Alternating Wallpaper

neljapäev, 24. mai 2012

The Dictator (2012)

Natuke imelik on lugeda, et Diktaator on tegelikult alles Sascha neljas nii-öelda roll. Esimene oli Ali G, siis oli Borat Sagdiyev, siis oli Brüno ja nüüd siis Aladeen. Isegi kui mees on vahepeal ka teistes filmides üles astunud, siis pole nondest rollidest silmanärvi miskit alles jäänud. Ilmselt saabki tema Freddie Mercury tõlgendusest esimene päris lakmuspaber, millega tegelase tihedust mõõta. Aga nüüd siis Diktaatorist. Joonas juba rappis seda päris kõvasti oma ajaveebis, seega soovitan toda lugu ka lugeda. Kes tahab aga minu arvamust kuulda, lugegu edasi.

Tuumarelvaga tutvumas.

Väljamõeldud riigi Wadiya türannist valitseja Admiral Kindral Aladeen (Sacha Baron Cohen) elab oma diktatuuris, piinab elanikkonda ja kogub kogu riigi rikkuse enese kätte. Samal ajal üritab arendada riigi tuumaprogrammi, et siis tuumarelva najal rohkem võimu omada. Aga tema onu Tamiril (Ben Kingsley), kes oleks pidanud olema tegelik valitseja, on teised plaanid. Kui ÜRO nõuab sõja ähvardusega diktaatori ilmumist julgeolekunõukogu ette, siis mees lähebki. Aga tema onul on teised plaanid. Ühendriikidesse jõudes röövib Tamiri palgatud turvamees valitseja ära ja lõikab piinamise asemel tema imposantse habeme maha. Aladeen pääseb õnneliku juhuse läbi põgenema, aga ilma habemeta ei tunne teda keegi ära. Tamir on valitseja juba asendanud poolearulise teisikuga, kellega manipuleerides riigi naftamaardlad maha müüa ja saadud raha eest pensionile minna. Aladeen eksleb metropolis, kohtab feministist hipit (Anna Faris), kellesse viimaks armub. Tasapisi leitakse võimalus teisikust lahti saada ning viimaks saabub Wadiyasse näidisdemokraatia, mis tegelikult muidugi ei ole midagi muud, kui et endine valitsusvorm uue nimega. Aladeen mõjutab valimisi ja abiellub eelpool nimetatud hipiga. Sellega see pask päädib.

Tavaline turist - ühendriikide värvides dressid ja šerifi märk rinnas.

Diktaator on miski, mida ma meeleldi nimetaks mitte-filmiks (kui selline termin või neologism eesti keeles olemas oleks). See on pikk rivi üksteise järele asetatud halbu nalju, mis kõik töötavad ilma kontekstita. Veel enam, nad häirivad konteksti. Vaatama asudes vilkus silme ees treiler ning tegelikult ongi nii, et kui pool filmi läbi saab, on nähtu justkui treileri pikem variant. Ebakoherentne, ebakohesiivne nonsense. Film näitab selgesti, kuidas ühendriikide poolearuliste elanike hirmudega manipuleerida, võtab noote hiljutistest sündmustest Liibüas ja Süürias, teeb nalja Iisraeli ja juutide kulul. See viimane osa on isegi õigustatud. Aga filmina? Filmina on Diktaator absoluutne null. Siin pole midagi peale tavaliste Sascha tänavale sittumiste situatsioonide (jah, ka siin filmis situtakse tänavale, lüpstakse naist ja juuakse uriini). Mis kõik on haigutama panevalt igav ja tüütu. Suuresti oluline on teada, et filmi ümbritsev faux reklaamikampaania filmist enesestki efektsemaks osutus. Mis ajab marru, sest näiteks kohalik pasaajakirjandus raporteeris tolle meediamasina uudiseid tõe pähe. Mis on lihtsalt masendavalt kurb. Diktaator on sitt film. Mitte nii kohutav, et kui lennukis seda vaatama sunnitakse, siis tahaks välja hüpata ja surnuks kukkuda, aga lähedal. Raisatud aeg.

0 viimaseid kommentaare: