Alternating Wallpaper

neljapäev, 14. juuni 2012

The Ninth Gate (1999)

Kui jutt kord juba kirjanike peale läks, siis hiljaaegu sattus kollektsioonis pihku Polanski režiiga The Ninth Gate. Kuigi film suhteliselt värskelt meeles oli, toppisin ketta esimesel võimalusel mängijasse ja nautisin taas kord seda rahulikku põnevikku. Mis on selle filmi tegelik seos raamatutega? Käsikiri on kohandatud hispaanlasest sulesepa Arturo Pérez-Reverte raamatust El Club Dumas. Kuigi raamat ja film erinevad kohati kardinaalselt, viimases on mõned tegelased ära jäetud ja mõne karakteri liin muu tegelasega liidetud, siis tundub film kompaktsem. Raamat, mida viimati sai loetud enam kui kümne aasta eest, lubab endale rohkem kõrvale kaldumist ja bibliofiilile omast sõnaseadmist. Aga nüüd filmist.

Ohtlik ülesanne.

Lucas Corso (taas kord vana hea Johnny Depp) on skeptikust eraklik raamatudetektiiv. Ehk siis, mehe tööks on hinnaliste ja haruldaste teoste leidmine, hindamine, nende müügi vahendamine ja sellega kaasnev. Ning Corso teeb oma tööd hästi. Mees pole just teab mis vooruste etalon, oma töö nimel võib minna ka nugade peale ja kui avaneb võimalus harimatutel nahk üle kõrvade tõmmata, siis nii tehaksegi. Mehe reputatsioon on teeninud ära tutvused ülirikaste raamatukogujate seas. Üheks selliseks tutvuseks on ekstsentrikust Boris Balkan (Frank Langella), kelle kogu koosneb ennekõike esoteerilistest teostest, nende sisu keskendub saatana olemusele. Balkan võtab Corsoga ühendust siis, kui tema kogusse laekub haruldane Üheksa Värava köide. Teos, millest on säilinud ainult kolm koopiat üle maailma. Balkan omistab raamatule erakordseid omadusi, nimelt olevat raamatu kaasautoriks olnud pimeduse prints isiklikult. Kuid Balkan kahtlustab raamatut olema võltsingu. Ning sedasi annab ta peategelasele ülesandeks teised olemasolevad koopiad välja otsida, antud köidet nendega kõrvutada ning kindlalt tunnistada, kas tegemist on võltsinguga või mitte. Corso reisib Euroopasse ja saab väga kiiresti aru, et töö võib talle maksma minna nii elu kui tervise. Kiiresti hakkavad mehe huvisfääri jäävad inimesed surema, enne teisi loomulikult teiste raamatute omanikud. Tasahilju siseneb teosesse ka üleloomulik aspekt, mingid ebamaised jõud aitavad Corsot tema ülesande täitmisel. Lugu jätkub Polanskile omase lahenduseni vääramatu rahulikkusega.

Vanade raamatute restauraatorite (või siis võltsijatega) nõu pidamas.

Raamatud kujutavad endast inimkonna väärtuslikumaid väljamõeldisi. Seda võib nimetada mööndusega, et raamatute kvaliteet on viimased sajandid kukkunud, sest trükkimine on paljude jaoks odav lõbu ja seega saab kaante vahele igasugu rämpsu. Aga vanasti? Vanasti oli raamatute trükkimine sihipärane tegevus. See oli unikaalne viis talletada oma teadmisi kestval ja tarbitaval kujul. Seega võiks öelda, et põhjalikkus, mis panustus käsikirjade koostamisse ja kvaliteet, millega köited kokku lükati, olid tänapäevaga võrreldes pöörased. Raamatud pidid elama edasi palju aastaid, isegi pärast nende autorite siit maailmast lahkumist. Ja siit tulebki filmi esimene meeldiv omadus - raamatud. Need on vanad, õhkavad tarkusest ja sellest tulenevast müstikast.

Film on rahulikult jälgitav ja kaasahaarav vaatamine. Selle tempo ei ole ebamõistlikult üles kruvitud, mida tänapäeval nii sageli kohtab. Ning kuigi käsikirjast visati välja terve Dumas' element, on sisu siiski jälgitav ja loogiline. Paljud lugejad on selle filmi kindlasti ära näinud, aga kui mitte, siis soovitan soojalt. Tõhus tükk vaatamist, ennekõike bibliofiilidele.

0 viimaseid kommentaare: