Alternating Wallpaper

neljapäev, 31. mai 2012

Iron Sky (2012)

Ulmeseltskonna tuttavad ilmselt ootasid sedasinast Raudse Taeva filmi väga pikka aega. Teose idee, nii-öelda embrüo tasemel, oli natsidest, kes sõja lõppedes pagesid kuu peale, et siis seal plaane haududa. Ja et kunagi kauges tulevikus tagasi maa peale tulla, vallutusretke lõpetama. Kontsept tundus efektne, seega soperdati film lõpuni ning nüüd siis on selle sinikiireplaat ka viimaks poeriiulisse jõudnud. Võin kohe ette rutates ära öelda, et pärast selle ära vaatamist oli suus selline vineeri maitse - oodatud kvaliteettoode jäi seekord olemata. Selle arvustusega saavad maikuu artiklid otsa. Verbaalne kõhulahtisus jätkub juunis.

Õige natuke silmarõõmu (Julia Dietze).

Ameerika president, kes peab siis kõigi näitajate järgi olema Sarah Palin (Stephanie Paul), on mures oma ametiaja lõppemise pärast ning on oht, et teda ei valita teiseks perioodiks tagasi. Seega on ta palganud mingi sõgeda muti (eemaletõukavalt halb näitleja Peta Sergeant) endale kampaaniat tegema, aga tolle metroseksuaalidest sulgurlihaskulturistid ei ole suutelised millegi mõistlikuga lagedale tulema. Ühe katsena oma populaarsust kasvatada saadab president taaskord teele missiooni kuu peale. Selle liikmeteks on mingi suvaline neegermodell James Washington (Christopher Kirby) ja mingi teine õnnetu päris astronaut, kelle nägu vaataja kunagi näha ei saa. Siit tuleb ka missioonikampaania nimetus black to the moon - see on selle filmi üks paremaid nalju. Mis annab selgesti mõista, kui vilets see toode seekord on. Mingi salaplaani osana otsitakse aga kuu pealt ka spetsiaalset kütust, heelium kolme, mis peaks katma mistahes infrastruktuuri ehk siis riigi energiavajaduse äraütlemata pikaks ajaks. Suur on lollakate amerikonautide üllatus, kui kuu pealt ei leita eest mitte ainult soovitud elementi, vaid ka toimiv kaevandus ühes tohutu karjäärisüvendiga. Kohalikud sakslased lasevad valge mehe pikemalt mõtlemata maha, aga neeger võetakse vangi. Siit läheb edasi suvaline ja laialivalguv jant sellest, kuidas natsid maale reisivad, satuvad kogemata presidendikampaania keskpunkti, siis tulevad teised natsid neile järele ja siis hakatakse täristama. Viimaks toimub kuu peal tohutu lahing massiivse sõjalaeva Götterdämmerungiga.

Kuu peal saab neegrist valge inimene ja vastupidi.

Nii palju häid ideid, nii palju teravat huumorit, aga kõik see jookseb rappa ja upub plödinaga mädasohu. Jah, ma tean filmi saamisloo tausta ja müts maha selle ees, kes idee välja käis. Aga käsikirja autoriks oli ilmselt kellegi koer, sest praktiliselt kõik teemade liinid jooksevad rappa, neid ei avata piisavalt, neid ei lõpetata, neid ei selgitata. Võib-olla jäi lõikamisruumi põrandale veel nelja tunni jagu filmi, kus kõik see puuduv materjal sees on, aga antud variant kinolinal ei toimi kohe kuidagi. See on hale kett one-liner nalju ja tobedaid ideid. Püütakse parodeerida teisi filme, näiteks Der Untergangi, aga ka Doctor Strangelove saab kerge peanoogutuse. Kahjuks on see kõik asjata. Iron Sky komistab juba esimese viieteist minuti jooksul ja ei saa endid kuni lõputiitriteni enam püsti. Halb kaamera, mõttetud stseenid, selgitamata süžee käigud. Parajalt veniv sisutu praht, mida videolaenutuse kõige alumiselt riiulilt leida (ja sinna jätta).

2 viimaseid kommentaare:

Metsavana ütles ...

Ära jama, jumalast normaalne film oli

Mart ütles ...

Ainus normaalne koht oli see, kus Soome arglikult üles tõstis, et nemad ainsana polnud oma kosmosejaamale tuumarelvastust lisanud. Paar kvaliteetset efekti oli ka, kõik muu aga oli schlock.