Alternating Wallpaper

neljapäev, 26. juuli 2012

The Dark Knight Rises (2012)

Christopher Nolani triloogia viimast filmi ootasid paljud sellise pingutusega, et veri ninast väljas. Chris ei lasknud endid loomulikult sellest häirida, tema eesmärgiks oli teha film, mis sarja vääriline. Kuid mõelgem hetkeks tagasi selle seeria minevikule. Batman Begins (2005) ei löönud nii kõvasti laineid, et vesi üle äärte lahmaks. Kuid oli tore ja vaadatav, tõhus märul. Kuid siis tuli The Dark Knight (2008) ja korraga jäi tunne, nagu oleks keegi koomiksifilmide maastikul pommi õhanud. Kõik ülejäänu omandas teisejärgulise tähenduse. Mis hullem, paljud hakkasid sedasinast filmi järele aimama, mis aga enamjaolt haledasti näoli kukkus. Kuidas ületada teise filmi musta huumoriga vürtsitatud superkangelaslikku ängi? Kes oleks suuteline etendama seda osakest kangelase identiteedist, et tõusta Jokkeri tasemele (sest teadkem, et iga kurjam on olnud kangelase peegelpilt)? Minu lootus Nolani kvaliteeti (ja siinkohal tähendab sõna kvaliteet seda, mida see tegelikult tähendab: väärtust) oli õigustatud ning ma üritasin filmi sisu osas nii kaua silmaklappe peas hoida, kui vähegi võimalik. Teadkem, et see ei olnud kerge. Järgnev on minu arvamus nähtu kohta. No spoilers.

Lucius Fox (Morgan Freeman) ja Bruce Wayne (Christian Bale).

Eelnenud filmi sündmustest on möödas kaheksa aastat. Bruce Wayne on keebi heaga nagisse riputanud ja üldiselt on rahval selle üle hea meel. Kuid vaikelu lööb sassi halastamatu kurjam Bane (Thomas Hardy). Ning viimase kangelasena tuleb peategelasel otsustada, kas tolm maskilt pühkida või mitte.

Selina Kyle (Anne Hathaway).

Kaks ja pool tundi möödus nagu lask. Istusin higist nõretavana ja ei suutnud sekundikski oma silmi ekraanilt ära pöörata. Nolan maalib filmitriloogia lõppvaatuse ekraanile vankumatu käega. Meisterlikku lugu toetab perfektsuseni raamitud visuaal. Laitmatud esitused Bale'i, Caine'i, Oldmani, Hardy, Freemani, Hathaway ja Gordon-Lewitti poolt. Ainsana jäi kripeldama kuidagi õõnes Cotillard, kelle näiline olulisus või siis kirjutatud tegelaskuju kuidagi ekraanil pead ei tahtnud tõsta. Fenomenaalne helidisain saab majesteetlikku tuge Hans Zimmeri muusikast. Mõned noodid korduvad küll esimese ja teise filmi omadest, aga siingi on sisse segatud uut ja väärilist, transsi meenutavat skandeerimist. Pole tarvidust kulutada interveebiseina laitmatu pildi kirjeldamiseks: Nolani tööga tuttavad teavad siit oodata sajaprotsendilist panust.

Eelmise filmi huumor (mis oli vastu vaidlemata olemas), oli selline sünge. Ent võrreldes siin nähtuga oli see päikeseline. TDKR tõmbab jämeda kriidiga joone iseenda ja teiste vahele, siin nähtu on kõle ja ängi tekitav ja valuline ühtaegu. Saalist lahkudes oli haamriga pihta saanu tunne: filmi viimane viiendik sai vaadatud peaaegu hinge kinni hoides. Siiski on leitud siin ja seal kohti, kuhu muhelema panevaid kilde poetada. Ning mis veel olulisem: teemaga laiemalt tuttav vaataja leiab naerukohti veelgi enam.

Kiidusõnu väärib nähtu lisaks selle eest, et Nolan kogu teose traditsioonilise kino ja mitte 3D abiga üles on filminud. Kui veel täpsem olla, siis esimeste kaadrite peale hüppas juba süda rõõmust - värvid! Liiga palju on viimasel ajal prillidega rohekaspruuni sodi sisse ahmitud. Pikemaajalisem lugeja teab minu põlglikku suhtumist kolmedimensionaalsesse kinoelamusse, mis on leiutatud justkui imikule voodi kohale riputatud värviliste lelude näitamiseks. Päris tsivilisatsioonis elavad tarbijad saavad filmi näha sel moel, nagu see mõeldud oli - IMAX kinodes. Kodumaal aga peab taluma lohakate subtiitrite (pildi osas küll kvaliteetsed, aga tõlge taas kord täitsa mööda) ja haisvate venelastest kinokaaslastega seanssi.

TDKR on siiski suurema tsükli osa ning sedasi on eelnenud filmide nägemine suuresti eeldatud. Soovimata lugu ette rääkida, on see siin välgulöök, mitte enam lihtsalt vee kivi peale tilgutamine. Süstematiseeritud kordus, tagasilöök, uuesti proovimine, ebaõnnestumine ja sellest hoolimata üha uuesti ja uuesti enese proovile panemine saab selles filmis tegeliku tähenduse.

Christopher Nolan (Christopher Nolan).

The Dark Knight Rises lõpp on suuresti kinni selles, mida vaataja sellest oodata ehk siis välja lugeda oskab (loe: tahab). Seega siis võib päris kindel olla, et kinos minu kõrval istunud nägid lõpus midagi muud, midagi erinevat - mitte seda, mida mina või mõni teine vaataja. Kas TDKR ületab eelkäijad? Minu arvates küll. Tasase sümfooniana alanud tormiline nootide laviin saab siin vääriliselt kokku tõmmatud. Kas aga film on igaühe maitse järgi - kas valdav enamus minu sõpru ütleksid selle kohta hea sõnaga? Pigem mitte. Nende arvates võttis Nolan Inceptionit (2010) tehes teistsuguse suuna (minu suhteliselt rumalat arvustust võib lugeda siit). Ning tegelikult on Batmani triloogia viimasel filmil enam ühist tolle unenäopõnevikuga ja vähem eelnenud sama sarja filmidega. Soovitatud kõigile kino austajatele - The Dark Knight Rises on 2012. aasta eeskujulikeim, puhastverd kino esindaja. Tour de force.

Täiendus

TDKR avangut saatis tragöödiana ühendriikide kinotulistamine. Kuigi minugi hea ja kurja eristus mõistab säherduse sündmuse üdini hukka, ei saa ma mitte vaiki olla. Tahaks öelda paar eriti krõbedat sõna kodumaise massimeedia pihta, kes selle sündmuse ajel tüüpiliselt kretinistlikku sitta suust hakkas välja ajama. Appi võeti nõnda nimetatud professionaalidest silmamoondajad ja soolapuhujad, kes kohe vägivald-sünnitab-vägivalda tatistama kukkusid, ise seejuures filmi nägemata, selle sisust mitte midagi teadmata ega isegi hoolimata. Selle asemel, et suust sulaselget sõnnikut välja ajada, võiks keegi hoopis heaoluühiskonna kaardimajale külje pealt otsa vaadata.

0 viimaseid kommentaare: