Alternating Wallpaper

teisipäev, 22. mai 2012

Immortals (2011)

Selle postitusega teeb algust kampaania No (Shit) Movie Left Behind lubaduste täitmisega. Aega mööda on nimelt kogunenud kerge backlog filme, mida ma olen lubanud vaadata ja arvustada, aga ühel või teisel põhjusel pole lugejad neid artikleid kunagi näha saanud. Mõned nendest filmidest on loetletud ka minu filmiaasta tabelites (mida näeb soovi korral ajaveebi paremas tulbas). Miks neid arvustusi varem lugeda pole saanud? Noh, enamasti on põhjuseks olnud ränk pettumine. Filmid, mis esiotsa tundusid mõistlikud või vähemalt naljakad, osutusid hõbedasel ekraanil vedelaks sõnnikuks, millesse astudes osutus vajalikuks nii saabas kui ka püksid-sokid ära põletada. Aga see selleks. Vaatan need teosed nüüd uuesti üle ja kirjutan lood valmis. Mõned neist ei pruugi tulla eriti pikad (visualiseerin juba Your Highness (2011) arvustust, mis koosneb kahes pildist ja ühes lausest), aga minu obsessiiv-kompulsiivse mõistuse jaoks on parem, kui vähemal lind kirja saab. 2011. aasta Tarsem Singhi Immortals oli üks selline film. Esimene huvi teose vastu tekkis läbi selle pildi nägemise - hetkeks tekkis tunne, et Singh teeb midagi põhjamaist (ehk siis skandinaavia mütoloogiast), sest Rourke'i olemus selle pildi peal oli säherdune: kaetud mudaga, justkui lumesajus istuv pettunud jumalus, armid näos. Aga siis tuli välja, et film on vanast Kreekast ja et see on Singhi tõlgendus Theseuse müüdist. Mis natuke kahandas ootusi.

Zeus ja Theseus.

Iidne Kreeka, umbes 12. sajand enne meie aega. Singhi äraspidine, aga äratuntav visuaal manab vaataja silme ette lihtsa, aga toimiva maailmapildi. Jumalad on inimeste tegemistest eemale tõmbunud. Kuid kuri kuningas Hyperion (Mickey Rourke) otsib taga Epiruse vibu, millega siis Tartarose põues vangistatud titaanid valla päästa. Hyperion on nimelt tige, et jumalused tema perekonna temalt nii halastamatult ära võtsid ning seega on ta otsustanud neile kätte maksta. Samal ajal elab ülejäänud rahvas teadmisega, et jumalused ongi vaid müüt - legend, mis on ajahõlma vajunud. Aga jumalused on vägagi tõelised ja kardavad titaanide valla päästmist. Ometi ei taha Zeus inimkonna tegemistesse sekkuda. Ja siis on rannaäärses külas noor kangelane Theseus (Henry Cavill). Tema on kasvanud üles ilma isata, sest külamehed vägistasid tema ema ära ja siis langes perekond häbisse. Theseust on lapsest saati treeninud vanamehe kuju võtnud Zeus (John Hurt) ning kui õige aeg käes, saab mehest vägev sõdalane. Tee ristub neitsist oraakliga, kes pikemalt mõtlemata kangelasega linade vahele ulakust tegema hüppab. Verd valatakse ojadena, jumalad tulevad ka paar korda maa peale rappimiseks appi. Lõpus saab kuri teenitud palga, pooled Olümpose surematud saavad surma ja Theseus tehakse autasuks surematuks.

Mõõgaga jumalate vastu. Sõge kuningas Hyperion.

Oo, Tarsem, sa igavene pasavares. Jälle oled sa suutnud ühe normaalse teema nii sogaseks ära solkida, et tont ega nuga ega püha vesi seda ei võta. Samas oli teistkordselt vaatamisel tunne natuke parem. Kuigi mõnes kohas Singhi käsi vääratab ja ka digitaalefektid tunduvad konarlikuna, siis kokkuvõtteks film toimib. See ei vääri ei kuldmune ega kunstiteose nimetust, aga oma olemuselt on siin nii sisu kui ka draama olemas (mõlemad näivad viimasel ajal luksuseks muutunud olevat). Näitlejate valik on mõnevõrra püüdlik, kohati tundub homoerootiline ja suguelunditele fikseeritud madistamine küll tüütu, aga lahingustseenid on korralikud. Isegi muusikaline taust toimib. Samas ei küündi tõlgendus vana Kreeka surematutest eriti kõrgele. Vägisi jääb tunne, et Singh plagieerib visuaalides 1999. aasta Titust, mis on loomulikult totter, aga minu silmale tunduvad jooned liiga sarnased. Mida rohkem rohelise taustaga võtteid, seda madalamaks nende kvaliteet kukub - ja kahjuks on siin enam kui pool filmi noid täis. Rourke'i mängitud Hyperion on mõjus, Cavilli Theseus vähem. Aga on näha, miks Cavill sobiks Clark Kenti mängima. Korraks tekkis seda arvustust kirja pannes tunne, et ehk olen liiga ülekohtune va silmamoondaja Tarsemi suhtes. Aga kaine mõistus dikteerib, et Immortals lihtsalt ei ületa keskpärase filmikunsti latti. See on teostuse poolelt huvitav, aga tüütu ja väsitavat laadi vaatamine.

0 viimaseid kommentaare: