavad seejuures teistest paremini. Kahjuks visatakse klassikalise põneviku sisse vahest kaadreid, millel mitte mingit sisulist kvaliteeti ei ole ning mis üldmuljet veelgi enam allapoole kisuvad. Säherdune ootuste petmine režii poolt ajab tigedaks, sest ei mingit säravat lõpplahendust siit ei kosta. Murphy on ainus näitleja, kellele siit mingitki tunnustust võiks avaldada. Teised osatäitjad on puised ja igavad. Mõned kaameravõtted on keskmisest paremini õnnestunud ja natuke tuleb kiitust avaldada muusikalisele taustale. Viimane sobib süngemate nootidega sellesse ettevõtmisse paremini. Kuid nagu öeldud, siis kahjuks ei ole filmist suuremat õppetundi ega efekti loota. Vahetult enne lõppu astutakse ühe jalaga ämbrisse ja katsega sealt tagasi välja astuda leitakse hoopis teine ämber. Nõnda siis see killavoor plekikolinaga kuni tiitriteni koperdab. Paras film, mida näidata bussisõidul. Mõnes mõttes hoiab meele erksana, aga ei paku mitte midagi uut ega huvitavat.

pühapäev, 9. september 2012

Battleship (2012)

Kujutage ette, et meie koduplaneedile saabuvad tulnukad. Ei tule mitte tehnoloogiat jagama ja sõprust otsima, vaid tahavad kõiki homo sapiens ja homo sapiens sapiens liigi esindajaid supiks keeta, maavarad pihta panna (umbes nagu kauboides ja tulnukates) ja linnad maatasa teha. Kujutlege siis situatsiooni, kus säherdune kõrgelt arenenud seltskond Peipsisse maandub. Otse loomulikult aktiveerub seepeale Piirissaare elanikkond, kes aerupaatidega pärale sõuab, kurjadele ekstraterrestriaalidele mõlaga pähe kütab ja nende tähtede vaheliseks reisimiseks ehitatud alused süütevedelikuga maha põletab. Kui seesinane nägemus kergelt totter tundub, siis pole tarvidust muretseda: lugeja mõistus töötab adekvaatsuse raames. Kahjuks ei töötanud selle õnnetu arengupeetusega inimese mõistus, kes Lahinglaeva süžee paberile pani (või mistahes pabertaskurätik see oli).

Sellel poisil on väga tark pilk.

Vennad hälvikud lähevad mereväkke. Üks on normaalne ja teine on nagu Loll-Ivan vene muinasjutust. Loll-Ivan (Taylor Kitš) on selle filmi peategelane. Tahab suure kindrali (Liam Neeson, kes selles filmis osalemist ilmselt juba kahetseb) tütart kosida, aga on liiga lollakas, et seda korralikult teha. Tütart mängib silmarõõm Brooklyn Decker, kes aga kahjuks on nii päris elus kui ka selles rollis halvavalt olematu intelligentsiga (ehkki loodus kompenseerib mujal). Peategelane läheb ühes vennakesega merele õppustele. Kosmosest plartsatavad vette tulnukate laevad ja sedasi algab lahing. Targem vend saab kohe surma (otse loomulikult) ja Loll-Ivan saab kapteniks. Miskipärast on tulnukate alused otsekui paberist tehtud ja ameeriklased lasevad need oma hernepüssidega pilbasteks. Aga viimase, kõige suurema ja kõige tigedama tulnukate emalaeva vastu minnakse USS Missouri nime kandva alusega. Ehkki laev on juba ammu muuseumiks ümber tehtud, on filmis see täitsa lahingkorras ja otse loomulikult on ka laskemoona pardal hunnikute viisi. Tulnukad lastakse puruks ja Loll-Ivan saab viimaks ka oma ihaldatud rinnapaari kosida. Fin.

Merelahing, kus tsiteeritakse Sun Tzu'd. Mis on omamoodi kurb, sest minu arvates ei oska selle filmi näitlejad isegi mitte lugeda (v.a Neeson).

Raisk ikka nii lollakaid filme annab välja mõelda. See ei ole mitte austusavaldus loojate loovusele, pigem etteheide nende kretinismile. Battleship kubiseb loogikavigadest, pakkudes seejuures umbes sama palju kaasahaaravat vaatamist, kui näiteks surnuks löödud kärbes aknalaual. See on solvang ja mürk kõigile meeltele, sülitades näkku ühtviisi ulme otsijatele, lahingvarustuse fetišistedele kui ka lihtsalt põnevike austajatele. Selles teoses kõlav dialoog meenutab hammaste välja tõmbamist. Filmi algus parodeerib üht räigelt saamatu röövi turvasalvestist paari aasta tagant. Kahjuks ei ole antud paroodia märk mitte millestki muust, kui sellest, et filmi tegijatel lihtsalt polnud mitte mingit muud inspiratsiooni, kui juutuubist madalalaubaliste videode otsimine. Ja isegi see paroodia on viletsalt tehtud. Filmis astub muude primaatide vahel üles isend nimega Rihanna. Ka tema näitlejaoskus on võrreldav mädanenud kartuli ehk siis saapaviksi kätte lämbunud roti omaga. Ning mis on sellel kõigel tegemist lauamänguga laevade põhja laskmine? Ühes stseenis tulistavad need degenerandid huupi erinevate sihtmärkide pihta ja saavad muidugi täpselt vaenlased põhja lasta. See kõik on nii masendavalt ebaloogiline.

Vältida, vältida ja veel kord vältida. Minge vaadake parem loomaaias ahve, teeb sama välja.

reede, 7. september 2012

The Cabin in the Woods (2011)

2001. aastal ilmus räigelt tobe film nimega Thir13en Ghosts. Kui lugejatel too teos nägemata, siis pole siin midagi üllatavat. Antud hetkel andmebaasis selle kesmiseks hindeks olev 5.3 on igati indikatiivne tema väärtusest ja kui minu teha oleks, siis oleks hinne veel kaks palli madalamgi. Küll aga on oluline seda sõnnikuämbrit siinkohal ära nimetada, sest The Cabin in the Woods näib kas tahtmatult või siis teadlikult sedasinast teost plagieerivat ehk siis parodeerivat. Ning lisaks veel ohtralt teisigi õudusfilme lähemast ja kaugemast minevikust. Järgnev sisu kokkuvõte ja hilisem analüüs sisaldab filmi seisukohast üllatusmomente rikkuvaid elemente. Seega, kes tahab endid üllatada lasta, vaadake enne film ära ja siis soovi korral lugege minu mõtteid lisaks.

Lihtsalt järjekordne päev kontoris.

Seltskond noori ja ilusaid inimesi läheb pidu panema ja teineteist hoorama kellegi sugulase ostetud mägimajakesse. Mis on midagi sellist jahihäärberi taolist. Seltskonnas on üks siivutu tütarlaps, üks ilmsüüta tütarlaps, üks sportlane, üks tarkur ja üks kanepimaias stõuner. Ürituse eesmärgiks on ennast täis juua ja siis tõenäoliselt nii paljude inimestega seksuaalkontakti astuda, kui võimalik. Kuid see kõik on vaid fassaad. Noorte iga liigutus, iga samm, iga otsus on mõjutatud. Maasügavuses asub tohutu kompleks, millel on ainult üks eesmärk: garanteerida noorte hukkumine, et selle näol rituaalse ohverdusena rahuldada veelgi sügavamal maapõues uinuvaid iidseid jumalusi. Ohverdus on iga-aastane rituaal ning selle toimumata jäämise korral tulevad kurjad jumalad maa peale ja tapavad terve inimkonna maha. Noori suunatakse nende tegudes karjaloomade kombel, kasutades erinevaid feromoone, andekalt peidetud helisalvestisi ja muud taolist. Selleks, et ohverdus oleks ehtne, peavad pidutsejad ise oma hukkamise meetodi "valima". Majakese kelder on täidetud erinevate kummaliste artefaktidega, mis noortele teadmata kõik on seotud mingit sorti kurja vaimu, ebasurnute, vampiiride, libahuntide, deemonite, ekstradimensionaalsete või muul moel õudusfilmidest tuttavate koledustega. Noored lähevad keldrisse ja see ese, mis tähelepanu keskpunkti satub, käitub valitud meetodiga.

Seltskonnas olev neitsi korjab üles kummalise talutüdruku päeviku, mis kirjeldab võigast perekonda. Ning peatselt tõuseb nimetatud perekond haudadest ja hakkab noori omasoodu rappima. Stõuner aga leiab kogemata kombel sissepääsu maa all peituvasse kompleksi ning filmi lõppedes jääbki rituaalne ohverdus lõpetamata. Iidsed jumalad tulevad maa peale ja filmi lõpp viitab maailma lõpule.

Kummardus Hellraiseri suunas.

The Cabin in the Woods on andekas, aga ebaühtlane kompott erinevaid õudusfilmidest tuttavaid situatsioone. Andekaks muudab selle enne kõike muud just nimelt see tegevus, mis leiab aset kulisside taga, kus me näeme suurt organiseeritud seltskonda tegutsemas ainult selle suunas, et õnnetud noored oma võika lõpu leiaks. Eks loogika ütleb, et parem ohverdada viis kui et lõpetada terve inimkonna eksistents, aga kas selline inimkond vajab säilitamist? Filmi lõpus otsustavad ellu jäänud noored, et säherdune elu seda väärt ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas eksisteerivad kõik need koletised, keda klaaskastides kinni hoitakse kuni järgmise aasta ohverduseni. Kas tõesti on tegemist päris libahuntide, deemonite ja ebasurnutega? Mis teema on nende teiste riikide ohverdustega - jaapanlaste kummitused ja mingid hiidahvid kusagil teises kohas? Film vihkab õhku rohkem küsimusi, kui tal on soovi vastata (või siis jäi ohtralt linti lõikamisruumi põrandale). Teostus on kompetentne, isegi eeskujulik. Kõik näitlejad sobivad siia, maa all töötajate kohusetunne on sama palju märkimisväärne kui ohverdatavate laste meelas tõmblemine.

Filmi teine pool ei saa enam ise ka täpselt aru, kas ta on õuduskomöödia või klassikaline õudusfilm. Või klassikaline noortefilm. Või midagi neljandat. Säherdune arusaamatus kisub eriti lõppvaatust mõneti alla, kuid soovitud efekt saavutatakse sellest hoolimata. Film on üllatavalt köitev ja meeldiv vaatamine, ehkki kestvat muljet sellest jääda ei saa.

neljapäev, 6. september 2012

The Bourne Legacy (2012)

Tutvusringkonnas on inimesi, kes Bourne'i filmide triloogiast suuresti lugu peavad ning on kerge mõista, miks. Bourne oli alati adrenaliiniküllasem, alati lähedasem kui näiteks Bond. Tõsi, uuemad Bondid on püüdnud seda vahemaad lühendada, aga tulemused pole alati olnud ootuspärased. Mäletan isegi üks hetk kõigi kolme päris Bourne'i filmi ära vaatamist, kuid mingil põhjusel ei mäleta ma nondest liiga palju. Samas olen ma suuresti kindel, et kui ma kolme eelmise filmi ja neile omakorda eelnenud 1988. teose uuesti ära vaatan, siis on tundmus positiivne. Aga neljanda ameeriklaste Bourne'i teose, kõnealuse The Bourne Legacy osas aimas hing juba varakult, et midagi on mäda. Isegi kui Renneri larhv teemaks sobilik on, siis tundus lugu koheselt kuidagi ahvituna. Ning nüüd, olles uue kinofilmi viimaks ka oma silmaga ära näinud, kirjutan selle kohta lühidalt.

Numpsikud noore armunud.

Jason Bourne ei olnud ometi ainuke Treadstone'i projekti toodang. Nagu see filmike siin kulgema hakkab, on erinevaid projekte erivõimetega agentide loomiseks nagu muda ning nendes osalevaid supersõdalasi jälgitakse väga tihedalt. Meie uus kangelane on Aaron Cross (Jeremy Renner). Tema sööb tipptasemel püsimiseks pidevalt rohelist ja sinist värvi tablette. Rohelised kõrgendavad ihu valmidust ja sinised mõistuse toimimist. Seoses tigeda Jason Bourne'i intsidendiga otsutavad kurjad luureagentuurid (eesotsas hõredavõitu Edward Norton) nendele projektidele kriipsu peale tõmmata. Seal on erinevaid põhjendusi veel, aga need ei ole kuigi olulised. Kõik agendid tapetakse ära, kõik laborid saadetakse laiali. Lahtiseid otsi ei taheta jätta, aga peategelasel õnnestub ellu jääda ning ta läheb oma medikamentide saamise jaoks sulni teadlaseproua Marta Shearingu (Rachel Weisz) manu. Koos reisitakse Filipiinidele, tapetakse palju inimesi ja tekitatakse muidu segadust. Film lõpeb suhtelise lahendusega, aga see ei võta kuidagi päris konkreetset kuju. Lihtsalt madistamine asendub ühtäkki õrnutseva käest kinni hoidmisega ja siis hakkavad tiitrid jooksma.

Ja kuri keskluureagentuuri mees, kes neid ribadeks tahab tõmmata.

The Bourne Legacy ei ole oma nimekaimudega samal tasemel. Selle sisuline pool on kaootilisem, see hoolib endast vähem. Kuid jääb mulje, et klassikalise suvefilmina ei olegi too sisu nii oluline. Oluline on hoopis kakelungide tempo ja intensiivsus. Ning see on siin tasemel. Valdava enamuse lahingute ajal on film jalgadega kõvasti maa küljes kinni ning kuna see kõik näib olema baseeritud reaalsuses, siis on selle mõju niivõrd palju tugevam. Totralt üle võlli keeramist õnneks ei kohta, ehkki filmi viimases kolmandikus armastajate järele saadetud spetsiaalagent totaalselt sobimatu näib. Logisev näitlejatöö kõigilt osalejatelt. Hüsteeritseva naisteadlasena pingutab Weisz siin ainsana mingit draamakõõlust.

Film, mis kinosaalist väljudes praktiliselt sekunditega meelest ununeb. Ehk siis tühikargamine.