Alternating Wallpaper

pühapäev, 24. juuni 2012

Rock of Ages (2012)

Vanadus. Üks selle paratamatu elu osa komponente on tõdemus, et minust napilt kümme aastat nooremad inimesed absoluutselt eiravad ja/või vihkavad minu lemmikmuusikuid. Mis on mulle arusaamatu, sest valdav enamus tänapäevaseid artiste kõlab nagu aia vahele jäänud neegrist pederasti piuksumine. Ent vanad, head bändid! Journey, Queen, Def Leppard, Foreigner. Kõik need artistid, kes olid tõenäoliselt permanentselt pilves, aga kellele kõik geniaalse muusika eest andeks anti. Meat Loaf, Twisted Sister ja Quiet Riot. Nooremad kinosaalis istujad turtsusid staaride laulmise peale naerda. Vahest õigustatult.

Elav rokijumal Stacee Jaxx (Tom Cruise).

Teine lõik peaks arvustuses olema filmi sisu lühike kokkuvõte. Kahjuks on selle filmi sisu nii lihtne, et käsi ei tõuse selle kohta pikalt kirjutama. Tüdruk reisib Los Angelesse. Unistab lauljaks saamisest. Tänavapätt varastab kohvri ära. Kohtab poissi, mõlemad töötavad muusikabaaris. Poiss unistab samuti lauljaks saamisest. Segaduse läbi minnakse tülli ja lahku. Tütarlaps läheb töötab striptiisiklubis, poiss ostetakse hip-hop staariks üles. Elu toob noored uuesti kokku ja lõpuks on kõik õnnelikud. Fin.

Omasooiharad rokibaari omanikud (Alec Baldwin ja Russel Brand).

Üks kõige selgemaid ohu märke filmides on naljakas ahv. Püüan seda selgitada. Kui film on kvaliteetne, siis see haarab vaatajat (kasvõi pisut) ja vaataja emotsionaalne investeering paneb teda tegevust jälgima. Naljad tunduvad naljakad, sisu moodustab selge jada. Aga kui ekraanile pannakse ahv, kelle näoilmed peaks defineerima naerukohti, siis on midagi väga valesti. Selline ahv on siin filmis olemas ja teeb täpselt kirjeldatut. Filmi sisu on seosetu lurr, mida oleks paras kilekotis transportida. Näitlejad on küll valdavalt esimese maailma paremik, aga keegi neist ei paista siin millegagi silma. Pigem on seesinane teos lihtne ja ohutu palgatšekk. Filmi lõpp on läila ja veniv nagu kondenspiim. Kuid vähemalt on siin need muusikapalad, mille pärast üleüldse sai kinos käik ette võetud. Aga ikkagi on siinsed esitused enam sarnased Glee telesarja kvaliteedile, mitte nende originaalesitajate tasemele. Mõni harv kord tõuseb kvaliteet üle kardetud prügiläve. Siiski on kogu ettevõtmine hea tuju jaoks sobilik suvefilm. Surematu muusika päästab olematu loo.

esmaspäev, 18. juuni 2012

The Three Stooges (2012)

Vähemasti mõned selle näruse ajaveebi lugejad teavad minu enese kõigi aegade lemmikut komöödiaseriaalidest. Kes aga ei tea, nende jaoks kergitan nüüd saladuskatet. Minu armastatuim jant kannab nime Bottom ja selle on valmis teinud kahemehemeeskond Rik Mayall ja Adrian Edmondson. Mis on sellel vanal heal BBC sarjal seost selle arvustuse või filmiga? Eks ikka see, mida minu ema omal ajal nimetas jalaga-perse-huumoriks. The Three Stooges on ühendriikide üks vanemaid füüsilise ja slapstick huumori kandjaid. Alates 1930. aastast tola mänginud kolme venda on parodeeritud nii palju, et praegustes filmides ja seriaalides toimub juba paroodiate parodeerimine. Kuid igal asjal on oma aeg ja koht. Kas The Three Stooges vajas moderniseerimist ja lausa suurele ekraanile paiskamist? Kui tahad vastust teada saada, loe edasi.

Kolm idiooti 21. sajandis (ja siin 20. sajandi keskel).

Kolm idiooti visatakse nunnade juurde lastekodusse ja väidetavate vanemate auto kihutab tolmupilves teadmata suunas. Nunnad loomulikult kasvatavad värdjad üles ja kannatavad nende rämeda lolluse pühakulikult välja. Ühte nunnadest mängib Larry David. Adopteerida keegi neid ebardeid loomulikult ei soovi, seega kasvavad nad nunnade juures täisikka. Ei ole mõtet hakata näitlejate nimesid nimetama, aga üks neist meestest on Mad TV seltskonnast tuttav. Mingi hetk otsustatakse lastekodu maha müüa ja nõnda seavad kolm idiooti sammud suurde linna, et teenida vajalik ligi miljon dollarit, et nende kodu ikka alles jääks. Kui mehed keset tänavat sildiga looking for wirk ringi patseerivad, märkab neid rinnapartii (Sofía Vergara), kes ühes oma faux armukesega üritab peategelasi palgata oma abikaasat mõrvama. Totter jura jätkub sisulagedalt kuni selle mõttetu lõpuni. Mingi hetk kaasatakse tegevusse Jersey Shore loomaaed, selle aja peale oksendab keskmine vaataja juba vastikusest verd.

Üks noore Eesti filmikriitikuid kirjutas kunagi Fincheri Seveni kohta, et kinosaalis tuli säherdune rusumus peale, et tekkis soov sealt välja, päikese kätte põgeneda (mis tõepoolest oli selle filmi väga tegelik mõju vaatajale). Võimalik, et see oli Lauri Kaare, aga ma ei ole sada protsenti kindel (kirjuta kommentaar, kui paremini mäletad). Mis seost on Sevenil selle filmiga? Noh, minul tekkis vaatamise ajal samuti tungiv soov sealt pageda. Mitte sellise rusumuse pärast, mida põhjustab John Doe, vaid selle agressiivse ajumõrva pärast, mida tekitavad kolm tola suurel hõbedasel ekraanil. Esimesed paar kuvaldaga vastu vahtimist ja mootorsaega vastu larhvi nalja kannatab veel hambaid krigistades ära, aga siis käib kusagil pea sees raksatus. Ja ülejäänud film on nagu liivapaberi söömine. Valus, aeganõudev ja mis peamine, ei anna mitte mingit tulemust. Kõik need dialoogid peategelaste vahel on justkui liimi kuivamine, nende füüsiline huumor kaotab hetkega teravuse ja nõnda ma seal istusin. Nagu katatoonik, lõug omaenese oksest märg. Poolteist tundi kolme tola vaatamine oli nagu eluaeg paralleelses universumis vangis istuda. Kui tiitrid viimaks jooksma hakkasid, siis tundsin ennast nagu krimpsu kuivanud kalts. Oeh. Valus sellele tagasi mõeldagi. Kui lugeja veel aru ei saanud, siis ma ei kiida seda filmi heaks. Nii igav lauslolluse üles filmimine peaks olema karistatav. Kuidas seda juttu nüüd siis kokku võtta? Arvustasin hiljuti Promethetust. Tolles filmis on üks stseen, mis paljudel vaatajatel ilmselt kananaha ihule tõi (või siis tekitas sellise intensiivselt läbi kokku surutud hammaste õhu sisse tõmbamise hetke). Ma ei taha seda stseeni kirjeldada, sest paljudel on film veel nägemata ja sel stseenil on teatav oluline koht tolles teoses. Aga see defineeritud õudus ja hirm, mida too hetk etendas, on olemas ka filmis The Three Stooges. Ainult et siin ei ole ängistus kammitsetud ühte stseeni - siin kestab see esimestest kaadritest viimasteni ja pärast seda tunneb vaataja ennast nagu põrguliku teerulli alla jäänuna.

pühapäev, 17. juuni 2012

A Thousand Words (2012)

Mõnikord satub säherdune jant vaatamisele ja kuigi kõnealune teos ei üllata mitte millegagi, siis kiirelt selle kohta paar rida. Kes mäletab, siis 1998. aastal astus Eddie Murphy üles filmis nimega Holy Man. Seal oli Eddie guru rollis, keda Jeff Goldblum rämedalt ekspluateeris. Film kahjuks ei saanud ise ka täpselt aru, kus see asi lõppema pidi, seega lained tookord ei löödud. Kujutagem siis ette, et nüüd on Eddie võtnud karmavõla kustutamiseks nõuks rollid vastupidiseks pöörata. Järgnev on selle keskpärase naerutaja lühike arvustus.

Mees ja puu.

Äraütlemata edukas raamatuagent Jack McCall teenib elatist lõugade liigutamisega. Mehe modus operandi on lugeda iga käsikirja esimesed ja viimased viis lehekülge (kui niigi palju), ja selle põhjal hinnata, kas raamatust tuleb hitt või mitte. Mingisugune talent on mehel siiski olemas, sest edukaks on ta saanud. Ja kui mees räägib, siis on keeruline sõna sekka öelda. Ometi on säherduse verbaalse kõhulahtisuse kõrval mehel abikaasa ja nooruke poeg. Lugu võtab draama pöörde siis, kui avaneb võimalus avalikustada uue ajastu mõtlemisega guru Sinja (Cliff Curtis) raamatut. Peategelane valetab autoril suu ja silmad täis, et raamatuõigusi ikka endale saada, aga siis läheb midagi nihu. Kogemata tõmbab kangelane endale guru külastades puu küljest pinnu kätte. Ja suur on mehe üllatus, kui puu ühtäkki tema enda kodu hoovis pea mulla alt välja pistab. Säherdune dendroloogiline translokatsioon pole sugugi mitte ainus kummaline hetk. Tasahilju langevad puult lehed. Ning varsti saab peategelane koos vaatajaga aru, et iga mehe räägitud sõna eest langeb puult üks leht. Muretsedes kutsub Jack doktor Sinja puud vaatama. Viimane postuleerib, et kui puult viimane leht langeb, siis puu sureb. Ja ühes puuga sureb siis ka Jack. Korraga leiab peategelane, et tal ei ole võimalik pidevalt lobiseda ja kõik, mis juhtub puuga, juhtub ka mehega. Olud on loomulikult kurvad, sest sedasi kaotab mees ootamatult oma perekonna ja seejärel ka töö. Ning kui puule jääb alles vaid käputäis lehti, peab mees enesesse vaatama ja talle jäetud silpidega maksimumi korda saatma.

Tuhat Sõna on tavaline, keskpärane jant. Ei midagi ebatavalist, ei midagi, mida juba varem poleks nähtud. Või siis mida poleks varem juba korduvalt nähtud. Kui kord silme eest läbi käinud, siis ei salvestu peas olevale kõvakettale mitte midagi. Igatsen taga Murphy teravust ja huumorit, mis tal oli lavašõudes ja mõnes üksikus filmis. Siin pole seda sugugi tunda ja mees nõjatub ainult oma näolihaste kasutamisele. Kuskilt kaugemalt tahaks paralleele tõmmata filmiga The Family Man (2000), aga see oleks vist liigne meelitamine. A Thousand Words on nagu halb näts: ostetud, mälutud - korraks isegi mingit maitset tuntud - ent siis välja sülitatud ja jäädavalt unustatud.

neljapäev, 14. juuni 2012

The Ninth Gate (1999)

Kui jutt kord juba kirjanike peale läks, siis hiljaaegu sattus kollektsioonis pihku Polanski režiiga The Ninth Gate. Kuigi film suhteliselt värskelt meeles oli, toppisin ketta esimesel võimalusel mängijasse ja nautisin taas kord seda rahulikku põnevikku. Mis on selle filmi tegelik seos raamatutega? Käsikiri on kohandatud hispaanlasest sulesepa Arturo Pérez-Reverte raamatust El Club Dumas. Kuigi raamat ja film erinevad kohati kardinaalselt, viimases on mõned tegelased ära jäetud ja mõne karakteri liin muu tegelasega liidetud, siis tundub film kompaktsem. Raamat, mida viimati sai loetud enam kui kümne aasta eest, lubab endale rohkem kõrvale kaldumist ja bibliofiilile omast sõnaseadmist. Aga nüüd filmist.

Ohtlik ülesanne.

Lucas Corso (taas kord vana hea Johnny Depp) on skeptikust eraklik raamatudetektiiv. Ehk siis, mehe tööks on hinnaliste ja haruldaste teoste leidmine, hindamine, nende müügi vahendamine ja sellega kaasnev. Ning Corso teeb oma tööd hästi. Mees pole just teab mis vooruste etalon, oma töö nimel võib minna ka nugade peale ja kui avaneb võimalus harimatutel nahk üle kõrvade tõmmata, siis nii tehaksegi. Mehe reputatsioon on teeninud ära tutvused ülirikaste raamatukogujate seas. Üheks selliseks tutvuseks on ekstsentrikust Boris Balkan (Frank Langella), kelle kogu koosneb ennekõike esoteerilistest teostest, nende sisu keskendub saatana olemusele. Balkan võtab Corsoga ühendust siis, kui tema kogusse laekub haruldane Üheksa Värava köide. Teos, millest on säilinud ainult kolm koopiat üle maailma. Balkan omistab raamatule erakordseid omadusi, nimelt olevat raamatu kaasautoriks olnud pimeduse prints isiklikult. Kuid Balkan kahtlustab raamatut olema võltsingu. Ning sedasi annab ta peategelasele ülesandeks teised olemasolevad koopiad välja otsida, antud köidet nendega kõrvutada ning kindlalt tunnistada, kas tegemist on võltsinguga või mitte. Corso reisib Euroopasse ja saab väga kiiresti aru, et töö võib talle maksma minna nii elu kui tervise. Kiiresti hakkavad mehe huvisfääri jäävad inimesed surema, enne teisi loomulikult teiste raamatute omanikud. Tasahilju siseneb teosesse ka üleloomulik aspekt, mingid ebamaised jõud aitavad Corsot tema ülesande täitmisel. Lugu jätkub Polanskile omase lahenduseni vääramatu rahulikkusega.

Vanade raamatute restauraatorite (või siis võltsijatega) nõu pidamas.

Raamatud kujutavad endast inimkonna väärtuslikumaid väljamõeldisi. Seda võib nimetada mööndusega, et raamatute kvaliteet on viimased sajandid kukkunud, sest trükkimine on paljude jaoks odav lõbu ja seega saab kaante vahele igasugu rämpsu. Aga vanasti? Vanasti oli raamatute trükkimine sihipärane tegevus. See oli unikaalne viis talletada oma teadmisi kestval ja tarbitaval kujul. Seega võiks öelda, et põhjalikkus, mis panustus käsikirjade koostamisse ja kvaliteet, millega köited kokku lükati, olid tänapäevaga võrreldes pöörased. Raamatud pidid elama edasi palju aastaid, isegi pärast nende autorite siit maailmast lahkumist. Ja siit tulebki filmi esimene meeldiv omadus - raamatud. Need on vanad, õhkavad tarkusest ja sellest tulenevast müstikast.

Film on rahulikult jälgitav ja kaasahaarav vaatamine. Selle tempo ei ole ebamõistlikult üles kruvitud, mida tänapäeval nii sageli kohtab. Ning kuigi käsikirjast visati välja terve Dumas' element, on sisu siiski jälgitav ja loogiline. Paljud lugejad on selle filmi kindlasti ära näinud, aga kui mitte, siis soovitan soojalt. Tõhus tükk vaatamist, ennekõike bibliofiilidele.

pühapäev, 10. juuni 2012

The Raven (2012)

Edgar Allan Poe oli 19. sajandi esimese poolel elanud ameeriklasest kirjanik ja luuletaja. Mehe panus ja tema tööde mitmekesisus jäävad alati märkima nii mõnegi žanri algusaegu. Kui täpsem olla, siis nooremast peast lugesin Poe'd, Miltonit, Marlowe'd ja veel palju teisi vanemaid meistreid suurema isuga. Haripunktiks olid ülikooliaastad. Siis aga huvi vaibus. Viimasel ajal olen sageli jälle käe kas raamaturiiulisse pistnud, et mõnd vana meistrit sirvida või siis käivitanud oma Kindle lugemisseadme, kus teosed sama hästi sees on. Kui tulid uudised, et Kaarnast filmi vändatakse, siis lükkisin märkme äravaatamist ootavate teoste nimistusse. Kahjuks aga nihutasid kohalikud pasakinod sellesinase filmi seansid väga kiiresti pimedatele öötundidele, eks ikka selleks, et teha ruumi kvaliteetfilmidele nagu kung fu jänes ja muud koledat. Viimaks sain siiski teose ära vaadata ja järgnev on põgus pilguheit Poe kadunud maailma.

Teatav sarnasus kadunud autoriga on siiski olemas.

Filmi algus leiab vaataja nimetatud 19. sajandi keskel Baltimore'i linnakesest. Edgar Allan Poe (John Cusack) on suhteliselt alla käinud, alkohoolikust odav poeet, kelle hiilgeaeg on ilmselgelt möödas ning kelle aega sisustab brändi. Kusagil on armuke Emily (Alice Eve), kelle papa aga noorte kooselu mõttest sugugi vaimustatud ei ole. Siis aga võtab tegevus imeliku pöörde, nimelt sigineb linnakesse sarimõrvar. Mitte suvaline sarimõrvar, vaid keegi, kelle kätetöö näib spetsiaalselt matkivat Poe enda kirjutatut. Mitte ainult seda, vaid alates mingist hetkest sihib tapja spetsiaalselt ka Poe lähema ringkonna inimesi. Uuringu võtab üle Emmett Fields (Luke Evans), kelle esimene asi on loomulikult kirjanikku ennast süüdistada. Lugu võtab emotsionaalsema pöörde, kui kirjaniku noor pruut röövitakse. Kiiresti saadakse aru, et tapja ikkagi keegi teine on ning siis algab kurjategija ja kirjaniku kassi-hiire mäng. Mõrvar jätab oma ohvrite külge vihjeid ja viiteid erinevatele Poe kirjutistele, mille abil siis uurijaid tõele lähemalt tuua. Kahjuks on see kõik selline pingutatud ja tõtt-öelda keerukalt usutav, mitte just eriti õnnestunud detektiivitöö. Loo lõpulahendus on lame ja kukub suhteliselt permanentselt perseli.

Kaunitar Emily (Alice Eve).

Kaarnas on palju rämedaid vajakajäämisi, aga kõige valusam nendest allakirjutanu jaoks on John Cusacki kaasamine peaosas. Mitte miski, mida see mees teeb, ei ole kirjeldatav ei filminäitlemise ega tõsiselt võetava kunstina. Cusack sobiks edukalt mängima Poe'd, kui teoseks oleks koomiline muusikal, aga mitte gootilikule õudusele panustav linateos. Õnneks panevad teised näitlejad natuke parema esitusega õla alla, nii Evans kui Eve täidavad nende jaoks kirjutatud osi kenasti. Kaameratöö on korrektne, ent kaugeltki mitte meeldejääv. Heliline pool on kuidagi eriti võlts (püstolilahingud kõlavad naeruväärselt). Muusikast ei jäänud kõrvu midagi. Dialoog on hambutu ja peale paari üksiku viite peaosalise poeesiale ei ole siin midagi mainimisväärset. The Raven on seega pettumus, taas kord käest lastud võimalus, mis veelgi enam kaugendab selle meisterliku kirjaniku mälestust. Korraks mõlgutasin mõtteid, et kes oleks see kohane meesnäitleja, kes suudaks isegi nii nigelale käsikirjale Poe rollis au anda? Mingis paralleelses universumis oleks see film valminud, peaosas Johnny Depp. Kes oleks näidelnud ringe ümber Cusacki ja iga teise. Kahjuks oleks tema kaasamine toonud ühes Tim Burtoni ja siis oleks sellest filmist saanud keskpärase võitu From Hell ristatud Sleepy Hollow'ga. Samas oleks võinud ka hullemini minna - Poe rollis oleks võinud üles astuda Nicolas Cage. Hmm. See oleks tegelikult vist vähemalt mingi kämp-väärtuse saavutanud. Antud olukorras jääb The Raven kiiresti ununevaks, sisuliselt straight to video teoseks.

neljapäev, 7. juuni 2012

Prometheus (2012)

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada aprilli keskpaigast. Metsavana võttis näguderaamatus ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks John Carteri (2012) kohta lugu kirjutada aprilli Reaktorisse. Nimetasin John Carterit püdelaks väljaheiteks ja sõimasin muid filme sellele lisaks. Siis aga vilksas peast läbi peatselt ilmuv tuletooja film. Pakkusin siis välja, et võiks kirjutada mõnest Alien sarja filmist. Esimene ja teine kukkusid ära, aga jäi minu enda lemmik, kolmas Alien*. Kahjuks läks kirjutamisega oodatust kauem ja lugu jõudis alles mai lõpus ilmunud kaheksandasse ulmeajakirja numbrisse. Kes seda lugeda tahab, lasku käia. Aeg aga lendas hoogsasti edasi ja ühtäkki leidsin endid vaatamas tõtt kinopiletiga Prometeuse avaseansile. Toppisin taskud valuvaigisteid täis, sest 3D prillid panevad minu morbiidselt rasvunud pea rämedalt valutama (eriti kaks tundi ja kolm minutit kestva filmi puhul) ja seadsin töntsid sammud pooleldi tühja kinosaali suunas. Järgnev on kokkuvõte seal nähtust. No spoilers.

Uus Ellen Ripley ehk siis Elizabeth "Ellie" Shaw (Noomi Rapace).

Aastaks on 2089. Arheoloog Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) leiab koos oma poisssõbra Charles Holloway'ga (Logan Marshall-Green) Šotimaalt kaljujoonise, millel vanust vähemalt 35 000 aastat. Seesinane kaljujoonis sisaldab piktogrammi, mis esineb veel mitme teise, erineva ajastu ja kontinendi pärandi hulgas. Teadlaste hüpoteesile tuleb kinnituseks see, kui tähtede vallutamise ajastu alguses sarnase konfiguratsiooniga paik süvakosmosest leitakse. Ilmselgelt teades, et primitiivsetel kultuuridel ei olnud võimalik selle paiga olemasolust midagi teada, paelub leid teadlasi sedavõrd, et otsustatakse ette võtta reis sihtkohta. Kuna säherdune retk kulukas on, siis paneb oma õla alla megakorporatsioon Weyland Yutani, ennekõike selle suur president Peter Weyland (Guy Pearce). Mida loodetakse pärale jõudes leida? Eks ikka vastuseid. Kelle eesmärgiks on teadus, kes soovib kohtuda inimkonna väidetavate loojatega... kelle põhjused on muud laadi. Pinget hoitakse kõrgel algusest lõpuni, ehkki kõik küsimused kunagi kõiki vastuseid ei leia. Kes soovib rohkem teada saada, mingu oma silmaga kinosse filmi kaema. Millegi muu rääkimine oleks juba reetlikku laadi.

Aardekamber.

Arvatavasti pääseb Prometeuse tõeline mõju esile alles teistkordsel vaatamisel. Esimese hooga on filmi peaaegu liiga palju, see on liiga tihe, liiga intensiivne, et korralikult läbi hammustada. Põhjus ei ole mitte lihtsalt visuaalses massiivsuses, kuigi seegi aspekt vajab vaat et omaette analüüsi ehk vaatamiskorda. Pigem on siia ehitatud maailm sedavõrd nüanssiderohke, et korraliku loo jutustamiseks peaks esmalt kümme dokumentaalfilmi valmis väntama. Näiteks nende tegelaste elust, kes Prometeuse nime kandva kosmoselaeva valmis ehitasid. Siis nendest, kes android Davidi valmis meisterdasid. Ja siis veel paar eluloofilmi Peter Weylandist, kes filmis vaid üürikese etteaste teeb. Samas on mõned sammud sellise lahenduse suunas astutud - filmi reklaamikampaania ja ilmunud materjali rohkus on kummastav. Mina sellest senini ilmunud laviinist enne filmi nägemist osa ei võtnud, kuid pärast filmi nägemist tundub nende vaatamine justkui õigustatud.

Kas Prometeus on oodatud meistriklassi ulmefilm? Jah ja ei. Esmalt siis jaatav vastuse pool. Filmi visuaalne aspekt ja teostus on lummavat, peaaegu uskumatut laadi. Iga kaader, iga millisekund ekraaniaega on perfektsuseni teritatud pilguheit detailidesse uppuvasse maailma. Maailma, mis tundub jahmatamapanevalt tõeline, oma käega katsutav. Kiidusõnu pälvib ka tõhus, korrektne 3D. Fenomenaalset pilti saadab võrdväärselt mõjus muusikaline taust. Kodus kiikasin interveebidest järele ja sain teada, miks üks lugu filmis teistest peajagu üle oli: selle autoriks on vana hea Harry Gregson-Williams. Ülejäänud filmis esineva muusika autor on Ridley pikaajaline poisssõber Marc Streitenfeld. Head näitlejad, laitmatu casting. Toon meelsasti esile Rapace ja Fassbenderi, aga ka Theron teeb laitmatu esituse. Kui naispeaosalise esitus läheb sujuvalt üle eufoorilisest lapsest, kes on mänguasjapoodi lukustatud, hulluva kriiskamiseni, siis Fassbender oma klanitud soengu ja taas kord lingvistilise võimekusega on teose tõeline täht. Siin on efektid, mille üle iga teine ulmefilm kadedusest roheliseks võiks minna. Loodusvõtted - ilmselt läbisegi filmitud Island ja arvutiga genereeritud maastik - oma majesteetlikkusega sobiks kasvõi Attenborough dokumentaalidesse. Kuid kas see on küps lugu, mille õppetunnid inimkonna kasuks tulevad? Kahjuks on vastus eitav. Kui kõik tehnoloogilised kihid loo ümbert ära koorida, siis jääb alles kõhetu lugu. Võib ka nimetada, et tegelaste arengut ei ole, aga teatud mõttes on see isegi hea. See ei ole halb narratiiv, ent see ei küündi päriselt teerajajate ulmeteoste valda. Natuke liiga palju on klišeelisi momente, mis tervikut segavad. Ning tõene on ka see, et filmi esimene pool on peajagu teisest poolest üle. Tõele au andes võiks nimetada, et Prometeus on küll esmaklassiline õudusfilm, aga ainult teise või kolmanda järgu ulme. Kuid mõlema žanri parimad momendid on filmis olemas. Kui nüüd kellelegi tundub minu kriitika liiga karm, siis ma natuke selgitan. Prometeus on hea film. Kõige muu kaasaegse kõntsa taustal on see nagu kaljuseinas kiiskav kullasoon. Aga ainult soon, sest tegelik maak on mäe sees peidus. Särav näide eeskujulikust kinost, mis ei allu kompromissidele ega nüristu idiokraatilise maailma vaatajaskonna madala lauba ees. Kui ei midagi muud, siis see vähemalt raputab vaatajat piisavalt kõvasti, et rappa jooksnud mõttemaailma ärritada. Tungivalt soovitatud kõigile lugejatele, välja arvatud idiooditele ja katoliiklastele. Ulmesõbrad lähevad sedasinast asja vaatama nagunii, minu soovitusele tuginemata. Ja õigesti teevad.

* Kõiki nüansse arvesse võttes (for all intents and purposes) on kolmas film ka seeria lõpp. Olgugi, et tehti veel sellele mingite prantslastega järg ja siis veel kummalisi neegrifilme džunglitulnukaga madistamas - mida vähem nende peale mõelda, seda parem. Veel rangemad puritaanid ei loe ka kolmandat filmi sarja vääriliseks osaks.

teisipäev, 5. juuni 2012

Snowtown (2011)

Sarimõrvarid kui sotsiaalne kurioosum on alati minu jaoks huvi pakkunud. Kolisin hiljuti oma raamatukogu ja näppu jäi väike kollases köites raamat pealkirjaga Encyclopedia of Serial Killers. Seda viimast lugesin vanasti meeleldi ajaviiteks. Kuigi John Buntingu nimi selles raamatus sees ei ole (raamat trükiti 1995), siis on tema lugu sellest hoolimata hästi teada. Ning kui esimesed madalalaubaliste austraallaste ja ameeriklaste filmireaktsioonid interveebidesse jõudsid, lisasin filmi vankumatu käega ära vaatamisele kuuluvate linateoste hulka. Kahjuks on rumalus loota, et kohalikud kinoomanikud selle teose oma kavasse võtavad, seega pidi ära vaatamiseks sinikiireversiooni muretsema. Filmi nimetus rahvusvahelises levis on The Snowtown Murders, Austraalias aga lihtsalt Snowtown. Film on režissöör Justin Kurzeli esimene täispikk teos.

Sõbralik ja hooliv kasuisa John (Daniel Henshall).

Film keskendub noorukese Jamie Vlassakise (Lucas Pittaway) täisikka jõudmisele Austraalia agulilinnakus. Jamie on üks neljast vennast. Töölisklassi tühjavõitu elu sisustab ennekõike igavus ja viletsus. Poiste isa on emast lahku kolinud ja nõnda otsib ema tasahilju uut meest nii enda kui poegade ellu. Läheb nii ja teisiti, aga kui üle tee elav üksik sõbralik härrasmees pedofiiliks osutub ja poistest ema äraolekul alasti fotoseeria teeb, siis võtab elu uue suuna. Politsei ei näi pedofiilist eriti hoolivat ning pärast lühikest pausi on naaber tagasi oma elamus. Linnakese transvestiidist veidrik soovitab poiste emal ühendust võtta Johniga, kes pidavat oskama pederastidega ümber käia. Ning sedasi karismaatiline, sõbralik John Bunting (Daniel Henshall) pere ellu tulebki. Esialgu tehakse pedofiili kulul niisama nalja, kirjutatakse näiteks jäätisega tema akendele-ustele solvanguid. Aga viimase hädaabinõuna võtab John koos Jamie'ga paar metslooma korjust, lõikab nende pead ja jäsemed maha, tambib nood peenemaks pudruks ja dekoreerib selle soustiga pedofiili elamist. Naaber kolib minema ja Johnist saab pere lahutamatu osa.

Mees on suuresti toreda isa eest, tegeleb poistega, tegeleb ka emaga. Õpetab vendasid mootorrattaga sõitma ja lihtsalt pühendab neile oma aega. Mida lähedasemaks muutub Jamie ja Johni suhe, seda rohkem hakkab vaataja nägema viimase teist palet. Mees on enda peale võtnud omavolilise pedofiilide karistamise terves kogukonnas, kusjuures tema meetodid kalduvad erakordsele sadismile. Viimase sammuna enne oma ohvrite hukkamist koos abilistega laseb John enamasti neil nii-öelda hüvastijätusõnumi salvestada. Mõni ohver lahkub armukese pärast, mõnel viskab tüdimus väikelinnaelust lihtsalt üle. Pärast lahkumist ei kuule ega näe neid inimesi enam keegi. Jamie leiab ennast ühel hetkel mõrvari abilisena, suutmatuna kas hirmust või siis sõltuvusest enam lahti rebida. Johni sadism laieneb, enam ei eristata ohvreid seksuaalsuse alusel - iga nõrgem ja jõuetum ühiskonna element on tapmiseks sobilik.

Sotsiopaat ja sarimõrvar John Bunting.

Alati, kui keegi alustab oma filmiarvustust sõnadega film oli nii jälk, et lahkusin poole pealt saalist ja siis samal ajal pakub mingile sitakaapele nimega Final Destination 5 (2011) neli tärni viiest, on see minule nagu kärbsepaber. Mitte Final Destinationi vaatamine, oh ei, ikka see esimene. Sarimõrvari motiiv annab sellele vaid lisaks. Snowtown on raske, aga õigustatud vaatamine. Teos näitab vaikimisi hiilivat kurjust, mis igal kujul ja igal pool varitseb. Bunting on portreteeritud kui kalkuleeriv ja kalk, aga samas kohane kasuisa. Üleminek lõbusalt mehelt karjuvale kohtumõistjale on teostatud silmapaistva kvaliteedi ja vankumatu käega. Heliline taust ja dialoog on sobilikult jaheda tooniga ning filmi kruviv pinge on kõiki neid auhindu väärt, mida Snowtown tänini võitnud on. Soovitatud vaatamine kõigile minu filmihuvilistest sõpradele, lödima aju ja sisikonnaga lugejad võivad sellest kaarega mööda minna.