Alternating Wallpaper

teisipäev, 8. mai 2012

The Avengers (2012)

Tasujad! Neli aastat pärast esimest Iron Man (2008) filmi, kus seda esimest korda mainiti, on viimaks terve punt ühes hõbedase ekraani kolme mõõtme teoses kokku saanud. Sain endale pileti esilinastusele ja ei pidanud isegi seda kahetsema, et teisest reast terve epopöa ära pidin vaatama. Kael oli pärast valus nagu kurivaim ja pea prillisangadest sinine. Tolle kino 3D-prillide raamid on spetsiaalselt tehtud nii rämedad, et pärast kahte tundi tekib selline tanki alla jäänud tunne oimukohtades. Aga film oli hea ja kõike seda, mida sellest oodata oskasin. Huvitaval kombel on selle osade summa suurem, kui kõik tegelased ja olukorrad eraldi võetuna. Ning režissöör žongleerib kõigi nende suurte egodega superkangelastega nii oskuslikult, et selle eest võiks eraldi auhinna välja anda. Ning kui täpne olla, siis olen ma paarist filmist, mille tegelased siia kokku jooksevad, kirjutanud: Iron Man 2 (2010), Thor (2011), Captain America (2011). Tegelikult peaks vist mingi hetk esimest raudmeest ka arvustama, just sai selle sinikiireversioon üle vaadatud. Aga nüüd siis kõigest lähemalt. Kellel film veel nägemata, see võib selle järgmise pika lõigu lugemata jätta - mainin seal filmi üldist lugu ja kohati lähen ka detailidesse sisse. Nii et spoiler alert, kellele see korda läheb.

Komandör Nick Fury (Samuel Leroy Jackson).

Asgardi jumalate tige kasulaps Loki (Tom Hiddleston) ei saanud pärast maailmade vahelise silla hävingut avakosmosesse kukkudes sugugi otsa. Selle asemel leidis riukalik jumalus endile uusi pahatahtlikke liitlasi ning kui hetk õige, naaseb kelm inimeste koduplaneedile. Avakosmose tumedates soppides on sorts kohanud neid, kelle eesmärgiks on Maal kadunud tesserakti ehk kosmilise kuubiku leidmine. Kes need täpsemalt on - selle jätan mina siinkohal mainimata, isegi kui see tegelikult teada on. Ütlen lihtsalt, et valitud kurjam(id) on väga tõhusad. Tesserakt ise oli teadupoolest miski, mille ümber keerles Captain America (2011) tegevus ning tolle teose lõpus korjas raudmehe papa Howard Stark selle ookeanipõhjast üles. Kosmiline kuubik on teoorias piiramatu energia allikas ning just sellena üritabki S.H.I.E.L.D. (ma kirjutan edaspidi lihtsalt SHIELD, sest mul läheb neid punkte siia toksides käsi krampi) isepäist artifakti Tasujate alguses rakendada. Pask lendab muidugi ventilaatorisse, Loki manab endid kuubiku enda energiat kasutades maale, manab ära Selvigi (Stellan Skarsgård) ja Kullisilma (Clint Francis Barton, Jeremy Renner), paneb kuubiku pihta ja põgeneb. SHIELDi labor variseb kolinal kokku ja Fury (Samuel Leroy Jackson) ühes ustavate agentidega pääseb vaevu eluga. Situatsioon on kriitiline ning seega algatab Fury nõnda nimetatud Avengers Initiative'i, mille sisuks on maailma parimate ja tugevamata kangelaste ühtseks lahinguüksuseks koondamine. Must Lesk (Scarlett Johansson) läheb ja otsib välja ennast varjava Bruce Banneri (sedakorda ei mitte Eric Bana ega Edward Norton, vaid hoopis Mark Ruffalo). Fury ise kutsub lahingusse Kapten Ameerika (Chris Evans) ja Raudmees (Robert Downey Junior) ühineb samuti pisukese seltskonnaga. Selvig ehitab sel ajal (ikka veel kurja jumaluse loitsu mõju all olles) Loki jaoks kuubiku energiat kasutavat täheväravat, millega võimaldada Loki liitlaste armee pealetung ameeriklastele. Ei lähe pikalt, kui madinasse sekkub Thor (Chris Hemsworth). Lugu kisub vahepeal sootuks keeruliseks, osapooli on päris mitu, madistamist jagub kõigi vahele. Paar korda tundub olukord lootusetu, aga see on siiski koomiksifilm ja seega on õnnelik lõpp garanteeritud. Tempo püsib algusest peale suhteliselt kõrgel ning igav ei hakka kordagi.

Steve Rogers (Chris Evans) ja Anthony Stark (Robert Downey Junior).

Tasujad on väga hea film, aga minu jaoks oli kinoseanss õigustatud juba selle stseeni läbi, mida näidatakse vahetult pärast esimeste lõputiitrite jooksmist. Kuid see selleks. Tasujates tugevuseks on see, kui edukalt kõiki tegelasi näidatakse. Kordagi ei jää tunne, et mõne kangelase ekraaniaeg on kellegi teise kasuks või kahjuks viltu. Kogu ettevõtmine on tasakaalus ja ometi säilitavad kõik kangelased oma isikupära. Müts maha terava ja kiire dialoogi ees, mis väga harva nämmutamisena näib. Lahingustseenid on tasemel, mida võikski selliste rahade juures arvata, aga mis veelgi enam: nendes osalejate paaritamine ja superkangelaste koostöö on see, mis muudab loo sedavõrd nauditavaks. Lõppude lõpuks on meeskond see, mis korda läheb - mitte igaühe individuaalne nokitsemine. Efektid on väga head, mida oleks samuti arvata, kostüümid on efektsed (ehkki Kapten Ameerika ujumismüts on maailmasõjaaegsega võrreldes väga nadi), heli tasemel. Lahingustseenide koreograafia erineb siin ja seal, aga üldine tase hoitakse väga kõrgena. Ning Loki peamise kurjamina on suurepärane. Mõnes mõttes on The Avengers sellise filmi nagu The Dark Knight antitees. Mõlemad on eraldi võetuna väga kvaliteetsed, aga Tasujate päikeselisus on Batmani sünguse kõrval väga tervitatav.

Tige Loki (Tom Hiddleston).

The Avengers on soovitatud vaatamiseks kõigile, kellele koomiksifilmid midagi pakuvad. Eelnenud linalugude tundmine tuleb kasuks, sest siin ei avata tegelaste tausta kuigivõrd palju. Kinost välja tunnes oli enesetunne hea - mida alati uute filmidega enam ei tunne. Suurepärane teos.

0 viimaseid kommentaare: