Alternating Wallpaper

pühapäev, 20. mai 2012

Man on a Ledge (2012)

Pärast seda paari viimast uue filmi arvustust ei ole käsi eriti tõusnud sulepea järele. Töönädalad sulavad kokku ühtseks häguseks siirupiks, millele paneb koma ehk siis semikooloni harv nädalavahetus. Mädasohu uppununa löövad lained pea kohal fekaaltonaalsusega lupsu ja selleks, et õhtuti filmide tarbeks luuke lahti kiskuda, peab looma kombel pingutama. Metsavanale lubatud kirjatöö on samuti pooleli, peale selle kummitab kuklas lubatud ettekanne ESTCON 2012 jaoks ja sealt edasi veel projekte. Võib-olla on Metsavana kirjutis selle artikli ilmumiseks isegi valmis. Kõik see aga on köömes tööpõllu kõrvalt. Suhtelise stressi juures on mul hakanud vahepeal tunduma, et silma võrkkesta värv on kuidagi tumedamaks minemas. Ometi lükkasin endile üks päev nii palju naasklit sõrmeküüne alla, et tund ja pool ärkvel püsida ja see üllitis ära vaadata. Film jäi kunagi silma, sest keegi oli selle üles tähendanud kui heist movie esindaja. Nüüd siis kõigest lähemalt.

Raisk hüppa alla või mine ära koju. Hüppajaks Nick Cassidy (Sam Worthington).

Mees läheb lukshotelli, võtab toa kõrgel korrusel, tellib endale kalli eine. Kui söömine lõpetatud, pühib mees kõik oma sõrmejäljed nõudelt maha, tõmbab pintsaku selga ja ronib aknast välja. Seisab nagu issanda ilmutis karniisi peal ja teeb näo, et tegelikult hüppab alla. Paarkümmend korrust allpool jõllitavad Njuu Jorgi värdjad elanikud ja karjuvad, et hüppa, raisk, hüppa. Neegritest tänavakoristajad aga valmistavad veekahureid ette, et pannkooki rentslisse uhada. Olgu, see viimane pole päris tõene, aga maja ette koguneb seltskond ja see ongi asja mõte. Sest tegelikult (!) on mees endine politseinik, kes just põgenes vanglast. Mees pandi vangi, sest väidetavalt varastas ta eriti rikkalt kinnisvaramagnaadilt (filmi ainus näitleja: Ed Harris) mingi enneolematult suure teemanti. Tegelikult muidugi midagi sellist ei juhtunud, aga peategelane pandi ikkagi vangi. Nüüd ta siis on võtnud nõuks teha šõud, aga samal ajal murravad tema kretiinist vend ja tolle veel arulagedam (jah, see on võimalik) latiinost sekspartner üle tänava tolle sama kinnisvaramagnaadi aarderuumi. Kuna nad on veendunud, et tegelikult on teemant ikka veel seal. Hüppajat tuleb maha rääkima mingi arusaamatu blondiin, sest ilmselgelt oli filmi vaja veel ka mingit punnitatud armulugu. Mis kusjuures totaalselt ninuli kukub. Ehk siis, peategelane molutab seal aknalaua juures, tema piiratud sugulased saevad kusagil mingit seina. Nii kaua, kuni teemant kätte saadakse, kõik saab erakordselt kauni lõpu ja peategelase vend teeb oma latiinole abieluettepaneku. Ja siis veel tuleb välja, et tegelikult on peategelase isa ka veel elus, kuigi filmi alguses on tema matused. Odav pask ma ütlen.

Pisut silmarõõmu: Angie (pesumodell Genesis Rodriguez). Näitlejana on preili kahjuks ümmargune null.

Man on a Ledge on halvem kui valdav enamus CSI episoode. Selle sisu mahuks suurepäraselt ära tillukese kollase märkmepaberi peale. Siin pole mitte mingit moraali, mitte mingeid karaktereid. Pole konflikti, pole draamat, pole isegi näitlejaid. Pigem võistlevad need õnnetud idioodid ekraanil selle üle, kes kõige hullemini näidelda ei oska. Ning mina annan selle auhinna tollele värdjast latiinole. Miks? Sest iga kord, kui ta suu avab, tekkis mul tahtmine nutta. Nutta nagu see väike tüdruk Fight Clubis, kes kinos alateadlikult peenist nägi ja sellest aru ei saanud. Selle preili filmi kaasamine on kinni ühes stseenis - kus ta ennast roosa aluspesuni paljaks koorib, muud ei midagi. Dialoog on valus kuulata, mingist muusikast ei saa juttugi olla. Kõige imelikum on see, kuidas film alustab justkui tõsise põnevikuna, aga viimaste minutite vältel kukub mingi teleseebi väljakannatamatult roosamannalisse suppi ja upub sellesse. Kui lõputiitrid jooksma hakkasid, tekkis vastupandamatu soov midagi puruks peksta või vähemalt oma raha tagasi küsida. Vältida nagu muhkkatku.

0 viimaseid kommentaare: