Alternating Wallpaper

reede, 9. märts 2012

Gunpla põhitõdesid

Ammu pole olnud võimalust kirjutada mudelitest, kuigi olen neid ehitanud päris hoolsasti. Ning olgugi, et olen kulutanud suurema osa oma ajast senise lemmikmõõtkava - master grade - peale, siis nüüd olen tasahilju hakanud nihkuma real grade klassi poole. Tekkis mõte, et panen kirja kerge kirjelduse selle kohta, mis need erinevad mõõtkavad ja klassid tähistavad. Nende ridade kirjutamise hetkel ootavad mind tollis master grade QANT ja master grade Unicorn, esimene sai tellitud selle peale, et Gundam 00 sarja mudelid ootamatult lahedana näisid ning Unicorn sai tellitud seetõttu, et see ligemale 60% alla hinnatud oli tol hetkel. Olen Unicorni ehitamise kohta varem ka kirjutanud, aga nagu too kord öeldud sai, siis minul hetkel olemasolev mudel oli selline... isemoodi pinnatöötlusega. See selleks.

Gundam on oma ajaloo poolest akronüüm, millega tähistatakse hiiglasuuri, ulmelisi, inimeste poolt juhitud, enamjaolt humanoidseid soomusrüüsid. Fenomen on selle nimega eksisteerinud juba üle kolmekümne aasta ning selle erinevaid ilminguid: raamatuid, filme, seriaale, mangasid, mänge ja palju muud on võimalik olnud tarbida selle perioodi algusest peale. Mudelid, ehk siis gunpla termin (gundam plastic) on samuti üsna pikalt olnud selle frantsiisi osa. Bandai käes on selle teema monopoli nöörijupp kogu see aeg olnud. Mis ühelt poolt piirab ära hinna ja valiku, aga teisalt on taganud kvaliteetse toodangu juba paljudeks aastateks.

Mis on gunpla mudel? See on käsitsi kokkupandav, plastikust imitatsioon väljamõeldud soomusrüüst, mis on tõetruult esitatud vastavalt kindlale mõõtkavale. Mõõtkava ehk mastaap (inglise keeles scale) on suhtearv, mis näitab mudeli suurust võrreldes tegeliku (ehkki ulmelise) originaalmasinaga. Ehk siis, kui mastaap on 1/100 ehk üks sajale, siis on mudel täpselt sada korda väiksem kui tegelik masin päriselt oleks. Mõõtkavasid on erinevaid ja erinevad suurused võimaldavad vähemat või rohkemat detailsuse astet, aga sellest juba allpool. Mudelid, mille huviline peab ise kokku panema, tulevad suuremas või väiksemas karbis ning erinevad tükid ehk komponendid, millest lõpliku mudeli annab ehitada, on pressitud spetsiaalsete plastikust raamide peale (vaata selle lõigu lõpus olevat pilti). Inglise keeles kasutatakse nendele raamidele viitamiseks termineid runner või plate. Selleks, et raamidele pressitud komponente sealt kätte saada, peab need sealt ettevaatlikult eemaldama ja professionaalid kasutavad selleks spetsiaalseid näpitstange (mina kasutan näiteks selliseid). Mida väiksemad on komponendid, seda keerukam antud protsess on. Kerge kõrvalepõikena võib ära mainida, et toodetakse ka hästi algajatele mõeldud gunpla mudeleid, mille puhul saab osad raamidest niisama välja murda, ilma terariistu kasutamata. Kuid valdav enamus mudeleid eeldab komponentide delikaatset eemaldamist ja seejärel ka natuke raami külge kinnitunud juppide puhastamist. Kui komponendid on raamist eemaldatud, siis leiab aset nende komplekteerimine vastavalt instruktsioonile. Vähemalt nende mudelite puhul on komplekteerimine jaotatud väga selgelt etappidesse: iga kehaosa eraldi (käed, jalad, pead, torso, vööpiirkond ehk skirt), seejärel muud jubinad ja kõige lõpuks erinevad aksessuaarid.

MG QANT A-skeem. Selle peale on paigutatud erinevaid värve ja komponente. Lähemalt vaadates on siis mõned pea komponendid, otsaette käiv kiil, punased jalalabad ja kollased soomuse detailid.

Kui masin on koos, siis lisandub veel vesimärkide/kleebiste ehk dekaalide lisamine. Dekaalid, kuigi need on olnud juba peaaegu algusest peale mudelite komponent, ei ole mingil moel kohustuslik etapp - korralik mudel näeb efektne välja ka ilma liigse detailsuseta. Dekaale on enamasti kahte sorti, on peale hõõrutavad dekaalid ja väga õhukesed kleebised (mõned mudelid kasutavad ka paksemast paberist läikivaid kleebiseid, neid leiab ennekõike silmade ja muu valgustuse markeerimiseks). Mina neist suuremat lugu ei pea, sest dekaalide korrektse väljanägemise nimel peaks terve mudeli katma ka lakiga ja pinnatöötlusega üle käima. Kui terve mudel on koos, siis võib selle panna riiulile, anda sellele mõni lööv poos ja nii edasi. Üleval vasakul on väike pilt Bandai oma kodulehelt, millega nemad seletavad gunpla omadusi ja erinevate kvaliteediklasside eripärasid.

Skaneering MG QANT instruktsioonist, täpsemalt pea komplekteerimine (tervet lehekülge võib näha siin). Ülevalt vasakult alustades näitab esimene sektsioon lõpptulemuse renderit. Teises sektsioonis on toodud ära kõik need raamid, millest selle ühiku komponendid pärinevad. Sealt edasi läheb juba detailne õpetus, kuidas pea komplekteerimine toimub samm-sammult. Lehekülje alumises servas on lihtkujul legend manuaali kohta.

Bandai jaotab oma ehitatavad mudelid kolme peamisse klassi. Nendeks on High Grade (HG), Master Grade (MG) ja Perfect Grade (PG). Viimasel ajal on sellesse loetellu lisandunud Real Grade (RG). Mis seisab nende kvaliteediastmete taga:

  • High Grade - HG mudelid on kergemad kokku panna, nendes on vähem komponente. Nende mõõtkava on enamasti 1/144, ehk siis mudel on 144 korda väiksem kui see, mida ta kujutab. HG mudelid on ka loetelust kõige odavamad ja neid ilmub kõige sagedamini. Seega on HG parim valik algajate jaoks, sest kui ehitamine juhtub aia taha minema, siis ei ole rahakoti pihta ka kuigi suur löök.
  • Master Grade - MG mudelid vastavad mõõtkavale 1/100. Need mudelid on oma olemuselt detailsemad ja keerukamad. Suurim erinevus HG mudelitega on selles, et MG mudelite ehitamise juures ehitatakse esmalt valmis soomuse alusraam ja selle peale ehitatakse soomuspaneelid. MG mudelid on ka rohkem poseeritavad, nende liikuvus on etem. Kui HG mudeli saab kokku lükata paari tunniga, siis MG mudeli ehitamiseks võib kuluda terve nädalavahetus.
  • Perfect Grade - PG on kõige suurem ja kõige keerukam, seega ka kõige kallim kvaliteedi aste. PG mudeleid ilmub väga harva. Selle sarja mudelid vastavad mõõtkavale 1/60, olles sedasi ligemale kaks korda MG mudelitest suuremad. Nende ehitamine on kõige keerukam, nende komponente on kõige rohkem. Samas võimaldab see tohutu suurus ja keerukus kõige paremat kvaliteeti poseeritavuse ja modifikatsioonide juures. PG mudelite hind on keelavalt kõrge: hinnad algavad umbes 100 euro juurest ja ulatuvad üle 250 euro.
  • Real Grade - RG mudelid on uued ja huvitavad. Sisuliselt on RG mudeliks MG kvaliteediga ehitatud 1/144 skaala. Bandai on nende mudelite juures kasutanud väga peene koega valumeid ning nende mudelite keskel on spetsiaalne, tehases valmistatud keskne raam. Selle raami taolist ei ole gunpla juures kunagi varem eksisteerinud. Hinnalt on RG kallim kui HG, aga mitte MG hinnaklassis. Ehitamise poolest on need mudelid keerukamad kui HG.

Selline põgus ülevaade siis mudelitest gunpla maailmas. Kel huvi või küsimusi, siis saab alati kommentaarikasti kirjutada.

kolmapäev, 7. märts 2012

A Dangerous Method (2011)

David Cronenbergi filmid on mulle alati meeldinud. Samas, ehk ei ole meeldimine see õige sõna. Ütleme siis, et Cronenbergi filmid on mulle alati meelde jäänud, olgu nendega seotud tundmused missugused tahes. Eks tema kehaväänamised ja roppused pole just kõigile ning eriti noorematele mõistustele kohased, aga mingist hetkest jääb tegelaste esitusviis ja teemade kuvand õõvastusele peale. Mäletan, et nooremana tekitas Videodroomi (1983) vaatamine minus vastikust, aga hiljem olen sellegi teose vaatamisest suurt naudingut ammutanud. Kui kummaline siis on see, et Ohtlik Meetod sedavõrd eriskummalisena tundub - eriti just selle režissööri loomes. Konflikt, draama on olemas. Aga see kõik on esitatud ajaloolises noodis, mis kammitseb olusid ja on minu arvates sundinud autorit pöörama tähelepanu teise- ning miks ka mitte kolmandajärguliste detailide suunas. Aga nüüd sellest kõigest juba täpsemalt.

Suured mõtlejad patsientide üle aru pidamas. Topeltfookusega stseene on filmis ohtralt.

Avang keskendub juba küpses eas ja edukalt praktitseeriva Carl Gustav Jungi (Michael Fassbender) töödele ja tegemistele. Taustaks on kasvav perekond ja jõukas abikaasa, aga tähelepanu keskmes on uus teadusharu ja selle edasi viimine - uudselt analüütiline psühholoogia. Rohkem ja vähem sõgedate patsientide hordide seas jääb silma nooruke, äraütlemata atraktiivne venelanna Sabina Spielrein (Keira Knightley). Preili on sama palju psühhootiline kui ta on intelligentne ning kui Jung neiu oma patsiendiks võtab, kujuneb nende vahel ajapikku sügav kiindumus. Samal ajal hakkab Jung lähemalt suhtlema psühhoanalüüsi isafiguuri Sigismund Freudiga (Viggo Mortensen). Isegi kui kahe mõtleja arvamus alati ei ühti - ja kui noorem mees vanema vägisi domineeriva mõttelaadi vastu puikleb - on nende interaktsioon alati huvitav. Kõrvuti peategelase armukese ja konarliku, aga püsima jääva abieluga lõpeb kahe suure mõtleja sõprus viimaks otsa. Filmi lõpus näeb vaataja juba vanemat, rahulikumat Jungi, kes talitsetud hirmuga tulevikku vaatab.

Kütkestavalt hullumeelne Keira Knightley.

Ohtlik Meetod on mõõduka tempoga linti mängitud, kvaliteetne, ebatüüpiline Cronenbergi film. Laitmatu näitlejatöö, fenomenaalsed kostüümid ja dekoratsioonid. Siit tulebki esimene kvaliteedi nahas peituv kriitika. Selle filmi tegemisel on pööratud uskumatut, anaalset tähelepanu igale väiksemalegi detailile, mis kaamerasilma ette jääda oskab. Jutt ei käi mitte ainult Freudi uurist ja sigarist või Jungi prillidest ja vestist, vaid kõigest, mis ekraanile mahtuda oskab. Ajastu draama on üles võetud nii hoolikalt, et sellest kvaliteetsem oleks ilmselt ainult ajamasinaga saavutatav. Sest kõik ekraanil olijad on päriselt eksisteerinud inimesed. Mis aga teeb kurvaks, sest kõigil neil kaunitel detailidel peatutakse vähimal võimalikul viisil. Tundub, et kõik need serviisid, toolid, lauad, vuntsid ja kes teab mis veel - see kõik on sinna seatud püüdlikkusega, mida keegi hinnata ei oska. Sarnaselt anaalne fookus, mida aga nautida saab, on pööratud tegelaste olemusele. Mortensen luges väidetavalt nõrkemiseni erinevaid kirjutisi, et saavutada peensusteni täpne Freudi kuvand. Knightley vene aktsent ei pruugi olla just eesrindlik, aga seeeest on temagi valik kui üdini atraktiivse, keevaverelise intelligendi rolli laitmatu. Sedasi on viimaks hirmuäratav vaadata, kuidas ekraanil aset leidev omandab eriskummalise kroonika mõõtme. Kuid ehk ongi see siin režii kiiks, see põnev nüanss, mida lavastaja otsis. Kindlasti on siin veel hetki, mida mina oma piiratud teadmistega peategelastest ei tea või kooliajast ei mäleta.

Film ei pruugi olla igaühe meele järgi, aga puhtalt tänu teostuse olemuse kvaliteedile väärib see aplausi. Kordagi varem pole nende tegelaste ajalugu sedavõrd säravalt ekraanil elule ärganud.

teisipäev, 6. märts 2012

Ghost Rider: Spirit of Vengeance (2011)

Esimene Ghost Rider (2007) oli ürgselt ebameeldiv film. Täis pingutatud peeretuseeelset tardumust, näides uskumatuna, et midagi nii lödi on ekraanile lastud Marveli logo all. Ja kes mäletab, siis Eva Mendese dekoltee läks terve filmi vältel järjest sügavamaks ja sügavamaks. Ent seegi ei päästnud seda pasaparve mädasohu uppumast. Toona sai soperdist kinos vaatamas käidud ja hiljem suurest ahastusest nähtut kange alkoholiga silmanärvist maha pesemas. Tänaseks on sellest päevast mööda tiksunud ei vähem ega rohkem kui viis aastat. Ning ovatsioonide saatel podiseb kinoekraanile uus ghost rider.

Mongoloid ärevushoos.

Kusagil karuperses Ida-Euroopas (need riigid, kus on odav filmida ja natuke looduslikku tausta on ka olemas), varjab iidne ordu saatana poega vanakurja enese eest. Miskipärast käib vanapagan maa peal inimese kehas ringi ja tema jõud on seeläbi piiratud. Miks vanakuri selline lörts vanur on, ei seletata. Käib ringi ja teeb inimestega nende hingede eest tehinguid. Ning mingi mustlasneiu, kelle tont surmast päästis, lubas deemonile oma lapse. Laps on seega antikristus ja kui saatan tema keha sisse poeb, siis on tema jõud maa peal piiramatu. Aga pugemise jaoks on tarvis tseremooniat ja õiget kuu seisu ja kes teab mida kägu veel. Loomulikult on suhtumine antikristuse tulekusse selline äraspidine, seega püütakse olukorrale kaikaid kodaratesse loopida. Saatan ise palkab miski silelõua last jahtima, kes tolle ka kiiresti kätte saab. Aga ordusse kuulub prantslasest joodikpreester Moreau (Idris Elba), kes otsib välja kusagil hurtsikus redutava Johnny Blaze'i (Nicolas Cage). Viimane üritab rahvast eemale hoida, sest tema sees pesitsev deemon ei erista eriti pahategijate vahel ja seega ei ole tol mõistlik niisama ringi lällata lasta. Joodikpreester lubab kangelasele, et kui too lapse kurja käest ära päästab, siis võtab ordu tema needuse maha ja mees saab normaalselt elu elama hakata. Peategelane on otsemaid nõus, hüppab mootorratta selga, saab küll esimesed korrad haledalt lutti, aga viimaks saab ikka jõmpsika kätte ja toimetab tolle iidse ordu peakorterisse. Preester peab oma lubadusest kinni ja pealuudeemoni needus korjatakse ratturilt maha. Siis aga lendab kogu sõnnik uuesti ventilaatorisse, tuleb päästa ja kakelda ja nii edasi ja muud säärast.

Kergelt antiklimaatiline lõpulahing.

Esmalt siis parematest nüanssidest. Uue Ghost Rideri tegijad on pöörased fanaatikud, kes oskavad ilmselt suhteliselt edumeelselt muusikavideosid lavastada ja filmida. Päris filmidega jäävad poisid jänni, sest iga enam kui kaksteist sekundit kestva dialoogi ajal hakkab kaamera tõmblema, justkui oleks operaatoril takjad kubemes. Vahepeal keeratakse pilt sootuks animatsiooniks, sest see tundub parem olevat. Ja siis on veel ühel pahalasel võime inimesi pimedusse tarida, aga see nägi ilmselt ainult paberi peal hea välja. Ohtralt kasutatakse erinevaid läätsedega efekte, Cage viskleb nagu seestunu seda tegema peakski. Ehk siis visuaali pool tekitab erinevaid tundmusi. Kuid kus disainiga kümnesse tabati: deemoni uus väljanägemine. Eelmises filmis oli kõik kuidagi liiga klants ja kiiskav, siin on see kõik sootuks vastupidi. Leegitsev pealuu tossab nagu põletaks keegi kummi, nahktagi podiseb keeda nagu tõrvakatus tulekahju käes. Tsikkel on justkui sodiks põlenud, aga efekt on ikkagi olemas (kliki postituse alguses olevat posterit). Peale selle liigutatakse pealuud tunduvalt ärksamalt, mis annab talle omakorda mõjusama tunde. Kripeldama jääb see, et kuigi visuaalne suund on paigas ja tundub hea, siis ekspositsiooni väga palju ei ole, tõmblev kaamera veab sedagi nooti allamäge.

Cage ponnistab siin oma pöörast draamalihast (kui see ikka on lihas ja mitte vähkkasvaja), teised tegelased vähem. Mustlaspreili on täiesti mõttetu tükk liha, saatanat mängib küll tuntum näitleja, aga temagi ei vea kvaliteedikurvi kõrgemale. Jõmpsikas on sihitu näitleja, Elba figureerib niisama naljaga pooleks ja Lambert on ekraanil ainult kaks minutit. Kedagi ei saa kuigivõrd kiita.

Efektne uus disain leekides pealuule.

Uus film on vähem koomiksilaadne kui vana. See on äkilisem, konarlikum, vähem on ekspositsiooni, rohkem on silmade pööritamist ja kummi venitamist. Nagu vaataks lohisevat muusikavideot. Siiski tulistub terve salvo sihtmärgist mööda: tõhusate efektide kõrval on kahvatu lugu, sõgedavõitu osatäitjad ja tuim muusikaline taust. Säherdune paras film, mida odavast telekanalist laupäeva õhtul lasta, aga mitte kinos suurelt ekraanilt ja kolmandas dimensioonis nautida.