Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. mai 2012

Dracula (1958)

Selle arvustuse ilmumise ajaks on Christopher Lee juba 90 aastat vana. Piiritust austusest sellise numbri ja sedavõrd tootliku mehe maine ees võtsin nõuks ära vaadata mõned nendest filmidest, mis tema nimega ennekõike seostuvad - krahv vereimeja, hull munk ja teised. Kusagilt arhiivist tuli tolmu alt välja ka Werner Herzogi versioon Nosferatust (see, kus Kinski mängib), aga seda kerge muigega vaadates suutsin vaid ette kujutada, kuidas Kinski kõigi peale kaamera tagant ja eest karjub. Kinski karjus ilmselt isegi rottide peale, kui need kirstude ümber liiga vähe-agaralt sagisid. Eks see Klaus suuresti selline mees on. Haamristuudio vereimeja film 1958. aastast oli selline tunduvalt rahulikum. Kohe kaugelt oli tunda, et kõik käitusid kaamera ees ja taga professionaalselt, kanti tviidist veste ja võttepauside ajal diskuteeriti Wittgensteini ja Kanti dispariteetide üle. Ja kui külamehi mängivad jõmmid valjusti peeru lasid võtteplatsil, siis Cushing ja Lee naersid selle üle homeeriliselt ja tõstsid klaasi šerrit. Samal ajal peksis Kinski kirstukandjaid ahjuroobiga ja lubas rotid vallandada.

Salakaval raamatukogupidaja ja äraolev võõrustaja.

Jonathan Harker (nooruke John Van Eyssen) reisib krahv Dracula (Christopher Lee) lossi, et hakata seal tolle raamatukogu indekseerima. Peremeest pole sageli näha ning öösiti lukustatakse raamatukogumees tema tuppa. Lisaks on lossis keegi kummaline kaunitar (Valerie Gaunt), kes palub Harkeri käest abi lossist põgenemiseks. Nimelt hoidvat krahv teda seal vangis. Tasapisi saab vaataja siiski teada, et Harkeri lossi tulekul on teine põhjus ning et kohvripõhja on peidetud haamer ja puidust vaiad. Kahjuks läheb mehe lootus vanale vereimejale puuhalg rindu lüüa vastu taevast. Müstiline preili haukab Harkeri kaelast tüki välja, enne lõplikku moondumist koksab kangelane küll preili ära, aga krahv pääseb põgenema. Siis reisib samasse lossi vana hea Van Helsing (Peter Cushing). Näeb, kuidas Dracula kirst vankri peal tulistvalu lossist kaugeneb ja leiab keldrist eest nüüd juba lõplikult vampiiriks muutunud Harkeri. Doktor muidugi peksab endisele sõbrale taburetijala rindu ja siis läheb tagasi tsivilisatsiooni juurde. Dracula otsib välja Harkeri pruudi Lucy (Carol Marsh), imeb tolle tühjaks ja siis sealt edasi läheb juba lugu tavalist rada pidi kuni lõpulahinguni krahvi lossis.

Krahv jookseb nagu baleriin.

Haamristuudio Dracula on suhteliselt rahulik ja aeglane film. Võtteplatse on vähe - krahvi loss näib koosnevat kolmest ruumist. Dracula tegelaskuju patseerib kaamera ees riukalikult vähe. Kokku on Draculal napilt kolme lause jagu dialoogi, ülejäänud korrad krigistab mees niisama hambaid või siis jätab mulje, et on morssi juues pool jooki üle lõua lödistanud. Tegelikke hirmutamise kohti filmis leiab, aga nende tase arvestades tänapäevaseid situ-ennast-kinos-täis-va-pasaorav õuduskomöödiaid on pigem vaoshoitud. Krahv karakterina ei ole isegi mitte huvitav ja Lee ei mängi teda huvitavaks. Cushing on ainus, kellest kiirgab mingit energiat, aga üldiselt on film tagasihoidlik ja selline steriilne. Eks raha pani oma piiri asjadele, aga sisu poolelt ei paku film miskit vaatajale. Iseenesest ei ole mõtet seda filmi soovitada või mitte oma lugejaskonnale - see on klassika, mida väga kergesti kusagilt niisama ei leia. Eriala kanalid võib-olla näitavad seda siin ja seal, aga poest saab plaati vaid mingitest best of horror suurtest karpidest.

0 viimaseid kommentaare: