Alternating Wallpaper

laupäev, 7. aprill 2012

The Grey (2012)

Mäletate veel toda ellujäämisdraamat Anthony Hopkinsi ja Alec Baldwiniga? Mina mäletan. Nimeks oli The Edge (1997) ja see oli huvitavalt tehtud, kuigi lõppkokkuvõtteks tuim vaatamine. Kunagi oli mul isegi selle plaat olemas, aga ilmselt olen tolle kellelegi niisama ära kinkinud või siis kolimiste käigus Tartusse jätnud. Too oli igatahes aus film teemal inimene looduse vastu. Kui esimesed infokillud The Grey (prantsuse keeles oli filmi nimeks tunduvalt arusaadavam Le Territoire des loups) kohta tilkuma hakkasid, siis olin põnevil - kas osatakse midagi sarnast valmis teha 2012. aastal? Kiire vastus pärast filmi ära vaatamist oleks eitav. Aga sellest kõigest nüüd lähemalt.

Suur bipolaarne hundispetsialist John Ottway.

Kangelaslik John Ottway (Liam Neeson) lendab pärast hunditaputööd kodu poole. Või noh, enne seda tahab ennast maha lasta, aga juhe läheb kokku ja otsustab hiljem endid ära koksata. Lennuk kukub alla, kangelane jääb muidugi ellu, aga see-eest hakkavad kõik teised kiirelt maha surema. Seltskond poolearulisi ellujääjaid leiab endid mingi hundikarja koduterritooriumilt, kust nad siis üritavad pageda. Sitt lendab loomulikult korduvalt ventilaatorisse ja filmi lõpuks jääb ainult peategelane ellu. See koperdab siis kogemata otse hundikoopasse ja filmi viimase kaadrina antakse mõista, et kangelane ründab huntide peamist isast. Siis hakkavad tiitrid jooksma ja tiitrite lõpus on kaader, kus peategelane lebab kurnatuna hundi turja peal, aga mõlemad justkui hingavad veel. Lame lõpp, veniv vingumine.

Kummalisevõitu religioosse taustaga ellujäämisdraamana ei ole The Grey ei lind ega kala. Osatäitjate panus teose õnnestumisse on minimaalne, seda peaaegu ei olekski, kui poleks instinktiivset hädaohule reageerimist. Näitlejad on lödid ja laisad, aga mis teeb kogu ettevõtte tobenaljakalt totraks, on huntide digitaalne välimus. Kuna valged inimesed pole juba viimased sada aastat ühtegi võsavillemit oma silmaga näinud ja veel vähem on võimalus selleks edukalt maskeeritud koeri kasutada (kus sa selleg), siis on kõik hallivatimehed ehk siis metsakutsud ehk siis soed pikslimaagiaga pilti lisatud. Mis on tulemuseks? Kutsad näevad umbes sama usutavad välja kui need padugeidest libahundid videvikufilmides. Mõne aasta eest tegi Computer Graphics või siis 3D ajakiri uurimuse sellest, mis liiki tegelikult eksisteerivaid loomi on kõige keerulisem renderdamise tulemusena ekraanil taasluua. Vastuseks oli kas hunt või siis hobune. Hobuseid ei osata teha, sest nende lihaste mäng on nii keeruline. Ja hunte ei osata teha, sest nende liikumine ja väljanägemine on nii vähe tunda. Huntide karvkatte loomine oli samuti pikka aega problemaatiline. Aga nende loomade lisamine kaadritesse, kus nendele langev valgus või selle puudumine nii valuliselt tunda annavad - nii võltsina näivad? See on enam kui kurb. Ning kui ei ole usutavaid hunte, kaotab film automaatselt poole oma hirmufaktorist. On isegi tunda, et näitlejad jõllitavad tuimalt millegi pihta, mida tegelikult olemas ei ole, mis kogu janti veel nukramaks teeb.

Harv kaader sellest, kuidas enamus seltskonda on veel elus.

Imelikud nägemused enne surma, kahtlase väärtusega tegelased ja paberõhuke draama muudavad teose liimina venivaks vaatamiseks. Film ei köida mitte millegagi, selle puudused on nii tuntavad, et millegi meenutamiseks peab tugevasti pingutama. Soovitatud ainult kõige enam nälginud ellujäämisdraamade austajatele, aga nemadki võiks pigem Cliffhangeri (1993) välja otsida või siis The Hunterit (2011) vaadata.

0 viimaseid kommentaare: