Alternating Wallpaper

esmaspäev, 20. veebruar 2012

The Simpsons: 500. episood

Täna varahommikul ehk siis ameeriklaste jaoks pühapäeva õhtul jooksis telerist legendaarse sarja The Simpsons 500. episood (täpsemini 23. hooaja 14. osa; PABF07). Ehk siis kokku viissada korda on perekond Springfieldist meile ~22 minutit kestvat meelelahutust pakkunud. Kas te teate, mis numbrid selle taga tegelikult on? Ümmarguse ja lohaka matemaatika tulemusena võib väita, et kokku on Simpsonid värvilisel ekraanil figureerinud 11 000 minutit, mis on kokku ligemale 8 päeva. Kerge ümardus ülespoole tuleb sellest, et 22 minutit on iga episoodi tegelik pikkus, aga tihtipeale lisandub sellele reklaamiks kulutatud aeg. Kui sedasi vaadata, siis kaheksa päeva järjest Simpsoneid ei tundu just halvim meelelahutus - võiks palju hullemat olla.

Väljavõte episoodi alguses olevast kollaažist.

Perekonna vempudest ja viguritest on linnal viimaks villand saanud ja sedasi otsustab linnarahvas Simpsonid enese keskelt välja visata. Perekond kolib (nagu näib) elama kakssada meetrit linnast väljas, apokalüpsise-järgsesse kohta nimega Outland. Kõik on kena, uus elupaik tundub paradiisina - kuni sinna hakkavad ilma silmnähtava põhjuseta kolima teised linnaelanikud. Episood lõpeb vihjamisi, et terve linn kolib sinna uude kohta ja seal tekib uus Springfield. Nõme, sisutu kaadrite sappa seadmine, labiilne dialoog ja põhjendamata teguviisid. Vilets episood, seda isegi 23. hooaja kohta.

Püüdes punkris mitte hulluks minna.

Sari on tänaseks ketranud juba 23 hooaega. Kakskümmend kolm hooaega on erakordselt pikk aeg isegi sedavõrd lühikese natuuriga animasarja jaoks. Nii nagu terad liivakellas kukuvad, nii on sarja tegijate seltskond vahetunud kord ja jälle, kirjutajad ja külalisesinejad on tulnud ja läinud. Konarlik, hingestatud käsitsi maalitud animatsioon on asendatud krampliku arvutianimatsiooniga. Viimased hooajad on kogunisti kõrgemas lahutusvõimes saadaval olnud. Kuid mis on selle kõige mõte? Sirutades oma rasvunud ja töntside sõrmedega käe ajalooriiulisse, saan mina vähemasti kiiresti aru, et sari saavutas oma haripunkti kuuenda ja seitsmenda hooaja vahel. Sellele eelnev periood - ehk siis esimene kuni viies hooaeg - on täis unustamatuid stseene ja kirgast huumorit. Samamoodi on kaheksas kuni kümnes hooaeg täis head huumorit ja toredaid seiklusi. Kuid sealt edasi laguneb terve tsirkus hõredaks ja õblukeseks kaardimajaks, kus ei sisu ega välimust enam leida pole. Selle näitena võin mina tuua täpselt selle episoodi, mis minu usu Simpsonite tagastitulekuks nende haripunkti kvaliteedi juurde jäädavalt pihuks ja põrmuks tegi. Selleks oli palju aastaid tagasi taevakanalist nähtud üheteistkümnenda hooaja viieteistkümnes episood (BABF11). Jälgisin selles toimuvat põnevusega, keskkohas tuli reklaamipaus ja kui episood jätkus, ei saanud ma absoluutselt aru, mis toimub või miks keegi midagi teeb. Selleks hetkeks oli seriaali sisuline kvaliteet kukkunud nii madalale, et keskmine vaataja isegi ei suutnud enam kaasa mõelda, tegevusliinid olid haprad ja igavad, situatsioonid tarbetud ja pingutatud. Eks sari loopis juba enne iseendale kaikaid kodaratesse, aga too kindel hetk oli minu jaoks meeldejääv murdepunkt.

Uus elu uues kohas. Teleri asemel vaadatakse rebast (fox).

Ajalugu muutis peale visuaalse stiili ja valmistamismeetodi ka tegelaste üldiseid omadusi. Kes mäletab tagasi sarja algusaegadesse, see teab, et Homer oli andunud isa, kes küll ei olnud alati parim eeskuju, aga kes armastas oma perekonda üle kõige. Temast on viimase kümne hooaja jooksul saanud sisuliselt arengupeetusega alkohoolik, kelle võimed varieeruvad vastavalt juudist kirjaniku volile. Marge, kes sarnaselt oma abikaasale oli pühendunud ja ustav koduperenaine - temast sai sama perioodi vältel lesbist (ütleme siis biseksuaalne) vingats. Bart, teravmeelne ja üleannetu lapserajakas, tema pidi oma sarja peategelase rolli loovutama nüüdseks kretiinist isale. Poiss ise on viimased hooajad olnud selgrootu, rumal, tüütu ja sisutu kõrvaltegelane, kellest mingit kasu enam pole. Õeraas Lisa, kes vanasti oli perekonna moraalne tuulelipp ja põhimõtteline, ent armastusväärne mõtlev element, temast on saanud ameeriklaste värdjalikke poliitilisi ideaale esindav talumatu epistli lugeja. Peale perekonna on sarja viimased hooajad solkinud ära veel hulgim teisi endisi pädevaid tegelasi (Montgomery Burns, Krusty, Moe, Barney). Sisu puudumist on püütud turgutada lõppematu rea külalisesinejatega, kes on kõik olnud võrdselt värdjalikud oma esitlusviisis.

Ehk siis on kummaline tõdeda, et mida edasi läheb Simpsonite agoonia, seda toredamana hakkavad tunduma ka pärast kriitilist 11. hooaega toodetud episoodid. Vahest harva leiab isegi 12.-13. hooajast mõne talutava nalja. Sellest hoolimata on viimase viie või kuue aasta toodang nagu mürk hingele, mis kord puhast huumorit tunda sai.

Nad justkui aimasid seda ette. Huvitav, miks.

Sooviksin, et Simpsonid otsa saaks. Siis omandaks minu DVD kollektsioon selle väärtuse, mida ma sellele oma hinges omistan. Tahaksin vaadata tagasi sellesse ilmvõimatuna kaugele jääva aja südamesse, mil rohi rohelisem ja Simpsonid kollasemad olid (heas mõttes). Kuid ei. Fox planeeris veel mõned kuud tagasi Simpsonitele eraldi telejaama rajamist, mis ainult nende peal üleval püsiks. Häälenäitlejad, kes saavad juba praegu enam kui pool miljonit dollarit iga lindistatud episoodi eest, jätkavad selle pihku situtud sarja tegemist puhtalt raha pärast. Andekad juudid, kes vanasti käsikirju kirjutasid, on asendunud värdjate noorte hipster-juutidega, kes ei oska kahte silpigi ilma nõmetsemiseta kokku panna. Kogu tsirkus jätkub ainult raha pärast ja küllap nad peksavad seda surnud hobust veel mõnikümmend kuud. Ameerika unelm, kas pole.

0 viimaseid kommentaare: