Alternating Wallpaper

esmaspäev, 18. juuni 2012

The Three Stooges (2012)

Vähemasti mõned selle näruse ajaveebi lugejad teavad minu enese kõigi aegade lemmikut komöödiaseriaalidest. Kes aga ei tea, nende jaoks kergitan nüüd saladuskatet. Minu armastatuim jant kannab nime Bottom ja selle on valmis teinud kahemehemeeskond Rik Mayall ja Adrian Edmondson. Mis on sellel vanal heal BBC sarjal seost selle arvustuse või filmiga? Eks ikka see, mida minu ema omal ajal nimetas jalaga-perse-huumoriks. The Three Stooges on ühendriikide üks vanemaid füüsilise ja slapstick huumori kandjaid. Alates 1930. aastast tola mänginud kolme venda on parodeeritud nii palju, et praegustes filmides ja seriaalides toimub juba paroodiate parodeerimine. Kuid igal asjal on oma aeg ja koht. Kas The Three Stooges vajas moderniseerimist ja lausa suurele ekraanile paiskamist? Kui tahad vastust teada saada, loe edasi.

Kolm idiooti 21. sajandis (ja siin 20. sajandi keskel).

Kolm idiooti visatakse nunnade juurde lastekodusse ja väidetavate vanemate auto kihutab tolmupilves teadmata suunas. Nunnad loomulikult kasvatavad värdjad üles ja kannatavad nende rämeda lolluse pühakulikult välja. Ühte nunnadest mängib Larry David. Adopteerida keegi neid ebardeid loomulikult ei soovi, seega kasvavad nad nunnade juures täisikka. Ei ole mõtet hakata näitlejate nimesid nimetama, aga üks neist meestest on Mad TV seltskonnast tuttav. Mingi hetk otsustatakse lastekodu maha müüa ja nõnda seavad kolm idiooti sammud suurde linna, et teenida vajalik ligi miljon dollarit, et nende kodu ikka alles jääks. Kui mehed keset tänavat sildiga looking for wirk ringi patseerivad, märkab neid rinnapartii (Sofía Vergara), kes ühes oma faux armukesega üritab peategelasi palgata oma abikaasat mõrvama. Totter jura jätkub sisulagedalt kuni selle mõttetu lõpuni. Mingi hetk kaasatakse tegevusse Jersey Shore loomaaed, selle aja peale oksendab keskmine vaataja juba vastikusest verd.

Üks noore Eesti filmikriitikuid kirjutas kunagi Fincheri Seveni kohta, et kinosaalis tuli säherdune rusumus peale, et tekkis soov sealt välja, päikese kätte põgeneda (mis tõepoolest oli selle filmi väga tegelik mõju vaatajale). Võimalik, et see oli Lauri Kaare, aga ma ei ole sada protsenti kindel (kirjuta kommentaar, kui paremini mäletad). Mis seost on Sevenil selle filmiga? Noh, minul tekkis vaatamise ajal samuti tungiv soov sealt pageda. Mitte sellise rusumuse pärast, mida põhjustab John Doe, vaid selle agressiivse ajumõrva pärast, mida tekitavad kolm tola suurel hõbedasel ekraanil. Esimesed paar kuvaldaga vastu vahtimist ja mootorsaega vastu larhvi nalja kannatab veel hambaid krigistades ära, aga siis käib kusagil pea sees raksatus. Ja ülejäänud film on nagu liivapaberi söömine. Valus, aeganõudev ja mis peamine, ei anna mitte mingit tulemust. Kõik need dialoogid peategelaste vahel on justkui liimi kuivamine, nende füüsiline huumor kaotab hetkega teravuse ja nõnda ma seal istusin. Nagu katatoonik, lõug omaenese oksest märg. Poolteist tundi kolme tola vaatamine oli nagu eluaeg paralleelses universumis vangis istuda. Kui tiitrid viimaks jooksma hakkasid, siis tundsin ennast nagu krimpsu kuivanud kalts. Oeh. Valus sellele tagasi mõeldagi. Kui lugeja veel aru ei saanud, siis ma ei kiida seda filmi heaks. Nii igav lauslolluse üles filmimine peaks olema karistatav. Kuidas seda juttu nüüd siis kokku võtta? Arvustasin hiljuti Promethetust. Tolles filmis on üks stseen, mis paljudel vaatajatel ilmselt kananaha ihule tõi (või siis tekitas sellise intensiivselt läbi kokku surutud hammaste õhu sisse tõmbamise hetke). Ma ei taha seda stseeni kirjeldada, sest paljudel on film veel nägemata ja sel stseenil on teatav oluline koht tolles teoses. Aga see defineeritud õudus ja hirm, mida too hetk etendas, on olemas ka filmis The Three Stooges. Ainult et siin ei ole ängistus kammitsetud ühte stseeni - siin kestab see esimestest kaadritest viimasteni ja pärast seda tunneb vaataja ennast nagu põrguliku teerulli alla jäänuna.

0 viimaseid kommentaare: