Alternating Wallpaper

teisipäev, 6. märts 2012

Ghost Rider: Spirit of Vengeance (2011)

Esimene Ghost Rider (2007) oli ürgselt ebameeldiv film. Täis pingutatud peeretuseeelset tardumust, näides uskumatuna, et midagi nii lödi on ekraanile lastud Marveli logo all. Ja kes mäletab, siis Eva Mendese dekoltee läks terve filmi vältel järjest sügavamaks ja sügavamaks. Ent seegi ei päästnud seda pasaparve mädasohu uppumast. Toona sai soperdist kinos vaatamas käidud ja hiljem suurest ahastusest nähtut kange alkoholiga silmanärvist maha pesemas. Tänaseks on sellest päevast mööda tiksunud ei vähem ega rohkem kui viis aastat. Ning ovatsioonide saatel podiseb kinoekraanile uus ghost rider.

Mongoloid ärevushoos.

Kusagil karuperses Ida-Euroopas (need riigid, kus on odav filmida ja natuke looduslikku tausta on ka olemas), varjab iidne ordu saatana poega vanakurja enese eest. Miskipärast käib vanapagan maa peal inimese kehas ringi ja tema jõud on seeläbi piiratud. Miks vanakuri selline lörts vanur on, ei seletata. Käib ringi ja teeb inimestega nende hingede eest tehinguid. Ning mingi mustlasneiu, kelle tont surmast päästis, lubas deemonile oma lapse. Laps on seega antikristus ja kui saatan tema keha sisse poeb, siis on tema jõud maa peal piiramatu. Aga pugemise jaoks on tarvis tseremooniat ja õiget kuu seisu ja kes teab mida kägu veel. Loomulikult on suhtumine antikristuse tulekusse selline äraspidine, seega püütakse olukorrale kaikaid kodaratesse loopida. Saatan ise palkab miski silelõua last jahtima, kes tolle ka kiiresti kätte saab. Aga ordusse kuulub prantslasest joodikpreester Moreau (Idris Elba), kes otsib välja kusagil hurtsikus redutava Johnny Blaze'i (Nicolas Cage). Viimane üritab rahvast eemale hoida, sest tema sees pesitsev deemon ei erista eriti pahategijate vahel ja seega ei ole tol mõistlik niisama ringi lällata lasta. Joodikpreester lubab kangelasele, et kui too lapse kurja käest ära päästab, siis võtab ordu tema needuse maha ja mees saab normaalselt elu elama hakata. Peategelane on otsemaid nõus, hüppab mootorratta selga, saab küll esimesed korrad haledalt lutti, aga viimaks saab ikka jõmpsika kätte ja toimetab tolle iidse ordu peakorterisse. Preester peab oma lubadusest kinni ja pealuudeemoni needus korjatakse ratturilt maha. Siis aga lendab kogu sõnnik uuesti ventilaatorisse, tuleb päästa ja kakelda ja nii edasi ja muud säärast.

Kergelt antiklimaatiline lõpulahing.

Esmalt siis parematest nüanssidest. Uue Ghost Rideri tegijad on pöörased fanaatikud, kes oskavad ilmselt suhteliselt edumeelselt muusikavideosid lavastada ja filmida. Päris filmidega jäävad poisid jänni, sest iga enam kui kaksteist sekundit kestva dialoogi ajal hakkab kaamera tõmblema, justkui oleks operaatoril takjad kubemes. Vahepeal keeratakse pilt sootuks animatsiooniks, sest see tundub parem olevat. Ja siis on veel ühel pahalasel võime inimesi pimedusse tarida, aga see nägi ilmselt ainult paberi peal hea välja. Ohtralt kasutatakse erinevaid läätsedega efekte, Cage viskleb nagu seestunu seda tegema peakski. Ehk siis visuaali pool tekitab erinevaid tundmusi. Kuid kus disainiga kümnesse tabati: deemoni uus väljanägemine. Eelmises filmis oli kõik kuidagi liiga klants ja kiiskav, siin on see kõik sootuks vastupidi. Leegitsev pealuu tossab nagu põletaks keegi kummi, nahktagi podiseb keeda nagu tõrvakatus tulekahju käes. Tsikkel on justkui sodiks põlenud, aga efekt on ikkagi olemas (kliki postituse alguses olevat posterit). Peale selle liigutatakse pealuud tunduvalt ärksamalt, mis annab talle omakorda mõjusama tunde. Kripeldama jääb see, et kuigi visuaalne suund on paigas ja tundub hea, siis ekspositsiooni väga palju ei ole, tõmblev kaamera veab sedagi nooti allamäge.

Cage ponnistab siin oma pöörast draamalihast (kui see ikka on lihas ja mitte vähkkasvaja), teised tegelased vähem. Mustlaspreili on täiesti mõttetu tükk liha, saatanat mängib küll tuntum näitleja, aga temagi ei vea kvaliteedikurvi kõrgemale. Jõmpsikas on sihitu näitleja, Elba figureerib niisama naljaga pooleks ja Lambert on ekraanil ainult kaks minutit. Kedagi ei saa kuigivõrd kiita.

Efektne uus disain leekides pealuule.

Uus film on vähem koomiksilaadne kui vana. See on äkilisem, konarlikum, vähem on ekspositsiooni, rohkem on silmade pööritamist ja kummi venitamist. Nagu vaataks lohisevat muusikavideot. Siiski tulistub terve salvo sihtmärgist mööda: tõhusate efektide kõrval on kahvatu lugu, sõgedavõitu osatäitjad ja tuim muusikaline taust. Säherdune paras film, mida odavast telekanalist laupäeva õhtul lasta, aga mitte kinos suurelt ekraanilt ja kolmandas dimensioonis nautida.

1 viimaseid kommentaare:

GuidoMukk ütles ...

meeldib esimese osa kiir kokuvôte loo alguses..