Alternating Wallpaper

pühapäev, 24. juuni 2012

Rock of Ages (2012)

Vanadus. Üks selle paratamatu elu osa komponente on tõdemus, et minust napilt kümme aastat nooremad inimesed absoluutselt eiravad ja/või vihkavad minu lemmikmuusikuid. Mis on mulle arusaamatu, sest valdav enamus tänapäevaseid artiste kõlab nagu aia vahele jäänud neegrist pederasti piuksumine. Ent vanad, head bändid! Journey, Queen, Def Leppard, Foreigner. Kõik need artistid, kes olid tõenäoliselt permanentselt pilves, aga kellele kõik geniaalse muusika eest andeks anti. Meat Loaf, Twisted Sister ja Quiet Riot. Nooremad kinosaalis istujad turtsusid staaride laulmise peale naerda. Vahest õigustatult.

Elav rokijumal Stacee Jaxx (Tom Cruise).

Teine lõik peaks arvustuses olema filmi sisu lühike kokkuvõte. Kahjuks on selle filmi sisu nii lihtne, et käsi ei tõuse selle kohta pikalt kirjutama. Tüdruk reisib Los Angelesse. Unistab lauljaks saamisest. Tänavapätt varastab kohvri ära. Kohtab poissi, mõlemad töötavad muusikabaaris. Poiss unistab samuti lauljaks saamisest. Segaduse läbi minnakse tülli ja lahku. Tütarlaps läheb töötab striptiisiklubis, poiss ostetakse hip-hop staariks üles. Elu toob noored uuesti kokku ja lõpuks on kõik õnnelikud. Fin.

Omasooiharad rokibaari omanikud (Alec Baldwin ja Russel Brand).

Üks kõige selgemaid ohu märke filmides on naljakas ahv. Püüan seda selgitada. Kui film on kvaliteetne, siis see haarab vaatajat (kasvõi pisut) ja vaataja emotsionaalne investeering paneb teda tegevust jälgima. Naljad tunduvad naljakad, sisu moodustab selge jada. Aga kui ekraanile pannakse ahv, kelle näoilmed peaks defineerima naerukohti, siis on midagi väga valesti. Selline ahv on siin filmis olemas ja teeb täpselt kirjeldatut. Filmi sisu on seosetu lurr, mida oleks paras kilekotis transportida. Näitlejad on küll valdavalt esimese maailma paremik, aga keegi neist ei paista siin millegagi silma. Pigem on seesinane teos lihtne ja ohutu palgatšekk. Filmi lõpp on läila ja veniv nagu kondenspiim. Kuid vähemalt on siin need muusikapalad, mille pärast üleüldse sai kinos käik ette võetud. Aga ikkagi on siinsed esitused enam sarnased Glee telesarja kvaliteedile, mitte nende originaalesitajate tasemele. Mõni harv kord tõuseb kvaliteet üle kardetud prügiläve. Siiski on kogu ettevõtmine hea tuju jaoks sobilik suvefilm. Surematu muusika päästab olematu loo.

0 viimaseid kommentaare: