Alternating Wallpaper

reede, 13. aprill 2012

The Sitter (2011)

Üks läbi ajaloo viletsamaid filme, mida ma olen võtnud ette oma ajaveebis arvustada, on Grown Ups (2010). See oli igapidi võigas vaatamine ja väsitav ettevõtt ja viimasel ajal ma lihtsalt ei kannata nii halbu filme vaadata. Pigem hakkad algusest peale, siis hakkab halb, loobud - tõenäoliselt ei pöördu kunagi teose juurde tagasi. Aga suurema väsimusega tulevad hetked, mil unustad filmi mängima ja kaadrid voolavad läbi unise silmanärvi otse ajusse. Analüüs toimub, aga kriitikameel reageerib alles hiljem. Hiljem, aga sedavõrd raevukamalt, et nähtu tekitab soovi midagi põlema panna. Selle pika sissejuhatuse mõte on tegelikult mujal. Pikemat aega juba vedelesid vaatamisjärjekorras kaks ootuspäraselt halba filmi. Üheks seesama, millest antud postitus räägib ja teisena Jack and Jill (2011). Viimasest nii palju, et... Oh, valus on sellele mõeldagi. Võimalik, et kord ilmub ka tolle filmi kohta arvustus. Aga et hoopi vähendada, vaatasin enne lapsehoidjadraama ära.

Kogu värdjalik punt ühes kaadris. Lihtne on põhjendada, miks nende summa summarum iga indiviidi koledust veelgi enam esile toob.

Meie peategelane Noah (Jonah "Minu Filmikarjäär on Haisev Hunnik Sitta" Hill) on sotsiaalselt ebameeldiv ja seeläbi kahtlemata sümpaatne (ei) töllmokk. Elada ei oska, hedonism on otsaette tätoveeritud, tööl ei käi, raha ei ole. Elab koos oma emaga, isa on nad maha jätnud ja mujal edukamalt uut perekonda alustanud (mida ilmselt ei tohiks talle eriti ette heita). Kuidagi see düsfunktsionaalse taustaga ebard siiski sotsiaalsel tasemel toimib. Miks? Sest käsikiri või misiganes peldikupaber, millesse käsikiri otse kirjutaja pärakust pühiti, nägi sedasi ette. Ema üritab isale sarnaselt uut partnerit leida, aga nii kergesti see ei käi. Pealegi on värdjast poeg igal pool jalus ja ei liiguta mitte sittagi. Näete? Filmi idee on püstitada peategelase roll kui sotsiaalselt imeliku, aga siiski hingesügavuses hea inimesena. Miks siis läheb sedasi, et iga normaalne vaataja peategelast juba esimestest kaadritest vihkama hakkab? Temas pole mitte midagi, mis teda sümpaatseks muudaks. Pigem on see tegelane mölakas, saamatu, laisk, ebainimlikult rumal ja vastutustundetu. Aga tagasi pasandeerilise sisu juurde. Üks asi juhtub nii, teine naa, aga lõpuks saab olema sedasi, et peategelasest värdjas määratakse olude sunnil tuttavate kolme last valvama. Vanemad ise lähevad kusagile pidulikule õhtusöögile ja nii edasi. Lapsed on oma olemuselt peategelase ebameeldivusele väga lähedal. Esmalt on perepoeg Slater (Max Records). Tema on pederast, aga esialgu varjab seda, sest kardab ühiskonna hukkamõistu. Filmi jooksul tuleb piinlik saladus päevavalgele ja siis seletatakse poisile ja seega ka vaatajale, et kõik on korras ja nii peabki olema ja et homod ongi palju normaalsemad. Mäherdune progressiivsus! Uskumatu, et nii peen agenda filmi ussina sisse on pugenud. Teiseks on tütar Blithe (Landry Bender). Tema käitub hoolimata oma väga napist vanusest nagu elatanud hoor. Viskab näkku sama palju meiki kui müürsepp mörti ja unistab pidudest, kus saaks öö läbi tantsida ja seksida. Kui julge tütarlaps! Teistpidi võib sellest konkubinaadiks harjutavast tütarlapsest näha lihtsalt surmakultuuri ikooni. Ja kolmandaks on adopteeritud värdjas Rodrigo (Kevin Hernandez). Tema elab maja keldris, sest kus sa tõmmu ebardi ikka mujale paned. Poisile meeldib kodunt ära joosta, asju õhku lasta ja nende peale urineerida. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Peategelase jõud ei käi nendest tegelastest loomulikult üle, aga sellest ei piisa. Kui peategelase manipuleeriv, sarnaselt kretiini mõistusega narkomaanist libu seksuaalpartner tolle peole kutsub ja enne palub veel kokaiini ka kaasa osta, siis ei mõtle meie kangelane pikalt. Selle asemel, et lahendada olukord normaalselt, varastab suur eeskuju laste vanemate auto ja võtab lapsed kaasa. Jah, ülejäänu ongi see nii-öelda seiklus sellest, kuidas killavoor mööda linna ringi sõidab, erineva sita sisse satub ja nii edasi. Segavereline keldrilaps varastab kaootiliselt hullumeelselt narkodiilerilt Karlilt (Sam "Miks Mina Selle Sita Sees Olen" Rockwell) hulga kokaiini ja nii edasi. Lõpuks sõbruneb Noah looma mõistusega neegritest koosneva tänavabandega, aga enne seda veel röövib oma isa juveelipoodi, varastab veel ühe auto, röövib suvalise juudipoisi bar mitzvah kingitusi ja teeb palju muud võigast. Valus on seda haisevat mulksumist filmiks nimetada. Sam Rockwell, kes on tegelikult suhteliselt korrektne näitleja, tulistas oma mänedžeri pärast seda osatäitmist ilmselt kuklasse. Kõik teised näitlejad on umbes sama kasulikud kui naha desinfitseerimine enne surmava süsti tegemist. Vältida, vältida, veel kord vältida.

Jonah, Jonah, mida sa ometi enda arvates teed?

The Sitter on jälk film. Inetute inimeste armaada ja rassistlikult ennast toonitav alltekst (mis seeläbi arvab, et kui see välja öelda, siis on see kuidagi äraspidiselt õigustatud, et nagu mida) muudavad selle vaatamise painajalikuks higistamiseks. Terve teose jooksul ei tehta mitte ühtegi nalja, mille üle naerda. See laisk ja seeläbi ennast raiskav soperdis loivab mudakoletise kombel kaheksakümmend minutit, mis mõtleva inimese jaoks võib näida viie tunnina. Ilmselgelt käis valdav enamus selle sitanikerdise nägijaid seda vaatamas narkojoobes, mille tõttu võib ka põhjendada filmi ebanormaalselt kõrget keskmist hinnet interveebides. Kogu kontsept ja lahendus on ainiti pikitud täis jõuetuid klišee- ja vastikuse momente. The Sitter? Rohkem nagu The Shitter.

laupäev, 7. aprill 2012

The Grey (2012)

Mäletate veel toda ellujäämisdraamat Anthony Hopkinsi ja Alec Baldwiniga? Mina mäletan. Nimeks oli The Edge (1997) ja see oli huvitavalt tehtud, kuigi lõppkokkuvõtteks tuim vaatamine. Kunagi oli mul isegi selle plaat olemas, aga ilmselt olen tolle kellelegi niisama ära kinkinud või siis kolimiste käigus Tartusse jätnud. Too oli igatahes aus film teemal inimene looduse vastu. Kui esimesed infokillud The Grey (prantsuse keeles oli filmi nimeks tunduvalt arusaadavam Le Territoire des loups) kohta tilkuma hakkasid, siis olin põnevil - kas osatakse midagi sarnast valmis teha 2012. aastal? Kiire vastus pärast filmi ära vaatamist oleks eitav. Aga sellest kõigest nüüd lähemalt.

Suur bipolaarne hundispetsialist John Ottway.

Kangelaslik John Ottway (Liam Neeson) lendab pärast hunditaputööd kodu poole. Või noh, enne seda tahab ennast maha lasta, aga juhe läheb kokku ja otsustab hiljem endid ära koksata. Lennuk kukub alla, kangelane jääb muidugi ellu, aga see-eest hakkavad kõik teised kiirelt maha surema. Seltskond poolearulisi ellujääjaid leiab endid mingi hundikarja koduterritooriumilt, kust nad siis üritavad pageda. Sitt lendab loomulikult korduvalt ventilaatorisse ja filmi lõpuks jääb ainult peategelane ellu. See koperdab siis kogemata otse hundikoopasse ja filmi viimase kaadrina antakse mõista, et kangelane ründab huntide peamist isast. Siis hakkavad tiitrid jooksma ja tiitrite lõpus on kaader, kus peategelane lebab kurnatuna hundi turja peal, aga mõlemad justkui hingavad veel. Lame lõpp, veniv vingumine.

Kummalisevõitu religioosse taustaga ellujäämisdraamana ei ole The Grey ei lind ega kala. Osatäitjate panus teose õnnestumisse on minimaalne, seda peaaegu ei olekski, kui poleks instinktiivset hädaohule reageerimist. Näitlejad on lödid ja laisad, aga mis teeb kogu ettevõtte tobenaljakalt totraks, on huntide digitaalne välimus. Kuna valged inimesed pole juba viimased sada aastat ühtegi võsavillemit oma silmaga näinud ja veel vähem on võimalus selleks edukalt maskeeritud koeri kasutada (kus sa selleg), siis on kõik hallivatimehed ehk siis metsakutsud ehk siis soed pikslimaagiaga pilti lisatud. Mis on tulemuseks? Kutsad näevad umbes sama usutavad välja kui need padugeidest libahundid videvikufilmides. Mõne aasta eest tegi Computer Graphics või siis 3D ajakiri uurimuse sellest, mis liiki tegelikult eksisteerivaid loomi on kõige keerulisem renderdamise tulemusena ekraanil taasluua. Vastuseks oli kas hunt või siis hobune. Hobuseid ei osata teha, sest nende lihaste mäng on nii keeruline. Ja hunte ei osata teha, sest nende liikumine ja väljanägemine on nii vähe tunda. Huntide karvkatte loomine oli samuti pikka aega problemaatiline. Aga nende loomade lisamine kaadritesse, kus nendele langev valgus või selle puudumine nii valuliselt tunda annavad - nii võltsina näivad? See on enam kui kurb. Ning kui ei ole usutavaid hunte, kaotab film automaatselt poole oma hirmufaktorist. On isegi tunda, et näitlejad jõllitavad tuimalt millegi pihta, mida tegelikult olemas ei ole, mis kogu janti veel nukramaks teeb.

Harv kaader sellest, kuidas enamus seltskonda on veel elus.

Imelikud nägemused enne surma, kahtlase väärtusega tegelased ja paberõhuke draama muudavad teose liimina venivaks vaatamiseks. Film ei köida mitte millegagi, selle puudused on nii tuntavad, et millegi meenutamiseks peab tugevasti pingutama. Soovitatud ainult kõige enam nälginud ellujäämisdraamade austajatele, aga nemadki võiks pigem Cliffhangeri (1993) välja otsida või siis The Hunterit (2011) vaadata.

neljapäev, 5. aprill 2012

Headhunters (2011)

Üks päev kiikasin videokanalite kaudu uuemaid filmitreilereid ja kogemata sattusin mingi reastatud videode jada peale. Kuna jalutasin vahepeal arvutusmasinast eemale, rääkisin telefoniga või tegin endile kohvi, siis tagasi tulles oli videolint ennast edasi kerinud ja sedasi vaatas mulle korraga sellesinase Headhunters (2011) filmi reklaamklipp. Juba paari kaadriga võis aru saada, et tegemist on millegagi, mis mulle suurt huvi võiks pakkuda. Kahjuks oli treiler ise väga ameerikalik - pikkust ~130 sekundit ja nõnda panin ma selle poole pealt kinni. Nende ülipikkade treilerite viga on ennekõike selles, et liiga palju filmi üllatusmomente ära näidatakse. Aga mina kui vanema kooli kinoaustaja ei taha tervet filmi kahe minutiga ära näha, midagi võiks ikka pikemaks vaatamiseks ka varuks olla. Arusaadav on see, miks ma seda teost varem tähele ei ole pannud (päritolumaa on pigem obskuurne), aga lisasin filmi pikemalt mõtlemata vaatamise kiiremasse nimistusse. Nendes erinevates loeteludes on mul tänaseks juba nii palju nägemata filme, et varsti sellega paarsada tundi kenasti ära täita. Kes tahab seda ülipikka treilerit vaadata, palun. Norrakeelne originaalpealkiri on Hodejegerne. Aga nüüd filmist.

Piimapakk ja püstol kõrvuti külmikus.

Roger Brown (Aksel Hennie) on lühikest kasvu ja selle tõttu alaväärsuskompleksi käes kannatav värbamisekspert. Tema ülesandeks on uute talentide leidmine, nende hindamine, analüüs ja soovitamine. Mees elab kokku temast tunduvalt pikema, modelli mõõtu intelligentse kunstispetsialistist kaunitariga (Synnøve Macody Lund). Ja siit tulebki filmi esimene kiiks. Peategelane pole mitte ainult värbaja, tema hobiks on kallimat sorti kunsti varastamine ja selle müümine Rootsi. Mehel on oma tehnika, korraldus, tutvused turvafirmas ja põhimõtted, kuidas ebaseaduslikul teel soetatud teoseid kätte saada ja edasi müüa. Aga rahamured kuhjuvad ja nõnda passib mees seda viimast suurt röövi, millega röövlikarjäärile lõpp teha ja oma elu rahulikult edasi elada. Selline võimalus koidabki, kui silmapiirile tõuseb konkureeriva ettevõtte endine töötaja, sooviga ennast uuele pakkujale müüa. Mehe nimi on Clas Greve (Troonide Mängust kindlasti tuttav Nikolaj Coster-Waldau) ja tausta poolest on tegemist erisõjaväelasega, kelle ülesandeks oli väga pikka aega teiste inimeste iga hinna eest üles leidmine (siit tuleb see n-ö pearahaküttide teema). Aga selle viimase rööviga läheb kõik viltu. Film on piisavalt hea, et seda ise ära vaadata, seega ei hakka ma siin loo teist poolt sootuks lahti rääkima ega soovita ka treilerit vaadata - see reedab liiga palju.

Mündi halastamatu teine pool.

Mida ma ikka oskan öelda - kui et Skandinaavia kino oma parimas vormis. Kaameratöö on hea, näitlejad on väga head, aga mis tõstab teose teistest sarnastest pea jagu kõrgemale, on käsikiri ja selle pöördepunktid. Arvestades, et siin on segamini röövifilmi, põgenemisfilmi, põnevusfilmi ja armastusfilmi elemendid, on lugu ettearvamatu ja seda heas mõttes. Tuumalt võib see tempokas lugu olla tavalisest inimestest, kes kukuvad ebatavalisse olukorda, aga see on vaid jäämäe tipp. Muusika on sobilik, siin ja seal visatakse ka pisut huumorikildu tigeduse sekka. Väga, väga eeskujulik teos ning ma olen absoluutselt kindel, et kusagil juutide koosolekukambrites jagatakse juba rolle selle jänkidega tehtava versiooni jaoks. Soovitatud kõigile, kellele kvaliteetne põnevus korda läheb.