Alternating Wallpaper

teisipäev, 10. juuli 2012

The Amazing Spider-Man (2012)

Ämblikmehe taaskäivitamine selle aasta suvel tundus juba varakult mageda plaanina. Ning kuigi kodumaise kinostardini on veel paar päeva aega, avanes võimalus toode ära vaadata ja siin kerge kokkuvõte nähtust. Lisaks võin ära nimetada, et minu heldinud mälestustes on 2004. aasta Spiderman 2 ikka veel päris korralik film. Ennekõike seal olnud kurjami pärast, keda mängis ka väga korralik näitleja (Alfred Molina). Kolmas film peeretati toona veel eriti kõrgele üles ja reklaamidest jäi tunne, et tegu võiks olla millegi heaga. Kahjuks tõestas ajalugu teisiti. Ehk siis on suhteliselt mõistlik, et jälle lugu algusest üles tõmmatakse. Vähem mõistlik on selle katse teostus.

99%.

Seekord näeb natuke rohkem peategelase vanemate tausta. Papa on miski geeniteadlane, kes teeb suurt teadust, aga siis peab pahade korporatsioonitegelaste eest põgenema. Ehk siis, vanemad kaovad teadmata suunas (or do they?) ja põngerjas jäetakse tädi juurde elama. Siis lähevad mõned aastad mööda ja korraga vaatab meile otsa värdjalik Andrew Garfield (Peter Parker), kõige selle definitsioon, mis mind tänapäeva noorte kultuurituse juures marru ajab. Tegelane on lihtsalt klassikaline douchebag. Kui lõpuni aus olla, siis nägin ma selle juba esimestest reklaamklippidest ära. Nüüd, kui kõurik juba lugema on õppinud, leiab ta kusagilt isa maha jäetud uurimustöö märkmed. Saab teada, et papa tegi koostööd kellegi doktor Connorsiga (õnnetu Rhys Ifans). Nagu iga teine normaalne poiss sellises situatsioonis, nii hiilib ka meie kangelane selle peale suurkorporatsiooni laboritesse ja saab radioaktiivse putuka käest pureda. Juba metroos kodu poole sõites hakkab ämblikugeen trikke tegema. Siis tuleb klassikaline onu Beni suremise etüüd, seejärel annab peategelane ühe käega teadlasele puuduva tüki teadusööd, millega püütakse päästa Norman Osbourne'i elu. Kõik läheb rappa, teadlane muutub sisalikuks ja tahab tervet ülejäänud linna samamoodi sisalikeks muuta. Peter õmbleb endale kostüümi ja läheb päästab päeva ära. Siia kõrvale jääb veel veetlev Emma Stone (Gwen Stacy) ja tolle isa Denis Leary. Õigel ajal saadakse kurjamile jaole ja lool õnnelik lõpp. Epiloogis näeb veel võimalikku vihjet loo jätkumise suunas.

Sisalikuks moondumine.

The Amazing Spider-Man teeb hulgim asju halvasti. Siinkohal ei räägi ma klassikalisest kättemaksufantaasia klišeest või sellest kangelane-peab-olema-tundmatu teemast. Need on sama moodi ebameeldivad, aga kahjuks oleks film ilma nendeta nagu halb teater. Palju häirivam on tegelaskuju üldine suund ja lapsikus. Kui silmad uuesti ilmavalgusega harjuma hakkasid, siis käis peast läbi mõte, et filmi pealkirjaks võiks olla Justin Bieber's Spider-Man. Mitte Stan Lee oma. See ogar pederastia ja poolkõva suguelundiga näitlemine on kohutav. Jah, siin on mõned hetked, mis väärivad esile tõstmist. Kangelase kostüüm on veelgi paremini õnnestunud kui eelkäijates. Mõned efektid väärivad tunnustust. Leary teeb väga hea rolli. Armulugu noorte vahel näib kohati päris ehtne. Kahjuks kukub kogu see kaardimaja muu nõmetsemise kõrval kokku. 3D, mida ilmselt kõik noored hirmsa vau-efektiga vaatama lähevad, ajab silmad pahupidi. Ehk siis, see on tõsiselt valus selles filmis. Eks enamus 3D asju on suuremalt jaolt pettumuse kilda, aga selle teose vaatamise ajal tundus, nagu loobiks keegi pidevalt kive vaataja pupillide pihta. Kui kodumaised kinod oleks normaalsed ja suudaks korraga pakkuda nii seda 3D värdkino paska kui ka klassikalist päris kino, siis ei kulutaks ma 2D variandi valimise peale sekundi murdosagi. Uus Ämblikmees küünitab songa saamise äginaga keskpärasuse redelipulga poole, aga ei ületa seda mitte kunagi.

1 viimaseid kommentaare:

joonas ütles ...

Värdkino paska, hehe. Go, Mart, go! Burn, 3D, burn!