Alternating Wallpaper

neljapäev, 26. juuli 2012

The Dark Knight Rises (2012)

Christopher Nolani triloogia viimast filmi ootasid paljud sellise pingutusega, et veri ninast väljas. Chris ei lasknud endid loomulikult sellest häirida, tema eesmärgiks oli teha film, mis sarja vääriline. Kuid mõelgem hetkeks tagasi selle seeria minevikule. Batman Begins (2005) ei löönud nii kõvasti laineid, et vesi üle äärte lahmaks. Kuid oli tore ja vaadatav, tõhus märul. Kuid siis tuli The Dark Knight (2008) ja korraga jäi tunne, nagu oleks keegi koomiksifilmide maastikul pommi õhanud. Kõik ülejäänu omandas teisejärgulise tähenduse. Mis hullem, paljud hakkasid sedasinast filmi järele aimama, mis aga enamjaolt haledasti näoli kukkus. Kuidas ületada teise filmi musta huumoriga vürtsitatud superkangelaslikku ängi? Kes oleks suuteline etendama seda osakest kangelase identiteedist, et tõusta Jokkeri tasemele (sest teadkem, et iga kurjam on olnud kangelase peegelpilt)? Minu lootus Nolani kvaliteeti (ja siinkohal tähendab sõna kvaliteet seda, mida see tegelikult tähendab: väärtust) oli õigustatud ning ma üritasin filmi sisu osas nii kaua silmaklappe peas hoida, kui vähegi võimalik. Teadkem, et see ei olnud kerge. Järgnev on minu arvamus nähtu kohta. No spoilers.

Lucius Fox (Morgan Freeman) ja Bruce Wayne (Christian Bale).

Eelnenud filmi sündmustest on möödas kaheksa aastat. Bruce Wayne on keebi heaga nagisse riputanud ja üldiselt on rahval selle üle hea meel. Kuid vaikelu lööb sassi halastamatu kurjam Bane (Thomas Hardy). Ning viimase kangelasena tuleb peategelasel otsustada, kas tolm maskilt pühkida või mitte.

Selina Kyle (Anne Hathaway).

Kaks ja pool tundi möödus nagu lask. Istusin higist nõretavana ja ei suutnud sekundikski oma silmi ekraanilt ära pöörata. Nolan maalib filmitriloogia lõppvaatuse ekraanile vankumatu käega. Meisterlikku lugu toetab perfektsuseni raamitud visuaal. Laitmatud esitused Bale'i, Caine'i, Oldmani, Hardy, Freemani, Hathaway ja Gordon-Lewitti poolt. Ainsana jäi kripeldama kuidagi õõnes Cotillard, kelle näiline olulisus või siis kirjutatud tegelaskuju kuidagi ekraanil pead ei tahtnud tõsta. Fenomenaalne helidisain saab majesteetlikku tuge Hans Zimmeri muusikast. Mõned noodid korduvad küll esimese ja teise filmi omadest, aga siingi on sisse segatud uut ja väärilist, transsi meenutavat skandeerimist. Pole tarvidust kulutada interveebiseina laitmatu pildi kirjeldamiseks: Nolani tööga tuttavad teavad siit oodata sajaprotsendilist panust.

Eelmise filmi huumor (mis oli vastu vaidlemata olemas), oli selline sünge. Ent võrreldes siin nähtuga oli see päikeseline. TDKR tõmbab jämeda kriidiga joone iseenda ja teiste vahele, siin nähtu on kõle ja ängi tekitav ja valuline ühtaegu. Saalist lahkudes oli haamriga pihta saanu tunne: filmi viimane viiendik sai vaadatud peaaegu hinge kinni hoides. Siiski on leitud siin ja seal kohti, kuhu muhelema panevaid kilde poetada. Ning mis veel olulisem: teemaga laiemalt tuttav vaataja leiab naerukohti veelgi enam.

Kiidusõnu väärib nähtu lisaks selle eest, et Nolan kogu teose traditsioonilise kino ja mitte 3D abiga üles on filminud. Kui veel täpsem olla, siis esimeste kaadrite peale hüppas juba süda rõõmust - värvid! Liiga palju on viimasel ajal prillidega rohekaspruuni sodi sisse ahmitud. Pikemaajalisem lugeja teab minu põlglikku suhtumist kolmedimensionaalsesse kinoelamusse, mis on leiutatud justkui imikule voodi kohale riputatud värviliste lelude näitamiseks. Päris tsivilisatsioonis elavad tarbijad saavad filmi näha sel moel, nagu see mõeldud oli - IMAX kinodes. Kodumaal aga peab taluma lohakate subtiitrite (pildi osas küll kvaliteetsed, aga tõlge taas kord täitsa mööda) ja haisvate venelastest kinokaaslastega seanssi.

TDKR on siiski suurema tsükli osa ning sedasi on eelnenud filmide nägemine suuresti eeldatud. Soovimata lugu ette rääkida, on see siin välgulöök, mitte enam lihtsalt vee kivi peale tilgutamine. Süstematiseeritud kordus, tagasilöök, uuesti proovimine, ebaõnnestumine ja sellest hoolimata üha uuesti ja uuesti enese proovile panemine saab selles filmis tegeliku tähenduse.

Christopher Nolan (Christopher Nolan).

The Dark Knight Rises lõpp on suuresti kinni selles, mida vaataja sellest oodata ehk siis välja lugeda oskab (loe: tahab). Seega siis võib päris kindel olla, et kinos minu kõrval istunud nägid lõpus midagi muud, midagi erinevat - mitte seda, mida mina või mõni teine vaataja. Kas TDKR ületab eelkäijad? Minu arvates küll. Tasase sümfooniana alanud tormiline nootide laviin saab siin vääriliselt kokku tõmmatud. Kas aga film on igaühe maitse järgi - kas valdav enamus minu sõpru ütleksid selle kohta hea sõnaga? Pigem mitte. Nende arvates võttis Nolan Inceptionit (2010) tehes teistsuguse suuna (minu suhteliselt rumalat arvustust võib lugeda siit). Ning tegelikult on Batmani triloogia viimasel filmil enam ühist tolle unenäopõnevikuga ja vähem eelnenud sama sarja filmidega. Soovitatud kõigile kino austajatele - The Dark Knight Rises on 2012. aasta eeskujulikeim, puhastverd kino esindaja. Tour de force.

Täiendus

TDKR avangut saatis tragöödiana ühendriikide kinotulistamine. Kuigi minugi hea ja kurja eristus mõistab säherduse sündmuse üdini hukka, ei saa ma mitte vaiki olla. Tahaks öelda paar eriti krõbedat sõna kodumaise massimeedia pihta, kes selle sündmuse ajel tüüpiliselt kretinistlikku sitta suust hakkas välja ajama. Appi võeti nõnda nimetatud professionaalidest silmamoondajad ja soolapuhujad, kes kohe vägivald-sünnitab-vägivalda tatistama kukkusid, ise seejuures filmi nägemata, selle sisust mitte midagi teadmata ega isegi hoolimata. Selle asemel, et suust sulaselget sõnnikut välja ajada, võiks keegi hoopis heaoluühiskonna kaardimajale külje pealt otsa vaadata.

laupäev, 21. juuli 2012

ESTCON 2012

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Alguseks sai seekord traditsiooniline BAKA.EE kokkutulek ehk siis aastapäev, millest võib huvi korral lähemalt lugeda sellest loost. Nimelt sai seal riukalikele Trashile ja Metsavanale antud nõusolek osaleda ESTCONi igaaastasel kokkutulekul. Ning kui kuupäev lähemale kippus kippuma, helistas Trash nagu veel tordi peale kirsina ja ütles, et kuule tee ettekanne mechadest. Ütlesin talle, et mis siis ikka, kui ettekanne, siis olgu. Mõtlesin juba varakult videoettekande formaadi peale, kuid enne üritust ennast tapeti töö juures lihtettekande tegemise soov sootuks maha. Jäin seega ainult omaenese peenikese prääksuva hääle ja videomaterjali peale lootma.

Nimetatud 13. juuli pärastlõunal lehvitasin kolleegidele oma töntside rasvunud sõrmedega hüvasti ning läksin ära pikalt oodatud puhkusele (mis kestab kokku kaks nädalat). Seadsin sammud kesklinna, istusin ja võtsin Madissoni ülbete baaridaamidega baaris ühe terava kohvi ja vaatasin aknast välja pealinlaste sagimise peale. Antropoloogid oleks kindlasti verd köhinud, aga mööda eksis kõndima ka paar siresäärsemat naisterahvast, seega esteetiline nauding ehk siis silmarõõm oli natuke olemas. Kui kellaaeg liikus edasi õige hetke poole, astusin Stockmanni suunas. Seal täiendasin proviandi osas tagavarasid, esiteks hapnikuga rikastatud vee osas (magus läga) ja kiire hommikuse energisüsti tarbeks müslibatoonidega (veel magusam läga). Alkoholiletist võtsin veel lisaks ühe korraliku Ardbegi. Jalutasin poest paar sammu mere poole ja üsna varsti kohtusin Vabarnamehega. Pakkisime oma kodinad Robi ja Maria automobiili sisse ja reis Tartu poole võis alata. Reedeõhtune maantee oli otsekui sillutatud politseinikega, kes kõik usinasti normi täitsid karistuste ja rahatrahvide välja kirjutamise näol. Vestlesime peamiselt Diablo III pettumust valmistavast kvaliteedist, aga ka filmidest, seriaalidest, tehnikast ja sülearvutite ostmisest. Lihtne vastus: osta tuleb MacBooke (kirjutan sedagi teksti praegu oma ustava MBP peal). Ehkki tempo kippus allapoole selle letaalselt sita kiirtee keskmise, jõudsime tervelt Tarbatu manu. Siin veel tahtsid reisikaaslased oma keha kinnitada ja lisaks söödavat ja joodavat osta. Mina tegin aega parajaks Lõunakeskuse tehnikapoodides, mis kõik jätsid võrdselt pettunud ilme. Seejärel jätkus reis Põlva ja lõppsihtmärgi - Saarjärve puhkekeskuse suunas. Tee Põlvasse sisaldas vähem seiklusi, aga Vabarnamees demonstreeris mulle oma tehnika imest - pleištašuun viitast - imelikku Jaapani mängu nimega Corpse Party. Jäin nimetatud toote osas äraootavale seisukohale. Kui GPS tehnoloogia vedas õige teeotsa leidmisega esimene kord alt, siis teine ristmik kummalise pea-alaspidi ESTCONi viidaga suunas ekipaaži õigele sihile metsa vahel (nimelt koostas keegi andekas korraldaja sildid, mis näitasid ainult paremale; kui aga tee pidi keerama vasakule, ei olnud sildil olevat teksti kuidagi võimalik õigeks joonistada; tulemuseks oli midagi stiilis NOCTSE>). Olen kunagi varemgi nimetatud puhkekeskuses miskil üritusel viibinud, kuid ei suuda meenutada selle sisu või eesmärki.

Sihtkohas tervitas meid kaunis ilm, tuulest ja sääskedest vaikne kaldapealne. Paiknesime numbritubadesse, rinnastasime rinnasildid ning liitusime koguneva ulmehuviliste summaga. Jututeemad olid kohe algusest põnevad, paljude tuttavatega polnud juba mitu kuud kokku sattunud ja rääkida oli palju uut ja põnevat. Kohal olid ka prominentsed prominendid, kvaliteetkirjanikud ja kultuurijüngrid. Ehkki ametliku kava algus natuke jalga lonkas, alustati kiirelt ettekannetega. Esimesena sai sõna Mart Kalvet, kelle hirmus keeruline jutt neurokirurgiast ning sünapside raginast ulmest inspireeritud muusika kuulamisel kiirelt viimsegi kaine inimese juhtme kokku ajas. Mart täristas loengu vahele ka mõjusamaid muusikavideosid mängida, mis väga teretulnud olid. Kui isand Kalvet lõpetas, oli minu kord rääkida. Toppisin oma suvandigeneraatoriga ette valmistatud videošõu masinasse ja lämisesin erakordselt ebakoherentset ja ebakohesiivset, ebahuvitavat mõminat mechade olemusest. Pakutud tunni asemel suutsin mögiseda ligemale 40 minutit. Pärast minu ettekannet saabus õhtu maiuspala - eestlasest filmimees Raul Tammet esmalt juhatas sisse ja seejärel näitas kolme omaenda teost (vastavalt Soolo (1979), Pulmapilt (1980) ja Kiri Giuliale (1978)). Vaatamine oli põnev, ehkki kaks esimest on varem korduvalt telepurgist ära nähtud. Filmide lõpul jätkus avatud küsimuste ring, kus härra Tammet pajatas kaamera tagusest elust ja sellega seotud tärinast kadunud liidu ajastul.

Sellega sai esimese õhtu ametlik osa otsa ning jätkus meelelahutus kuluaarides. Peamajast paarikümne meetri kaugusel küdes saun, soovilised said otse eesruumist järvevette endid jahutama hüpata. Peamaja lähistel pandi püsti grill ja peatselt sai valitud ring õhtusöögi Maria ja Robi toormaterjalist - suus sulav kukeseenekaste küpsete keedetud kartulite ja kanaga. Pidin piinlikkusega tunnistama, et polnud viimased nädalad kordagi midagi nii head maitsta saanud ja sõin isuga. Seejärel jalutasin rahva seas niisama ringi, määrisin kõigile oma kaasa võetud plaate tasuta pähe (heast kraamist sai kiirelt lahti, aga Simpsoneid ei julgenud keegi puutuda). Seejärel kallasin oma joogitopsi viskit täis ning istusin erinevate seltskondade juures. Jüri Kallase kõrval sai pikemalt vesteldud ja niisama pealt kuulatud põnevate vene autorite ulme kohta käivat juttu. Metsavana arutas Strugatskite stiili absoluutse peegli toimimismehhanisme ja kui mõni harv kord sain, torkasin omagi piiratud ulmeteadmistega paar sõna vahele. Jutt ei läinud kordagi igavaks, grillist imbuv suits peletas sääsedki eemale. Üks kena istumine oli. Kui hommik lähemale sai, siis loobusime keerulisematest teemadest ning vestsime rohkem niisama nalja. Jutt oli kõigil ladus, tuju hea ja naerda sai lausa nii, et vats vappus. Metsavana seadis peamaja lähedal vabaõhutelki üles öökino, mis varajaste hommikutundideni erinevate head ja halba ulmet mängitas. Vaatajaskond vaheldus vastavalt materjalile, aga alati oli keegi huviline platsis. Meie seltskond kogunes nalja tegema järve kaldale ehitatud lava peale. Üsna varsti täheldasime alarmeerivat tõde: meie väike ring nihkus ilma vähimagi seletuseta järjest enam järvele lähemale. Kartuses, et varsti lõpetame omadega vee all, rääkisime viimased naljad lõpuni, soovisime teineteisele head ööd ja läksime - kes numbrituppa, kes telki - puhkama. Päikese tõustes leidis aset sportmäng, aga suurema vere ja jäsemete koristamise järel jätkus üleüldine magamine, norskamine ja peeretamine. Minul läks uni ära ning ma seadsin sammud taas kord platsi poole. Seal olid mõned tugevamad kas alles kohale jõudnud või siis juba ärganud, igatahes vestsime Adiga pikalt juttu erinevatest vana kooli arvutimängudest ja nende tänapäevastest nigelatest suguvendadest. Soovitasin talle Endless Space'i ära proovida. Mõni aeg hiljem liitus meiega Spirit, kellega jätkus vestlus arendustöö ja selle väljavaadete teemadel. Jutt oli jätkuvalt stimuleeriv ja hariv.

Kui ennast jubedalt padjanägudeks ära maganud köögitoimkond viimaks virgumise märke esitas, hakkas köögis kohvi podisema ja võileivad kogunema. Andsime tugevate ärkvel olevatena enda panuse ja tassisime kööki tagasi sealt eelneval õhtul kaaperdatud laudu. Mõne aja pärast hakkasid ka nukkumaan mennyt inimesed ärkama ja hommikusööki manustama. Peale selle hakkasid kogunema teisel päeval saabunud, keda oli üllatavalt ohtralt. Tasahilju algas teise päeva ametlik osa, mille esimese ettekande ma sujuvalt vahele jätsin. Seejärel aga algas ettekanne Baasi olemasolust ning sealt pudenes paar head nalja. Näiteks olid mõned arvustajad defineerinud loetud keele sõnadega: roopi tagasi hoides. Siis vestles Metsavana Reaktorist ja sellest, kuidas toda ulmeajakirja tehakse. Aga ka sellest, kust Reaktor pihta hakkas ja kellega tüli noriti. Siis veel ülevaade ulmejutulaborist ning selle taustadest. Lõunaks oli taas kord Maria kulinaarne geniaalsus, seekord lihaga täidetud pannkookide näol. Pärast pisukest pausi hakkas Jüri Kallas rääkima Stalkeri ajaloost, mis läks sujuvalt üle selle aasta auhindade jagamiseks. Selle aja peale andis unepuudus eriti kõvasti tunda ning ma koperdasin oma hotellituppa nukkuma. Otse loomulikult olid kohe platsis paparatsod, kes uinuva kaunitari kõigi tehniliste vahenditega, hambad laiali, üles lindistasid ning sotsiaalvõrgustikesse tulistasid. Kui ma palju tunde hiljem virgusin, leidsin padja pealt Trashi ESTCON 2012 eriplaadi. Ning lisaks uudise, et Sony uusim PS3 mudel on ehtsate fotodega netti lekkinud. Et Sony õnnetu oma lekkivat laeva ka kuidagi ära paigata eia.

Õhtul jagunesid osalised taaskord töögruppidesse. Kes arutas muusikat järve kaldal, kes istus kinosaalis ja üritas hiljutist Iron Sky filmi vaadata. Minu vähem populaarset arvamust saab siitsamast ajaveebi lähiminevikust lugeda. Liikusin filmi jõllitamise asemel töögrupist töögruppi ja kuulasin erinevaid teemasid. Kus pädevus lubas, ütlesin sõna sekka.

Teine päev sai esimesest kiiremini otsa ning viimaks kobisin magama. Hommikul tegin südame kõvaks ja magasin hambad risti, veel lisaks mõned tunnid. Viimase päeva ametlik kava nihkus koletumal kombel ja sedasi ei jõudnud mina ühegi loengu manu. Pärastlõunal pakkisime asjad tagasi auto peale ja ragistasime tsivilisatsiooni suunas vurada. Metsa vahel seiras seenelisest vanamutt autot pilguga, nagu sooviks ta sellele tankirusikast virutada. Sest olgem, ausad, tema isiklikke seeni olime me kõik käinud sealt salaja varastamas. Eks näi, kas järgmine aasta jälle.

Tänud korraldajatele ja osavõtjatele, kes oma panusega ürituse toredaks muutsid. ESTCON 2012 leidis aset kuupäevadel 13. kuni 15. juuli, 2012.

teisipäev, 10. juuli 2012

The Amazing Spider-Man (2012)

Ämblikmehe taaskäivitamine selle aasta suvel tundus juba varakult mageda plaanina. Ning kuigi kodumaise kinostardini on veel paar päeva aega, avanes võimalus toode ära vaadata ja siin kerge kokkuvõte nähtust. Lisaks võin ära nimetada, et minu heldinud mälestustes on 2004. aasta Spiderman 2 ikka veel päris korralik film. Ennekõike seal olnud kurjami pärast, keda mängis ka väga korralik näitleja (Alfred Molina). Kolmas film peeretati toona veel eriti kõrgele üles ja reklaamidest jäi tunne, et tegu võiks olla millegi heaga. Kahjuks tõestas ajalugu teisiti. Ehk siis on suhteliselt mõistlik, et jälle lugu algusest üles tõmmatakse. Vähem mõistlik on selle katse teostus.

99%.

Seekord näeb natuke rohkem peategelase vanemate tausta. Papa on miski geeniteadlane, kes teeb suurt teadust, aga siis peab pahade korporatsioonitegelaste eest põgenema. Ehk siis, vanemad kaovad teadmata suunas (or do they?) ja põngerjas jäetakse tädi juurde elama. Siis lähevad mõned aastad mööda ja korraga vaatab meile otsa värdjalik Andrew Garfield (Peter Parker), kõige selle definitsioon, mis mind tänapäeva noorte kultuurituse juures marru ajab. Tegelane on lihtsalt klassikaline douchebag. Kui lõpuni aus olla, siis nägin ma selle juba esimestest reklaamklippidest ära. Nüüd, kui kõurik juba lugema on õppinud, leiab ta kusagilt isa maha jäetud uurimustöö märkmed. Saab teada, et papa tegi koostööd kellegi doktor Connorsiga (õnnetu Rhys Ifans). Nagu iga teine normaalne poiss sellises situatsioonis, nii hiilib ka meie kangelane selle peale suurkorporatsiooni laboritesse ja saab radioaktiivse putuka käest pureda. Juba metroos kodu poole sõites hakkab ämblikugeen trikke tegema. Siis tuleb klassikaline onu Beni suremise etüüd, seejärel annab peategelane ühe käega teadlasele puuduva tüki teadusööd, millega püütakse päästa Norman Osbourne'i elu. Kõik läheb rappa, teadlane muutub sisalikuks ja tahab tervet ülejäänud linna samamoodi sisalikeks muuta. Peter õmbleb endale kostüümi ja läheb päästab päeva ära. Siia kõrvale jääb veel veetlev Emma Stone (Gwen Stacy) ja tolle isa Denis Leary. Õigel ajal saadakse kurjamile jaole ja lool õnnelik lõpp. Epiloogis näeb veel võimalikku vihjet loo jätkumise suunas.

Sisalikuks moondumine.

The Amazing Spider-Man teeb hulgim asju halvasti. Siinkohal ei räägi ma klassikalisest kättemaksufantaasia klišeest või sellest kangelane-peab-olema-tundmatu teemast. Need on sama moodi ebameeldivad, aga kahjuks oleks film ilma nendeta nagu halb teater. Palju häirivam on tegelaskuju üldine suund ja lapsikus. Kui silmad uuesti ilmavalgusega harjuma hakkasid, siis käis peast läbi mõte, et filmi pealkirjaks võiks olla Justin Bieber's Spider-Man. Mitte Stan Lee oma. See ogar pederastia ja poolkõva suguelundiga näitlemine on kohutav. Jah, siin on mõned hetked, mis väärivad esile tõstmist. Kangelase kostüüm on veelgi paremini õnnestunud kui eelkäijates. Mõned efektid väärivad tunnustust. Leary teeb väga hea rolli. Armulugu noorte vahel näib kohati päris ehtne. Kahjuks kukub kogu see kaardimaja muu nõmetsemise kõrval kokku. 3D, mida ilmselt kõik noored hirmsa vau-efektiga vaatama lähevad, ajab silmad pahupidi. Ehk siis, see on tõsiselt valus selles filmis. Eks enamus 3D asju on suuremalt jaolt pettumuse kilda, aga selle teose vaatamise ajal tundus, nagu loobiks keegi pidevalt kive vaataja pupillide pihta. Kui kodumaised kinod oleks normaalsed ja suudaks korraga pakkuda nii seda 3D värdkino paska kui ka klassikalist päris kino, siis ei kulutaks ma 2D variandi valimise peale sekundi murdosagi. Uus Ämblikmees küünitab songa saamise äginaga keskpärasuse redelipulga poole, aga ei ületa seda mitte kunagi.