Alternating Wallpaper

teisipäev, 5. juuni 2012

Snowtown (2011)

Sarimõrvarid kui sotsiaalne kurioosum on alati minu jaoks huvi pakkunud. Kolisin hiljuti oma raamatukogu ja näppu jäi väike kollases köites raamat pealkirjaga Encyclopedia of Serial Killers. Seda viimast lugesin vanasti meeleldi ajaviiteks. Kuigi John Buntingu nimi selles raamatus sees ei ole (raamat trükiti 1995), siis on tema lugu sellest hoolimata hästi teada. Ning kui esimesed madalalaubaliste austraallaste ja ameeriklaste filmireaktsioonid interveebidesse jõudsid, lisasin filmi vankumatu käega ära vaatamisele kuuluvate linateoste hulka. Kahjuks on rumalus loota, et kohalikud kinoomanikud selle teose oma kavasse võtavad, seega pidi ära vaatamiseks sinikiireversiooni muretsema. Filmi nimetus rahvusvahelises levis on The Snowtown Murders, Austraalias aga lihtsalt Snowtown. Film on režissöör Justin Kurzeli esimene täispikk teos.

Sõbralik ja hooliv kasuisa John (Daniel Henshall).

Film keskendub noorukese Jamie Vlassakise (Lucas Pittaway) täisikka jõudmisele Austraalia agulilinnakus. Jamie on üks neljast vennast. Töölisklassi tühjavõitu elu sisustab ennekõike igavus ja viletsus. Poiste isa on emast lahku kolinud ja nõnda otsib ema tasahilju uut meest nii enda kui poegade ellu. Läheb nii ja teisiti, aga kui üle tee elav üksik sõbralik härrasmees pedofiiliks osutub ja poistest ema äraolekul alasti fotoseeria teeb, siis võtab elu uue suuna. Politsei ei näi pedofiilist eriti hoolivat ning pärast lühikest pausi on naaber tagasi oma elamus. Linnakese transvestiidist veidrik soovitab poiste emal ühendust võtta Johniga, kes pidavat oskama pederastidega ümber käia. Ning sedasi karismaatiline, sõbralik John Bunting (Daniel Henshall) pere ellu tulebki. Esialgu tehakse pedofiili kulul niisama nalja, kirjutatakse näiteks jäätisega tema akendele-ustele solvanguid. Aga viimase hädaabinõuna võtab John koos Jamie'ga paar metslooma korjust, lõikab nende pead ja jäsemed maha, tambib nood peenemaks pudruks ja dekoreerib selle soustiga pedofiili elamist. Naaber kolib minema ja Johnist saab pere lahutamatu osa.

Mees on suuresti toreda isa eest, tegeleb poistega, tegeleb ka emaga. Õpetab vendasid mootorrattaga sõitma ja lihtsalt pühendab neile oma aega. Mida lähedasemaks muutub Jamie ja Johni suhe, seda rohkem hakkab vaataja nägema viimase teist palet. Mees on enda peale võtnud omavolilise pedofiilide karistamise terves kogukonnas, kusjuures tema meetodid kalduvad erakordsele sadismile. Viimase sammuna enne oma ohvrite hukkamist koos abilistega laseb John enamasti neil nii-öelda hüvastijätusõnumi salvestada. Mõni ohver lahkub armukese pärast, mõnel viskab tüdimus väikelinnaelust lihtsalt üle. Pärast lahkumist ei kuule ega näe neid inimesi enam keegi. Jamie leiab ennast ühel hetkel mõrvari abilisena, suutmatuna kas hirmust või siis sõltuvusest enam lahti rebida. Johni sadism laieneb, enam ei eristata ohvreid seksuaalsuse alusel - iga nõrgem ja jõuetum ühiskonna element on tapmiseks sobilik.

Sotsiopaat ja sarimõrvar John Bunting.

Alati, kui keegi alustab oma filmiarvustust sõnadega film oli nii jälk, et lahkusin poole pealt saalist ja siis samal ajal pakub mingile sitakaapele nimega Final Destination 5 (2011) neli tärni viiest, on see minule nagu kärbsepaber. Mitte Final Destinationi vaatamine, oh ei, ikka see esimene. Sarimõrvari motiiv annab sellele vaid lisaks. Snowtown on raske, aga õigustatud vaatamine. Teos näitab vaikimisi hiilivat kurjust, mis igal kujul ja igal pool varitseb. Bunting on portreteeritud kui kalkuleeriv ja kalk, aga samas kohane kasuisa. Üleminek lõbusalt mehelt karjuvale kohtumõistjale on teostatud silmapaistva kvaliteedi ja vankumatu käega. Heliline taust ja dialoog on sobilikult jaheda tooniga ning filmi kruviv pinge on kõiki neid auhindu väärt, mida Snowtown tänini võitnud on. Soovitatud vaatamine kõigile minu filmihuvilistest sõpradele, lödima aju ja sisikonnaga lugejad võivad sellest kaarega mööda minna.

0 viimaseid kommentaare: