Alternating Wallpaper

neljapäev, 31. mai 2012

Iron Sky (2012)

Ulmeseltskonna tuttavad ilmselt ootasid sedasinast Raudse Taeva filmi väga pikka aega. Teose idee, nii-öelda embrüo tasemel, oli natsidest, kes sõja lõppedes pagesid kuu peale, et siis seal plaane haududa. Ja et kunagi kauges tulevikus tagasi maa peale tulla, vallutusretke lõpetama. Kontsept tundus efektne, seega soperdati film lõpuni ning nüüd siis on selle sinikiireplaat ka viimaks poeriiulisse jõudnud. Võin kohe ette rutates ära öelda, et pärast selle ära vaatamist oli suus selline vineeri maitse - oodatud kvaliteettoode jäi seekord olemata. Selle arvustusega saavad maikuu artiklid otsa. Verbaalne kõhulahtisus jätkub juunis.

Õige natuke silmarõõmu (Julia Dietze).

Ameerika president, kes peab siis kõigi näitajate järgi olema Sarah Palin (Stephanie Paul), on mures oma ametiaja lõppemise pärast ning on oht, et teda ei valita teiseks perioodiks tagasi. Seega on ta palganud mingi sõgeda muti (eemaletõukavalt halb näitleja Peta Sergeant) endale kampaaniat tegema, aga tolle metroseksuaalidest sulgurlihaskulturistid ei ole suutelised millegi mõistlikuga lagedale tulema. Ühe katsena oma populaarsust kasvatada saadab president taaskord teele missiooni kuu peale. Selle liikmeteks on mingi suvaline neegermodell James Washington (Christopher Kirby) ja mingi teine õnnetu päris astronaut, kelle nägu vaataja kunagi näha ei saa. Siit tuleb ka missioonikampaania nimetus black to the moon - see on selle filmi üks paremaid nalju. Mis annab selgesti mõista, kui vilets see toode seekord on. Mingi salaplaani osana otsitakse aga kuu pealt ka spetsiaalset kütust, heelium kolme, mis peaks katma mistahes infrastruktuuri ehk siis riigi energiavajaduse äraütlemata pikaks ajaks. Suur on lollakate amerikonautide üllatus, kui kuu pealt ei leita eest mitte ainult soovitud elementi, vaid ka toimiv kaevandus ühes tohutu karjäärisüvendiga. Kohalikud sakslased lasevad valge mehe pikemalt mõtlemata maha, aga neeger võetakse vangi. Siit läheb edasi suvaline ja laialivalguv jant sellest, kuidas natsid maale reisivad, satuvad kogemata presidendikampaania keskpunkti, siis tulevad teised natsid neile järele ja siis hakatakse täristama. Viimaks toimub kuu peal tohutu lahing massiivse sõjalaeva Götterdämmerungiga.

Kuu peal saab neegrist valge inimene ja vastupidi.

Nii palju häid ideid, nii palju teravat huumorit, aga kõik see jookseb rappa ja upub plödinaga mädasohu. Jah, ma tean filmi saamisloo tausta ja müts maha selle ees, kes idee välja käis. Aga käsikirja autoriks oli ilmselt kellegi koer, sest praktiliselt kõik teemade liinid jooksevad rappa, neid ei avata piisavalt, neid ei lõpetata, neid ei selgitata. Võib-olla jäi lõikamisruumi põrandale veel nelja tunni jagu filmi, kus kõik see puuduv materjal sees on, aga antud variant kinolinal ei toimi kohe kuidagi. See on hale kett one-liner nalju ja tobedaid ideid. Püütakse parodeerida teisi filme, näiteks Der Untergangi, aga ka Doctor Strangelove saab kerge peanoogutuse. Kahjuks on see kõik asjata. Iron Sky komistab juba esimese viieteist minuti jooksul ja ei saa endid kuni lõputiitriteni enam püsti. Halb kaamera, mõttetud stseenid, selgitamata süžee käigud. Parajalt veniv sisutu praht, mida videolaenutuse kõige alumiselt riiulilt leida (ja sinna jätta).

kolmapäev, 30. mai 2012

Dracula (1958)

Selle arvustuse ilmumise ajaks on Christopher Lee juba 90 aastat vana. Piiritust austusest sellise numbri ja sedavõrd tootliku mehe maine ees võtsin nõuks ära vaadata mõned nendest filmidest, mis tema nimega ennekõike seostuvad - krahv vereimeja, hull munk ja teised. Kusagilt arhiivist tuli tolmu alt välja ka Werner Herzogi versioon Nosferatust (see, kus Kinski mängib), aga seda kerge muigega vaadates suutsin vaid ette kujutada, kuidas Kinski kõigi peale kaamera tagant ja eest karjub. Kinski karjus ilmselt isegi rottide peale, kui need kirstude ümber liiga vähe-agaralt sagisid. Eks see Klaus suuresti selline mees on. Haamristuudio vereimeja film 1958. aastast oli selline tunduvalt rahulikum. Kohe kaugelt oli tunda, et kõik käitusid kaamera ees ja taga professionaalselt, kanti tviidist veste ja võttepauside ajal diskuteeriti Wittgensteini ja Kanti dispariteetide üle. Ja kui külamehi mängivad jõmmid valjusti peeru lasid võtteplatsil, siis Cushing ja Lee naersid selle üle homeeriliselt ja tõstsid klaasi šerrit. Samal ajal peksis Kinski kirstukandjaid ahjuroobiga ja lubas rotid vallandada.

Salakaval raamatukogupidaja ja äraolev võõrustaja.

Jonathan Harker (nooruke John Van Eyssen) reisib krahv Dracula (Christopher Lee) lossi, et hakata seal tolle raamatukogu indekseerima. Peremeest pole sageli näha ning öösiti lukustatakse raamatukogumees tema tuppa. Lisaks on lossis keegi kummaline kaunitar (Valerie Gaunt), kes palub Harkeri käest abi lossist põgenemiseks. Nimelt hoidvat krahv teda seal vangis. Tasapisi saab vaataja siiski teada, et Harkeri lossi tulekul on teine põhjus ning et kohvripõhja on peidetud haamer ja puidust vaiad. Kahjuks läheb mehe lootus vanale vereimejale puuhalg rindu lüüa vastu taevast. Müstiline preili haukab Harkeri kaelast tüki välja, enne lõplikku moondumist koksab kangelane küll preili ära, aga krahv pääseb põgenema. Siis reisib samasse lossi vana hea Van Helsing (Peter Cushing). Näeb, kuidas Dracula kirst vankri peal tulistvalu lossist kaugeneb ja leiab keldrist eest nüüd juba lõplikult vampiiriks muutunud Harkeri. Doktor muidugi peksab endisele sõbrale taburetijala rindu ja siis läheb tagasi tsivilisatsiooni juurde. Dracula otsib välja Harkeri pruudi Lucy (Carol Marsh), imeb tolle tühjaks ja siis sealt edasi läheb juba lugu tavalist rada pidi kuni lõpulahinguni krahvi lossis.

Krahv jookseb nagu baleriin.

Haamristuudio Dracula on suhteliselt rahulik ja aeglane film. Võtteplatse on vähe - krahvi loss näib koosnevat kolmest ruumist. Dracula tegelaskuju patseerib kaamera ees riukalikult vähe. Kokku on Draculal napilt kolme lause jagu dialoogi, ülejäänud korrad krigistab mees niisama hambaid või siis jätab mulje, et on morssi juues pool jooki üle lõua lödistanud. Tegelikke hirmutamise kohti filmis leiab, aga nende tase arvestades tänapäevaseid situ-ennast-kinos-täis-va-pasaorav õuduskomöödiaid on pigem vaoshoitud. Krahv karakterina ei ole isegi mitte huvitav ja Lee ei mängi teda huvitavaks. Cushing on ainus, kellest kiirgab mingit energiat, aga üldiselt on film tagasihoidlik ja selline steriilne. Eks raha pani oma piiri asjadele, aga sisu poolelt ei paku film miskit vaatajale. Iseenesest ei ole mõtet seda filmi soovitada või mitte oma lugejaskonnale - see on klassika, mida väga kergesti kusagilt niisama ei leia. Eriala kanalid võib-olla näitavad seda siin ja seal, aga poest saab plaati vaid mingitest best of horror suurtest karpidest.

reede, 25. mai 2012

Men in Black III (2012)

Esimene Men in Black nägi ilmavalgust aastal 1997. See oli kirju ja suhteliselt hea suure rahaga tehtud ulmekomöödia, milles oli südamlikkust, aga ka kandev süžee, mis toimis. Puhtalt ahnusest tehti filmile järg, milles polnud eelkirjeldatust kumbagi. Ja alles nüüd, ligemale viisteist aastat pärast esimest filmi, veereb ekraanile kolmas osa. Reklaamimasin uue filmi jaoks täristab juba väga pikka aega ning kuna suure rahaga tehtud ulme on tänapäeval sinna väljasurevate liigi poole kalduv, siis tuleb iga šanssi kasutada. Avanes võimalus selle esimene lihtsurelike seanss ära vaadata (kahjuks nende koljut lömastavate 3D prillidega) ja nüüd siis väike kokkuvõte nähtust.

Tagasi tööpostil: agent J (Will Smith) ja agent K (Tommy Lee Jones).

Kuu peal on vangla ja vanglas istub eriti ohtlik boglodiidist kurjam Boris (Jemaine Clement). Filmi avangus põgeneb mees vanglast minema ja otsustab kätte maksta agent J'le (Tommy Lee Jones), kes palju aastaid tagasi tema käe otsast tulistas ja samas boglodiitide rassi väljasuremisele määras. Pahalane reisib ajas tagasi ja kustutab K olemasolu sootuks. Miskipärast jääb J (Will Smith) muutunud ajaloost mõjutamata ning ühes agent O'ga (Emma Thompson) saadakse kiiresti aru, et keegi on aegruumiga manipuleerinud. J rändab olukorra päästmiseks tagasi 1969. aastasse, et seal ühes noorema K'ga (Josh Brolin) olukord lahendada (kes ). Madistamist ja hüplemist ja kihutamist jätkub kuni filmi lõpuni. Kiiduavaldustega tuleb ära mainida viienda dimensiooni tulnukas Griffin (Michael Stuhlbarg), kes näeb igat võimalikku tulevikku üheaegselt ja sellest tulenevalt on sellise kergelt opaka olemisega.

Uus ajas rändav kurjam Boris (Jemaine Clement).

Kolmas Men in Black on tunduvalt parem kui teine film. Kahjuks aga ei küündi kvaliteet siiski tagasi esimese teose juurde. Olgugi, et südamlikkus on teemasse tagasi toodud, on selle rakendamine natuke kohmakas. Efektid ja müdistamine on tasemel, mida neist oodata võiks. Eraldi tuleb pöörata tähelepanu dialoogile, mis on eriti filmi teises pooles terav ja vaimukas, jätmata muljet pingutamisest. Kuid on ka ridamisi puudusi, mida siinkohal pikemalt lahata tuleb. Jutustus ehitab endid küsimuste najal, mis tegelikult vastuseid ei saa. Või kui saavad, siis jääb arusaamatuks, miks või kuidas üks või teine olukord sedasi läheb. Ajas reisimise reeglid ei tundu ka päris paigas olevat, mis näiteks Tagasi Tulevikku sarja austajatel karvad turri võivad ajada. Õnneks ei võta kõnealune film endid kuigi tõsiselt, mis suuresti olukorda päästab. Lõppude lõpuks on see jant täpselt keskmiselt rahuldava kvaliteediga, defineerudes suvekino stereotüüpilise esindajana. 3D oli mõõdukas, ehk siis mitte nii hea, kui ma loota julgesin. Küps, ülikergelt seeditav ulmekomöödia, mis sobilik ennekõike lapsemeelsetele.

neljapäev, 24. mai 2012

Your Highness (2011)

Your Highness on vabalt üks halvemaid filme, mida ma eelmine aasta võtsin nõuks vaadata. Selle sisuks on... Oeh, sellel filmil polegi sisu. Ainus põhjus, miks seda rektaalpurset kinoks saab nimetada on fakt, et keegi võttis nõuks selle sada minutit kestva katkematu sitanaljade jada üles filmida. Ilmselgelt on enese räigelt kivisse tõmbamine ainus eksisteeriv viis nii olematu laubaga teost nautida. Ja kui ma ütlen nautida, siis ma pean silmas sõna taluda. Kuna mina aga seda sorti meelemürke ei tarbi, siis oli iga minut nagu skalpelli silmamunas keeramine.

Filmi ainus vaadatav stseen tagumik (Natalie Portman).

Vältida.

The Dictator (2012)

Natuke imelik on lugeda, et Diktaator on tegelikult alles Sascha neljas nii-öelda roll. Esimene oli Ali G, siis oli Borat Sagdiyev, siis oli Brüno ja nüüd siis Aladeen. Isegi kui mees on vahepeal ka teistes filmides üles astunud, siis pole nondest rollidest silmanärvi miskit alles jäänud. Ilmselt saabki tema Freddie Mercury tõlgendusest esimene päris lakmuspaber, millega tegelase tihedust mõõta. Aga nüüd siis Diktaatorist. Joonas juba rappis seda päris kõvasti oma ajaveebis, seega soovitan toda lugu ka lugeda. Kes tahab aga minu arvamust kuulda, lugegu edasi.

Tuumarelvaga tutvumas.

Väljamõeldud riigi Wadiya türannist valitseja Admiral Kindral Aladeen (Sacha Baron Cohen) elab oma diktatuuris, piinab elanikkonda ja kogub kogu riigi rikkuse enese kätte. Samal ajal üritab arendada riigi tuumaprogrammi, et siis tuumarelva najal rohkem võimu omada. Aga tema onu Tamiril (Ben Kingsley), kes oleks pidanud olema tegelik valitseja, on teised plaanid. Kui ÜRO nõuab sõja ähvardusega diktaatori ilmumist julgeolekunõukogu ette, siis mees lähebki. Aga tema onul on teised plaanid. Ühendriikidesse jõudes röövib Tamiri palgatud turvamees valitseja ära ja lõikab piinamise asemel tema imposantse habeme maha. Aladeen pääseb õnneliku juhuse läbi põgenema, aga ilma habemeta ei tunne teda keegi ära. Tamir on valitseja juba asendanud poolearulise teisikuga, kellega manipuleerides riigi naftamaardlad maha müüa ja saadud raha eest pensionile minna. Aladeen eksleb metropolis, kohtab feministist hipit (Anna Faris), kellesse viimaks armub. Tasapisi leitakse võimalus teisikust lahti saada ning viimaks saabub Wadiyasse näidisdemokraatia, mis tegelikult muidugi ei ole midagi muud, kui et endine valitsusvorm uue nimega. Aladeen mõjutab valimisi ja abiellub eelpool nimetatud hipiga. Sellega see pask päädib.

Tavaline turist - ühendriikide värvides dressid ja šerifi märk rinnas.

Diktaator on miski, mida ma meeleldi nimetaks mitte-filmiks (kui selline termin või neologism eesti keeles olemas oleks). See on pikk rivi üksteise järele asetatud halbu nalju, mis kõik töötavad ilma kontekstita. Veel enam, nad häirivad konteksti. Vaatama asudes vilkus silme ees treiler ning tegelikult ongi nii, et kui pool filmi läbi saab, on nähtu justkui treileri pikem variant. Ebakoherentne, ebakohesiivne nonsense. Film näitab selgesti, kuidas ühendriikide poolearuliste elanike hirmudega manipuleerida, võtab noote hiljutistest sündmustest Liibüas ja Süürias, teeb nalja Iisraeli ja juutide kulul. See viimane osa on isegi õigustatud. Aga filmina? Filmina on Diktaator absoluutne null. Siin pole midagi peale tavaliste Sascha tänavale sittumiste situatsioonide (jah, ka siin filmis situtakse tänavale, lüpstakse naist ja juuakse uriini). Mis kõik on haigutama panevalt igav ja tüütu. Suuresti oluline on teada, et filmi ümbritsev faux reklaamikampaania filmist enesestki efektsemaks osutus. Mis ajab marru, sest näiteks kohalik pasaajakirjandus raporteeris tolle meediamasina uudiseid tõe pähe. Mis on lihtsalt masendavalt kurb. Diktaator on sitt film. Mitte nii kohutav, et kui lennukis seda vaatama sunnitakse, siis tahaks välja hüpata ja surnuks kukkuda, aga lähedal. Raisatud aeg.

teisipäev, 22. mai 2012

Immortals (2011)

Selle postitusega teeb algust kampaania No (Shit) Movie Left Behind lubaduste täitmisega. Aega mööda on nimelt kogunenud kerge backlog filme, mida ma olen lubanud vaadata ja arvustada, aga ühel või teisel põhjusel pole lugejad neid artikleid kunagi näha saanud. Mõned nendest filmidest on loetletud ka minu filmiaasta tabelites (mida näeb soovi korral ajaveebi paremas tulbas). Miks neid arvustusi varem lugeda pole saanud? Noh, enamasti on põhjuseks olnud ränk pettumine. Filmid, mis esiotsa tundusid mõistlikud või vähemalt naljakad, osutusid hõbedasel ekraanil vedelaks sõnnikuks, millesse astudes osutus vajalikuks nii saabas kui ka püksid-sokid ära põletada. Aga see selleks. Vaatan need teosed nüüd uuesti üle ja kirjutan lood valmis. Mõned neist ei pruugi tulla eriti pikad (visualiseerin juba Your Highness (2011) arvustust, mis koosneb kahes pildist ja ühes lausest), aga minu obsessiiv-kompulsiivse mõistuse jaoks on parem, kui vähemal lind kirja saab. 2011. aasta Tarsem Singhi Immortals oli üks selline film. Esimene huvi teose vastu tekkis läbi selle pildi nägemise - hetkeks tekkis tunne, et Singh teeb midagi põhjamaist (ehk siis skandinaavia mütoloogiast), sest Rourke'i olemus selle pildi peal oli säherdune: kaetud mudaga, justkui lumesajus istuv pettunud jumalus, armid näos. Aga siis tuli välja, et film on vanast Kreekast ja et see on Singhi tõlgendus Theseuse müüdist. Mis natuke kahandas ootusi.

Zeus ja Theseus.

Iidne Kreeka, umbes 12. sajand enne meie aega. Singhi äraspidine, aga äratuntav visuaal manab vaataja silme ette lihtsa, aga toimiva maailmapildi. Jumalad on inimeste tegemistest eemale tõmbunud. Kuid kuri kuningas Hyperion (Mickey Rourke) otsib taga Epiruse vibu, millega siis Tartarose põues vangistatud titaanid valla päästa. Hyperion on nimelt tige, et jumalused tema perekonna temalt nii halastamatult ära võtsid ning seega on ta otsustanud neile kätte maksta. Samal ajal elab ülejäänud rahvas teadmisega, et jumalused ongi vaid müüt - legend, mis on ajahõlma vajunud. Aga jumalused on vägagi tõelised ja kardavad titaanide valla päästmist. Ometi ei taha Zeus inimkonna tegemistesse sekkuda. Ja siis on rannaäärses külas noor kangelane Theseus (Henry Cavill). Tema on kasvanud üles ilma isata, sest külamehed vägistasid tema ema ära ja siis langes perekond häbisse. Theseust on lapsest saati treeninud vanamehe kuju võtnud Zeus (John Hurt) ning kui õige aeg käes, saab mehest vägev sõdalane. Tee ristub neitsist oraakliga, kes pikemalt mõtlemata kangelasega linade vahele ulakust tegema hüppab. Verd valatakse ojadena, jumalad tulevad ka paar korda maa peale rappimiseks appi. Lõpus saab kuri teenitud palga, pooled Olümpose surematud saavad surma ja Theseus tehakse autasuks surematuks.

Mõõgaga jumalate vastu. Sõge kuningas Hyperion.

Oo, Tarsem, sa igavene pasavares. Jälle oled sa suutnud ühe normaalse teema nii sogaseks ära solkida, et tont ega nuga ega püha vesi seda ei võta. Samas oli teistkordselt vaatamisel tunne natuke parem. Kuigi mõnes kohas Singhi käsi vääratab ja ka digitaalefektid tunduvad konarlikuna, siis kokkuvõtteks film toimib. See ei vääri ei kuldmune ega kunstiteose nimetust, aga oma olemuselt on siin nii sisu kui ka draama olemas (mõlemad näivad viimasel ajal luksuseks muutunud olevat). Näitlejate valik on mõnevõrra püüdlik, kohati tundub homoerootiline ja suguelunditele fikseeritud madistamine küll tüütu, aga lahingustseenid on korralikud. Isegi muusikaline taust toimib. Samas ei küündi tõlgendus vana Kreeka surematutest eriti kõrgele. Vägisi jääb tunne, et Singh plagieerib visuaalides 1999. aasta Titust, mis on loomulikult totter, aga minu silmale tunduvad jooned liiga sarnased. Mida rohkem rohelise taustaga võtteid, seda madalamaks nende kvaliteet kukub - ja kahjuks on siin enam kui pool filmi noid täis. Rourke'i mängitud Hyperion on mõjus, Cavilli Theseus vähem. Aga on näha, miks Cavill sobiks Clark Kenti mängima. Korraks tekkis seda arvustust kirja pannes tunne, et ehk olen liiga ülekohtune va silmamoondaja Tarsemi suhtes. Aga kaine mõistus dikteerib, et Immortals lihtsalt ei ületa keskpärase filmikunsti latti. See on teostuse poolelt huvitav, aga tüütu ja väsitavat laadi vaatamine.

pühapäev, 20. mai 2012

Man on a Ledge (2012)

Pärast seda paari viimast uue filmi arvustust ei ole käsi eriti tõusnud sulepea järele. Töönädalad sulavad kokku ühtseks häguseks siirupiks, millele paneb koma ehk siis semikooloni harv nädalavahetus. Mädasohu uppununa löövad lained pea kohal fekaaltonaalsusega lupsu ja selleks, et õhtuti filmide tarbeks luuke lahti kiskuda, peab looma kombel pingutama. Metsavanale lubatud kirjatöö on samuti pooleli, peale selle kummitab kuklas lubatud ettekanne ESTCON 2012 jaoks ja sealt edasi veel projekte. Võib-olla on Metsavana kirjutis selle artikli ilmumiseks isegi valmis. Kõik see aga on köömes tööpõllu kõrvalt. Suhtelise stressi juures on mul hakanud vahepeal tunduma, et silma võrkkesta värv on kuidagi tumedamaks minemas. Ometi lükkasin endile üks päev nii palju naasklit sõrmeküüne alla, et tund ja pool ärkvel püsida ja see üllitis ära vaadata. Film jäi kunagi silma, sest keegi oli selle üles tähendanud kui heist movie esindaja. Nüüd siis kõigest lähemalt.

Raisk hüppa alla või mine ära koju. Hüppajaks Nick Cassidy (Sam Worthington).

Mees läheb lukshotelli, võtab toa kõrgel korrusel, tellib endale kalli eine. Kui söömine lõpetatud, pühib mees kõik oma sõrmejäljed nõudelt maha, tõmbab pintsaku selga ja ronib aknast välja. Seisab nagu issanda ilmutis karniisi peal ja teeb näo, et tegelikult hüppab alla. Paarkümmend korrust allpool jõllitavad Njuu Jorgi värdjad elanikud ja karjuvad, et hüppa, raisk, hüppa. Neegritest tänavakoristajad aga valmistavad veekahureid ette, et pannkooki rentslisse uhada. Olgu, see viimane pole päris tõene, aga maja ette koguneb seltskond ja see ongi asja mõte. Sest tegelikult (!) on mees endine politseinik, kes just põgenes vanglast. Mees pandi vangi, sest väidetavalt varastas ta eriti rikkalt kinnisvaramagnaadilt (filmi ainus näitleja: Ed Harris) mingi enneolematult suure teemanti. Tegelikult muidugi midagi sellist ei juhtunud, aga peategelane pandi ikkagi vangi. Nüüd ta siis on võtnud nõuks teha šõud, aga samal ajal murravad tema kretiinist vend ja tolle veel arulagedam (jah, see on võimalik) latiinost sekspartner üle tänava tolle sama kinnisvaramagnaadi aarderuumi. Kuna nad on veendunud, et tegelikult on teemant ikka veel seal. Hüppajat tuleb maha rääkima mingi arusaamatu blondiin, sest ilmselgelt oli filmi vaja veel ka mingit punnitatud armulugu. Mis kusjuures totaalselt ninuli kukub. Ehk siis, peategelane molutab seal aknalaua juures, tema piiratud sugulased saevad kusagil mingit seina. Nii kaua, kuni teemant kätte saadakse, kõik saab erakordselt kauni lõpu ja peategelase vend teeb oma latiinole abieluettepaneku. Ja siis veel tuleb välja, et tegelikult on peategelase isa ka veel elus, kuigi filmi alguses on tema matused. Odav pask ma ütlen.

Pisut silmarõõmu: Angie (pesumodell Genesis Rodriguez). Näitlejana on preili kahjuks ümmargune null.

Man on a Ledge on halvem kui valdav enamus CSI episoode. Selle sisu mahuks suurepäraselt ära tillukese kollase märkmepaberi peale. Siin pole mitte mingit moraali, mitte mingeid karaktereid. Pole konflikti, pole draamat, pole isegi näitlejaid. Pigem võistlevad need õnnetud idioodid ekraanil selle üle, kes kõige hullemini näidelda ei oska. Ning mina annan selle auhinna tollele värdjast latiinole. Miks? Sest iga kord, kui ta suu avab, tekkis mul tahtmine nutta. Nutta nagu see väike tüdruk Fight Clubis, kes kinos alateadlikult peenist nägi ja sellest aru ei saanud. Selle preili filmi kaasamine on kinni ühes stseenis - kus ta ennast roosa aluspesuni paljaks koorib, muud ei midagi. Dialoog on valus kuulata, mingist muusikast ei saa juttugi olla. Kõige imelikum on see, kuidas film alustab justkui tõsise põnevikuna, aga viimaste minutite vältel kukub mingi teleseebi väljakannatamatult roosamannalisse suppi ja upub sellesse. Kui lõputiitrid jooksma hakkasid, tekkis vastupandamatu soov midagi puruks peksta või vähemalt oma raha tagasi küsida. Vältida nagu muhkkatku.

laupäev, 19. mai 2012

Safe (2012)

Ajalooliselt on kujunenud nii, et kui ma esmapilgul heana näivad filmid endile vaatamiseks üles tähendan, siis on nendest vähemalt üheksa filmi kümnest viimane sõnnik. Seejuures ei räägi ma mitte filmidest, mida on piinlik vaadata või mis teevad meele kurvaks. Jutt käib hoopis linateostest, mis ei paku mitte midagi. Safe on selline teos. See on kirju, kiire, napi dialoogi ja mõõduka laibamerega. Selline tärin film. Meenutab kord ja jälle vanu Chuck Norrise filme või siis Dudikoffi soperdisi. Püüan selle arvustuse kiiresti paberile saada, sest minu aju ei ole suuteline nii viletsat materjali väga pikalt kinni hoidma.

Peategelaste ebadünaamiline duo.

Nii. Esmalt näeme me väikest matemaatikageeniust Meid (Catherine Chan). Tema on hiinlane. Näitab koolitunnis õpetajale, et tolle rehkendus tahvli peal on puha vale ja nii edasi. Õpetaja läheb selle peale näost valgeks nagu spargel ja natuke hiljem varastab hiinlaste cosa nostra tüdruku enda heaks tööd tegema. Töö on selline arvuti oma, aga organiseerunud kriminaalid väga ei taha, et kusagile mingeid transaktsioonide salvestisi alles jääks, seega on tüdruk parem variant. Siis kolitakse Mei Ameerikasse, sest seal on ka vaja arvutusi teha. Ühel heal päeval laseb kuri kurjategija (ei keegi teine kui hollivuudi grand old asian James Hong) tüdrukul eriti pika ja keerulise numbri meelde jätta. Siis lendab erinev sodi ventilaatorisse, kõik tahavad toda numbrit kätte saada ja tüdruk pääseb imekombel põgenema. Tema kannul on siis juba hiinlased, venelased ja linna kõige korrumpeerunumad politseinikud ühes linnapeaga, kes on samuti üdini paha. Samal ajal näeme me muusikavideo stiilis kokku lõigatud Jason Stathamit, kes esiteks kakleb kellegagi spordivõistlusel, siis on ilmselt toosama vastane koomas, siis on Statham endine politseinik, siis on ta endine korrumpeerunud politseinik, aga korrumpeerus heaks, siis on ta tundmatu taustaga eliitsõjaväelane, siis on tal naine, kelle vene kurikaelad ära tapavad, siis on ta kodutu alkohoolik, siis on ta suitsidaalne kodutu alkohoolik ja siis... Oeh. Vaataja ei saagi kunagi aru, mis selle mehe tegelik taust on või mis teda motiveerima peaks. Igatahes ristuvad Mei ja Luke'i teed ühel hetkel. Miski moment, mille alusel võiks arvata, et meie superkangelane Luke on natuke pedofiili kilda, loobub mees tillukest asiaati nähes enesetapumõtetest ja hakkab selle asemel ekstrovertset enesetappu sooritama. Ehk siis teisi tapma. Ennekõike neid, kes Meid taga ajavad. Siis saab vaataja teada, et Mei peas olev number on seifi šifriga numbrikood ja seifis on suured rahad ja kusagil on veel teine seif, milles on midagi veel hinnalisemat. Luke ja Mei loomulikult seepeale tapavad kõik filmi ülejäänud tegelased maha ja ratsutavad proverbiaalsesse päikeseloojangusse. Meh.

Võite ise arvata, mitu tegelast selle pildi pealt filmi lõpuks elus on.

Safe on rong, mis vaataja autole külje pealt sisse sõidab. Mitte heas mõttes. Veel parem analoogia oleks see, et Safe on värdjas poolearuline huligaan, kes vaatajale jalaga rämedalt munadesse kütab ja siis räige naeruga ööpimedusse jookseb. Vaataja lebab väheke aega kägaras maas ja ägab, siis ajab endid püsti ja mõtleb, et mis selle rünnaku tähendus või eesmärk olema pidi. Safe on väga rumal film. Selle põhirõhk on Stathamil, kes sõidab autodega, lööb kõigile jalaga näkku, tulistab kõiki ja ajab mingit totaalset kägu suust välja. Filmi lõpuks jäävadki ellu praktiliselt ainult tema ja see asiaadist lapsgeenius. Ning mis on selle jandi mõte? Pole meeldejäävaid tegelasi, pole süžee keerdkäike, pole isegi rahuldavat kulminatsiooni. Ainus, mis meelde jääb, on Stathami vene keeles peetud telefonikõne. Noh, kui ma ütlen vene keeles peetud, siis tegelikult kõlab see nagu pardivilega ooperi laulmine. Isegi kui sõnade tüved on ära tuntavad, võib see kõik sama hästi olla udmurdi keeles räägitud. Safe on laisk ja sihitu, identiteeditu teos. Kui see kunagi aastate pärast odavkanalite pealt tuleb, siis tõuseks minu käsi kanalit vahetama.

esmaspäev, 14. mai 2012

Dark Shadows (2012)

Mina ei ole seda seriaali, millel Burtoni viimane linateos põhineb, kunagi näinud. Ideeline ülesehitus - teha vampiirist peategelasega 1200 episoodi vältav seep - tundub tobe, aga raha oli ilmselt rohkem kui mõistust. Jah, ma tean, Barnabas Collins ehk see vereimejast peategelane ei olnud alguses sarja osaline. Sari oli tuntavalt odav, väidetavalt kivist seinad võdisesid vineerist uksi avades nagu kuivanud lehed tuule käes ja nii edasi. Sisuline pool oli umbes sama odav, ulatudes vampiiridest, nõidadest, paralleelsetest universumitest ja ajas reisimisest libahuntide ja ebasurnuteni. Lödi komejant avaldas kergelt opaka noore Timi mõistusele ilmselgelt muljet ning nüüd, kui aastad hiljem keegi enam lunaatiku tegemistele kätt ette ei pane, tegi mees ühes oma pikaajalise armukese Johnny'ga filmi ära.

Vampiir Barnabas Collins (Johnny Depp).

Film alustab korraliku Burtonliku eellooga. Nooruke Barnabas Collins (Johnny Depp ja mingi suvaline lapsnäitleja) kolib perega Inglismaalt Ameerikasse ja teenib varanduse, ehitades üles kohaliku kalatööstuse. Perekonna teenistuses olev kaunitar Angelique Bouchard (Eva Green) neab rikka perepoja armastusest ilma jäädes viimase ühes tolle väljavalitu Josette'ga ära. Josette hüppab kaljult alla ja kukub surnuks. Barnabas hüppab järele, aga ei saa surma. Selle asemel muudab nõia needus mehe vampiiriks. Seejärel ässitab nõid külarahva vereimeja vastu üles ja selle tulemusena maetakse õnnetu Barnabas raudkirstus maha. Sellega saab filmi 18. sajandi lõik otsa ja algab vähem meeleolukas 1970ndate periood. Suvalised ehitustöölised kaevavad kirstu üles, kaksavad lukud maha ja sajanditest janune vampiir imeb nad kõik tänutäheks verest tühjaks. Siit algab ajast maha jäänud ebasurnu totakas kohanemisperiood, mees otsib üles oma vanemate kodu, leiab eest selle nigelas olukorras ja nii edasi. Perekond on kalatööstuse käest lasknud ja selle on võitnud ei keegi teine, kui seesama nõid, kes peategelase esiotsa ära needis. Nõid on nimelt senini elanud, ihkab jätkuvalt Barnabasele pükstesse ronida ja muud säärast. Tasahilju võtab vampiir ette perekonna endine hiilgus taastada, kogu perekond ei tea esiotsa, et mees üldse vampiir on ja nii antakse alust ohtratele ei-või-olla ja kas-tõesti-nii naljadele. Film kulmineerub eimillegina.

Sulnis surematu nõid (Eva Green).

Eva Green näeb mõõdukalt hea välja (eriti dekolteega, mille sügavus PG reitingut eeldaks). Nii. Mida veel? Noh, muusikaline taust ajastu lugudega oli samuti meelt mööda. Aga peale selle? Suuremat ei midagi. Burton väänab kostüüme ja tegelasi nagu ikka, midagi uut siin näha ei anna. Johnny Depp mängib jätkuvalt iseennast - ei kedagi muud. Ülejäänud punt suhteliselt häid näitlejaid pööritab niisama silmi, aga miskipärast omandab kõik nende tehtu säherduse opaka kvaliteedi. Kõige kurvem ongi see, et peale paari nalja (millest kaheksa on treileris juba ära näha) ei ole filmis tegelikku sisu. Armastan-vihkan konflikt nõia ja vampiiri vahel ei ole piisav, et selle peale tervet süžeed üles ehitada. Ja tulemuseks on pooltoores linateos. Lapsik ja kergesti jälgitav, aga lõppude lõpuks igavapoolne. Ning filmi lõpplahendus on laisk... Koguni saamatult odav. Ilmselt seetõttu oligi kinos nii palju lapsi (loe: alaealisi). Ning veel seda, et filmis on Alice Cooper ja Christopher Lee sees. Mis oli meeldiv üllatus, aga ei päästa filmi - mõlemat meest näeb umbes minuti. Soovitatud oma klantsi pildiga Burtoni austajatele, ehk ka niisama meelelahutuse otsijatele. Tõsimeelset meelelahutust ega head huumorit siit ei leia.

teisipäev, 8. mai 2012

The Avengers (2012)

Tasujad! Neli aastat pärast esimest Iron Man (2008) filmi, kus seda esimest korda mainiti, on viimaks terve punt ühes hõbedase ekraani kolme mõõtme teoses kokku saanud. Sain endale pileti esilinastusele ja ei pidanud isegi seda kahetsema, et teisest reast terve epopöa ära pidin vaatama. Kael oli pärast valus nagu kurivaim ja pea prillisangadest sinine. Tolle kino 3D-prillide raamid on spetsiaalselt tehtud nii rämedad, et pärast kahte tundi tekib selline tanki alla jäänud tunne oimukohtades. Aga film oli hea ja kõike seda, mida sellest oodata oskasin. Huvitaval kombel on selle osade summa suurem, kui kõik tegelased ja olukorrad eraldi võetuna. Ning režissöör žongleerib kõigi nende suurte egodega superkangelastega nii oskuslikult, et selle eest võiks eraldi auhinna välja anda. Ning kui täpne olla, siis olen ma paarist filmist, mille tegelased siia kokku jooksevad, kirjutanud: Iron Man 2 (2010), Thor (2011), Captain America (2011). Tegelikult peaks vist mingi hetk esimest raudmeest ka arvustama, just sai selle sinikiireversioon üle vaadatud. Aga nüüd siis kõigest lähemalt. Kellel film veel nägemata, see võib selle järgmise pika lõigu lugemata jätta - mainin seal filmi üldist lugu ja kohati lähen ka detailidesse sisse. Nii et spoiler alert, kellele see korda läheb.

Komandör Nick Fury (Samuel Leroy Jackson).

Asgardi jumalate tige kasulaps Loki (Tom Hiddleston) ei saanud pärast maailmade vahelise silla hävingut avakosmosesse kukkudes sugugi otsa. Selle asemel leidis riukalik jumalus endile uusi pahatahtlikke liitlasi ning kui hetk õige, naaseb kelm inimeste koduplaneedile. Avakosmose tumedates soppides on sorts kohanud neid, kelle eesmärgiks on Maal kadunud tesserakti ehk kosmilise kuubiku leidmine. Kes need täpsemalt on - selle jätan mina siinkohal mainimata, isegi kui see tegelikult teada on. Ütlen lihtsalt, et valitud kurjam(id) on väga tõhusad. Tesserakt ise oli teadupoolest miski, mille ümber keerles Captain America (2011) tegevus ning tolle teose lõpus korjas raudmehe papa Howard Stark selle ookeanipõhjast üles. Kosmiline kuubik on teoorias piiramatu energia allikas ning just sellena üritabki S.H.I.E.L.D. (ma kirjutan edaspidi lihtsalt SHIELD, sest mul läheb neid punkte siia toksides käsi krampi) isepäist artifakti Tasujate alguses rakendada. Pask lendab muidugi ventilaatorisse, Loki manab endid kuubiku enda energiat kasutades maale, manab ära Selvigi (Stellan Skarsgård) ja Kullisilma (Clint Francis Barton, Jeremy Renner), paneb kuubiku pihta ja põgeneb. SHIELDi labor variseb kolinal kokku ja Fury (Samuel Leroy Jackson) ühes ustavate agentidega pääseb vaevu eluga. Situatsioon on kriitiline ning seega algatab Fury nõnda nimetatud Avengers Initiative'i, mille sisuks on maailma parimate ja tugevamata kangelaste ühtseks lahinguüksuseks koondamine. Must Lesk (Scarlett Johansson) läheb ja otsib välja ennast varjava Bruce Banneri (sedakorda ei mitte Eric Bana ega Edward Norton, vaid hoopis Mark Ruffalo). Fury ise kutsub lahingusse Kapten Ameerika (Chris Evans) ja Raudmees (Robert Downey Junior) ühineb samuti pisukese seltskonnaga. Selvig ehitab sel ajal (ikka veel kurja jumaluse loitsu mõju all olles) Loki jaoks kuubiku energiat kasutavat täheväravat, millega võimaldada Loki liitlaste armee pealetung ameeriklastele. Ei lähe pikalt, kui madinasse sekkub Thor (Chris Hemsworth). Lugu kisub vahepeal sootuks keeruliseks, osapooli on päris mitu, madistamist jagub kõigi vahele. Paar korda tundub olukord lootusetu, aga see on siiski koomiksifilm ja seega on õnnelik lõpp garanteeritud. Tempo püsib algusest peale suhteliselt kõrgel ning igav ei hakka kordagi.

Steve Rogers (Chris Evans) ja Anthony Stark (Robert Downey Junior).

Tasujad on väga hea film, aga minu jaoks oli kinoseanss õigustatud juba selle stseeni läbi, mida näidatakse vahetult pärast esimeste lõputiitrite jooksmist. Kuid see selleks. Tasujates tugevuseks on see, kui edukalt kõiki tegelasi näidatakse. Kordagi ei jää tunne, et mõne kangelase ekraaniaeg on kellegi teise kasuks või kahjuks viltu. Kogu ettevõtmine on tasakaalus ja ometi säilitavad kõik kangelased oma isikupära. Müts maha terava ja kiire dialoogi ees, mis väga harva nämmutamisena näib. Lahingustseenid on tasemel, mida võikski selliste rahade juures arvata, aga mis veelgi enam: nendes osalejate paaritamine ja superkangelaste koostöö on see, mis muudab loo sedavõrd nauditavaks. Lõppude lõpuks on meeskond see, mis korda läheb - mitte igaühe individuaalne nokitsemine. Efektid on väga head, mida oleks samuti arvata, kostüümid on efektsed (ehkki Kapten Ameerika ujumismüts on maailmasõjaaegsega võrreldes väga nadi), heli tasemel. Lahingustseenide koreograafia erineb siin ja seal, aga üldine tase hoitakse väga kõrgena. Ning Loki peamise kurjamina on suurepärane. Mõnes mõttes on The Avengers sellise filmi nagu The Dark Knight antitees. Mõlemad on eraldi võetuna väga kvaliteetsed, aga Tasujate päikeselisus on Batmani sünguse kõrval väga tervitatav.

Tige Loki (Tom Hiddleston).

The Avengers on soovitatud vaatamiseks kõigile, kellele koomiksifilmid midagi pakuvad. Eelnenud linalugude tundmine tuleb kasuks, sest siin ei avata tegelaste tausta kuigivõrd palju. Kinost välja tunnes oli enesetunne hea - mida alati uute filmidega enam ei tunne. Suurepärane teos.

esmaspäev, 7. mai 2012

Lockout (2012)

Minu sünniaastal nägi ookeani taga ilmavalgust põnevik nimega Escape from New York (1981). Filmis mängis tollal veel nooremapoolne Kurt Russell mässumeelset hea südamega kurjategijat nimega Snake Plissken. Viimane saadeti postapokalüptilisse njuu jorki ühendriikide presidenti päästma. Ja viisteist aastat hiljem tehti sellele tunduvalt mõttetum järg nimega Escape from Los Angeles (1996). Mis oli sisuliselt sama film, lihtsalt Kurt oli vahepeal vanemaks jäänud. Nüüd on aasta 2012 ja kuna Kurt ei taha enam vist inimestele kannaga näkku lüüa, siis võeti tema asemel Guy Pearce. Etteruttavalt võib ära öelda, et kõik muu on jäänud täpselt samaks. Veelgi enam ette rutates võib ära mainida, et film floppis suhteliselt kurvalt.

Kangelane vastu tahtmist.

Presidendi tütar (suvaline odav blondiin Maggie Grace) lendab orbiidil rippuvale eriti range režiimiga vanglajaamale. Nii range lausa, et kinnipeetavad veedavad oma karistusaja spetsiaalses talveunes ehk stasises. Noh, see mõnevõrra elimineerib mistahes rehabilitatsiooni tähenduslikkuse antud vangistuses, aga see selleks. Väidetavalt põhjustab stasis tegelikult igasugu ebameeldivusi, nõdrameelsust ja ajukahjustusi ja nii edasi. Suurriigi kõige tähtsam tütreke on pooleldi mingi hipi-sõdalane, kahtlustab vanglat nii kinnipidavate tervise osas kui ka selles, et vangla salaja vangide peal katseid teeb. Mis on kõik selline suhteliselt triviaalne ja teada värk. Loomulikult läheb kõik hästi ruttu vastu taevast, kohtumisel näidiskinnipeetavaga lendab sitt ventilaatorisse ja sedasi päästetakse kiiresti kogu hulluks läinud vangide punt vabadusse. Jaama töötajad tapetakse kiiremas korras maha ja presidendi bimbost tütreke pageb külmades koridorides vägistamise ja muu inetu eest. Maa peal leitakse parasjagu vangi pandud mässumeelse loomuga ja salajastel eesmärkidel tegutsev eriagent Snow (Guy Pearce) ja mees saadetakse orbiidile tütrekest alla tooma. Mehele pole ülesanne just meeldivamate killast, aga nõustub minema, kuna tema üks sõpradest on samal jaamal vangis. Üks viib teiseni, teine kolmandani, lunaatikud jaamal pakuvad kangelasele vähe vastupanu ja nii edasi. Peategelase ja mimmu vahel lööb kiiresti sädemeid, kuri saab teenitud karistuse ja ilusad inimesed lendavad kirelõõmas tagasi maapinnale.

Armastus esimesest silmapilgust.

Lockout ei võta endid teab mis tõsiselt. Kriitilisemad vaatajad on kurtnud, et filmis eksisteeriv füüsikamudel on justkui lasteraamatust pärit ja et selle madina peale, mida kinos näha saab, murduks iga normaalse inimese selgroog juba kakssada korda ära. Mis on kõik tõene, aga see siin ongi kino. Meelelahutus on selle teose ainus eesmärk ning see saavutatakse silmapaistva kvaliteediga. Kuigi film ise pretendeerib miski kõrgelennulise ja ülikvaliteetse ulmemäruli staatusele, siis tegelikult on see justkui odav kolmapäevaõhtufilm. Midagi, mida kerge õllega alla loputada ja juba lõputiitrite ajal unustama hakata. Lõbus, aga loll. Ehk siis ainus, mida ette heita saab, ongi kõrgema klassi näitlejate kasutamine suhteliselt sodises süžees. Terav dialoog, rohkelt madistamist ja muidu plahvatusi. Siiski, soovitatud kerge ajaviitena.