Alternating Wallpaper

kolmapäev, 7. märts 2012

A Dangerous Method (2011)

David Cronenbergi filmid on mulle alati meeldinud. Samas, ehk ei ole meeldimine see õige sõna. Ütleme siis, et Cronenbergi filmid on mulle alati meelde jäänud, olgu nendega seotud tundmused missugused tahes. Eks tema kehaväänamised ja roppused pole just kõigile ning eriti noorematele mõistustele kohased, aga mingist hetkest jääb tegelaste esitusviis ja teemade kuvand õõvastusele peale. Mäletan, et nooremana tekitas Videodroomi (1983) vaatamine minus vastikust, aga hiljem olen sellegi teose vaatamisest suurt naudingut ammutanud. Kui kummaline siis on see, et Ohtlik Meetod sedavõrd eriskummalisena tundub - eriti just selle režissööri loomes. Konflikt, draama on olemas. Aga see kõik on esitatud ajaloolises noodis, mis kammitseb olusid ja on minu arvates sundinud autorit pöörama tähelepanu teise- ning miks ka mitte kolmandajärguliste detailide suunas. Aga nüüd sellest kõigest juba täpsemalt.

Suured mõtlejad patsientide üle aru pidamas. Topeltfookusega stseene on filmis ohtralt.

Avang keskendub juba küpses eas ja edukalt praktitseeriva Carl Gustav Jungi (Michael Fassbender) töödele ja tegemistele. Taustaks on kasvav perekond ja jõukas abikaasa, aga tähelepanu keskmes on uus teadusharu ja selle edasi viimine - uudselt analüütiline psühholoogia. Rohkem ja vähem sõgedate patsientide hordide seas jääb silma nooruke, äraütlemata atraktiivne venelanna Sabina Spielrein (Keira Knightley). Preili on sama palju psühhootiline kui ta on intelligentne ning kui Jung neiu oma patsiendiks võtab, kujuneb nende vahel ajapikku sügav kiindumus. Samal ajal hakkab Jung lähemalt suhtlema psühhoanalüüsi isafiguuri Sigismund Freudiga (Viggo Mortensen). Isegi kui kahe mõtleja arvamus alati ei ühti - ja kui noorem mees vanema vägisi domineeriva mõttelaadi vastu puikleb - on nende interaktsioon alati huvitav. Kõrvuti peategelase armukese ja konarliku, aga püsima jääva abieluga lõpeb kahe suure mõtleja sõprus viimaks otsa. Filmi lõpus näeb vaataja juba vanemat, rahulikumat Jungi, kes talitsetud hirmuga tulevikku vaatab.

Kütkestavalt hullumeelne Keira Knightley.

Ohtlik Meetod on mõõduka tempoga linti mängitud, kvaliteetne, ebatüüpiline Cronenbergi film. Laitmatu näitlejatöö, fenomenaalsed kostüümid ja dekoratsioonid. Siit tulebki esimene kvaliteedi nahas peituv kriitika. Selle filmi tegemisel on pööratud uskumatut, anaalset tähelepanu igale väiksemalegi detailile, mis kaamerasilma ette jääda oskab. Jutt ei käi mitte ainult Freudi uurist ja sigarist või Jungi prillidest ja vestist, vaid kõigest, mis ekraanile mahtuda oskab. Ajastu draama on üles võetud nii hoolikalt, et sellest kvaliteetsem oleks ilmselt ainult ajamasinaga saavutatav. Sest kõik ekraanil olijad on päriselt eksisteerinud inimesed. Mis aga teeb kurvaks, sest kõigil neil kaunitel detailidel peatutakse vähimal võimalikul viisil. Tundub, et kõik need serviisid, toolid, lauad, vuntsid ja kes teab mis veel - see kõik on sinna seatud püüdlikkusega, mida keegi hinnata ei oska. Sarnaselt anaalne fookus, mida aga nautida saab, on pööratud tegelaste olemusele. Mortensen luges väidetavalt nõrkemiseni erinevaid kirjutisi, et saavutada peensusteni täpne Freudi kuvand. Knightley vene aktsent ei pruugi olla just eesrindlik, aga seeeest on temagi valik kui üdini atraktiivse, keevaverelise intelligendi rolli laitmatu. Sedasi on viimaks hirmuäratav vaadata, kuidas ekraanil aset leidev omandab eriskummalise kroonika mõõtme. Kuid ehk ongi see siin režii kiiks, see põnev nüanss, mida lavastaja otsis. Kindlasti on siin veel hetki, mida mina oma piiratud teadmistega peategelastest ei tea või kooliajast ei mäleta.

Film ei pruugi olla igaühe meele järgi, aga puhtalt tänu teostuse olemuse kvaliteedile väärib see aplausi. Kordagi varem pole nende tegelaste ajalugu sedavõrd säravalt ekraanil elule ärganud.

0 viimaseid kommentaare: