Alternating Wallpaper

esmaspäev, 7. mai 2012

Lockout (2012)

Minu sünniaastal nägi ookeani taga ilmavalgust põnevik nimega Escape from New York (1981). Filmis mängis tollal veel nooremapoolne Kurt Russell mässumeelset hea südamega kurjategijat nimega Snake Plissken. Viimane saadeti postapokalüptilisse njuu jorki ühendriikide presidenti päästma. Ja viisteist aastat hiljem tehti sellele tunduvalt mõttetum järg nimega Escape from Los Angeles (1996). Mis oli sisuliselt sama film, lihtsalt Kurt oli vahepeal vanemaks jäänud. Nüüd on aasta 2012 ja kuna Kurt ei taha enam vist inimestele kannaga näkku lüüa, siis võeti tema asemel Guy Pearce. Etteruttavalt võib ära öelda, et kõik muu on jäänud täpselt samaks. Veelgi enam ette rutates võib ära mainida, et film floppis suhteliselt kurvalt.

Kangelane vastu tahtmist.

Presidendi tütar (suvaline odav blondiin Maggie Grace) lendab orbiidil rippuvale eriti range režiimiga vanglajaamale. Nii range lausa, et kinnipeetavad veedavad oma karistusaja spetsiaalses talveunes ehk stasises. Noh, see mõnevõrra elimineerib mistahes rehabilitatsiooni tähenduslikkuse antud vangistuses, aga see selleks. Väidetavalt põhjustab stasis tegelikult igasugu ebameeldivusi, nõdrameelsust ja ajukahjustusi ja nii edasi. Suurriigi kõige tähtsam tütreke on pooleldi mingi hipi-sõdalane, kahtlustab vanglat nii kinnipidavate tervise osas kui ka selles, et vangla salaja vangide peal katseid teeb. Mis on kõik selline suhteliselt triviaalne ja teada värk. Loomulikult läheb kõik hästi ruttu vastu taevast, kohtumisel näidiskinnipeetavaga lendab sitt ventilaatorisse ja sedasi päästetakse kiiresti kogu hulluks läinud vangide punt vabadusse. Jaama töötajad tapetakse kiiremas korras maha ja presidendi bimbost tütreke pageb külmades koridorides vägistamise ja muu inetu eest. Maa peal leitakse parasjagu vangi pandud mässumeelse loomuga ja salajastel eesmärkidel tegutsev eriagent Snow (Guy Pearce) ja mees saadetakse orbiidile tütrekest alla tooma. Mehele pole ülesanne just meeldivamate killast, aga nõustub minema, kuna tema üks sõpradest on samal jaamal vangis. Üks viib teiseni, teine kolmandani, lunaatikud jaamal pakuvad kangelasele vähe vastupanu ja nii edasi. Peategelase ja mimmu vahel lööb kiiresti sädemeid, kuri saab teenitud karistuse ja ilusad inimesed lendavad kirelõõmas tagasi maapinnale.

Armastus esimesest silmapilgust.

Lockout ei võta endid teab mis tõsiselt. Kriitilisemad vaatajad on kurtnud, et filmis eksisteeriv füüsikamudel on justkui lasteraamatust pärit ja et selle madina peale, mida kinos näha saab, murduks iga normaalse inimese selgroog juba kakssada korda ära. Mis on kõik tõene, aga see siin ongi kino. Meelelahutus on selle teose ainus eesmärk ning see saavutatakse silmapaistva kvaliteediga. Kuigi film ise pretendeerib miski kõrgelennulise ja ülikvaliteetse ulmemäruli staatusele, siis tegelikult on see justkui odav kolmapäevaõhtufilm. Midagi, mida kerge õllega alla loputada ja juba lõputiitrite ajal unustama hakata. Lõbus, aga loll. Ehk siis ainus, mida ette heita saab, ongi kõrgema klassi näitlejate kasutamine suhteliselt sodises süžees. Terav dialoog, rohkelt madistamist ja muidu plahvatusi. Siiski, soovitatud kerge ajaviitena.

1 viimaseid kommentaare:

Trash ütles ...

Tundub ikka selline film, et vaatan peale rasket tööpäeva mõnuga.