Alternating Wallpaper

laupäev, 19. mai 2012

Safe (2012)

Ajalooliselt on kujunenud nii, et kui ma esmapilgul heana näivad filmid endile vaatamiseks üles tähendan, siis on nendest vähemalt üheksa filmi kümnest viimane sõnnik. Seejuures ei räägi ma mitte filmidest, mida on piinlik vaadata või mis teevad meele kurvaks. Jutt käib hoopis linateostest, mis ei paku mitte midagi. Safe on selline teos. See on kirju, kiire, napi dialoogi ja mõõduka laibamerega. Selline tärin film. Meenutab kord ja jälle vanu Chuck Norrise filme või siis Dudikoffi soperdisi. Püüan selle arvustuse kiiresti paberile saada, sest minu aju ei ole suuteline nii viletsat materjali väga pikalt kinni hoidma.

Peategelaste ebadünaamiline duo.

Nii. Esmalt näeme me väikest matemaatikageeniust Meid (Catherine Chan). Tema on hiinlane. Näitab koolitunnis õpetajale, et tolle rehkendus tahvli peal on puha vale ja nii edasi. Õpetaja läheb selle peale näost valgeks nagu spargel ja natuke hiljem varastab hiinlaste cosa nostra tüdruku enda heaks tööd tegema. Töö on selline arvuti oma, aga organiseerunud kriminaalid väga ei taha, et kusagile mingeid transaktsioonide salvestisi alles jääks, seega on tüdruk parem variant. Siis kolitakse Mei Ameerikasse, sest seal on ka vaja arvutusi teha. Ühel heal päeval laseb kuri kurjategija (ei keegi teine kui hollivuudi grand old asian James Hong) tüdrukul eriti pika ja keerulise numbri meelde jätta. Siis lendab erinev sodi ventilaatorisse, kõik tahavad toda numbrit kätte saada ja tüdruk pääseb imekombel põgenema. Tema kannul on siis juba hiinlased, venelased ja linna kõige korrumpeerunumad politseinikud ühes linnapeaga, kes on samuti üdini paha. Samal ajal näeme me muusikavideo stiilis kokku lõigatud Jason Stathamit, kes esiteks kakleb kellegagi spordivõistlusel, siis on ilmselt toosama vastane koomas, siis on Statham endine politseinik, siis on ta endine korrumpeerunud politseinik, aga korrumpeerus heaks, siis on ta tundmatu taustaga eliitsõjaväelane, siis on tal naine, kelle vene kurikaelad ära tapavad, siis on ta kodutu alkohoolik, siis on ta suitsidaalne kodutu alkohoolik ja siis... Oeh. Vaataja ei saagi kunagi aru, mis selle mehe tegelik taust on või mis teda motiveerima peaks. Igatahes ristuvad Mei ja Luke'i teed ühel hetkel. Miski moment, mille alusel võiks arvata, et meie superkangelane Luke on natuke pedofiili kilda, loobub mees tillukest asiaati nähes enesetapumõtetest ja hakkab selle asemel ekstrovertset enesetappu sooritama. Ehk siis teisi tapma. Ennekõike neid, kes Meid taga ajavad. Siis saab vaataja teada, et Mei peas olev number on seifi šifriga numbrikood ja seifis on suured rahad ja kusagil on veel teine seif, milles on midagi veel hinnalisemat. Luke ja Mei loomulikult seepeale tapavad kõik filmi ülejäänud tegelased maha ja ratsutavad proverbiaalsesse päikeseloojangusse. Meh.

Võite ise arvata, mitu tegelast selle pildi pealt filmi lõpuks elus on.

Safe on rong, mis vaataja autole külje pealt sisse sõidab. Mitte heas mõttes. Veel parem analoogia oleks see, et Safe on värdjas poolearuline huligaan, kes vaatajale jalaga rämedalt munadesse kütab ja siis räige naeruga ööpimedusse jookseb. Vaataja lebab väheke aega kägaras maas ja ägab, siis ajab endid püsti ja mõtleb, et mis selle rünnaku tähendus või eesmärk olema pidi. Safe on väga rumal film. Selle põhirõhk on Stathamil, kes sõidab autodega, lööb kõigile jalaga näkku, tulistab kõiki ja ajab mingit totaalset kägu suust välja. Filmi lõpuks jäävadki ellu praktiliselt ainult tema ja see asiaadist lapsgeenius. Ning mis on selle jandi mõte? Pole meeldejäävaid tegelasi, pole süžee keerdkäike, pole isegi rahuldavat kulminatsiooni. Ainus, mis meelde jääb, on Stathami vene keeles peetud telefonikõne. Noh, kui ma ütlen vene keeles peetud, siis tegelikult kõlab see nagu pardivilega ooperi laulmine. Isegi kui sõnade tüved on ära tuntavad, võib see kõik sama hästi olla udmurdi keeles räägitud. Safe on laisk ja sihitu, identiteeditu teos. Kui see kunagi aastate pärast odavkanalite pealt tuleb, siis tõuseks minu käsi kanalit vahetama.

0 viimaseid kommentaare: