Alternating Wallpaper

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Underworld: Awakening (2012)

Ning ongi esimene bona fide selle 2012. aasta film ära nähtud. Pungis silmil minu ajaveebi lugejad teavad ehk teine kord hiirega nihu trehvata ja eksida minu sinikiirekollektsiooni loetellu. Ja seal on kogunisti kirjas, et minul kõik kolm eelnenud allilmafilmi riiulis seisavad. Just nimelt seisavad, sest kuigi pingul lateks ümber Kate Beckinsale'i tuharate vahest jälle meelde tuleb, ei ole neist ühestki üle keskmise rappimist loota. Neljanda lisasin vaatamiseks pooleldi teades, et sellega jooksma hakanud kinoaastale ehtsalt odav maitse külge saaks. Eks ta üks paras käkk ole. Nüüd sellest käkindusest pikemalt.

Esimeses ja teises ja kolmandas filmis mürasid vampiirid ja libahundid tasahilju kulisside taga, inimesed tammusid lihakarjana niisama. Vereimejate ja kutsade vahel oli vimm, sest kunagi orjadena vampiire teeninud libahundid hakkasid tasahilju raamatuid lugema ja siis oma endiseid peremehi sööma. Kõik oli täitsa normaalne ja arusaadav, aga siis sepistati libahundi ja vampiiri ristsugutis valmis, kes juhtumisi ka vampiiride karmi võitlusmemme Selene'i (Kate Beckinsale) suur armastus oli. Õnnetu paarike eksles konflikti piirimail, kumbki leer ei tahtnud himuraid noori oma vastutusele võtta, pigem prooviti segaverelist maha tappa. Mis loomulikult ebaõnnestus ja selle käigus sai mimmust hoopis ka mingi segavereline olevus, justkui omakorda. Et siis umbes sealt hakkab antud lugu pihta, inimesed on sedakorda agressiivsemaks muutunud ja on alustanud kõigi ööelukate tapatalguga. Nii vampiirid kui ka hundid lastakse armutult sodiks ja nõnda nende numbrid siis kahanevad. Armunud Selene ja Michael (Scott Speedman) üritavad veel õigel ajal pageda, aga sitt lendab üsna sirgjooneliselt ventilaatorisse ja paarike nabitakse kinni. Preilna lateks ärkab mingi aeg hiljem pea alaspidi, alasti külmkapis, leiab lateksi veel strateegiliselt õigel ajal üles ja põgeneb teadmata kohast teadmata suunas. Selgub, et vahepeal on tervelt kaksteist aastat mööda tiksunud, ei vampiiridest ega muudest libaloomadest pole vaat et midagi alles jäänud ja kummalised laborid sooritavad allesjäänute peal kummalisi katseid. Hübriidmetroseksuaalist Michaelist pole kippu ega kõppu, selle asemel on mingi emost ennast lõikuv plikatirts, kes on samuti hübriid. Ja tuleb välja, et Selene'i tütar. Ekslev ema ja tütre paarike leiab maapõues redutava vampiiride klanni, kes aga nendega midagi teha ei taha. Tuleb välja, et libahundid on kõige kurja eest vastutavad ja et nemad kulisside taga eneste jaoks tugevdavat eliksiiri kokku keedavad. Ülejäänud film on vähem ja rohkem aegluubis põmmutamine ja rappimine, midagi eriti kirgastavat siis oodata pole mõtet.

Praktiliselt terve film on sellist poseerimist täis.

Vampiiride ja libahuntide hübriidiks on esimeses ja teises filmis põhimõtteliselt keskmisest viletsama maniküüriga neeger. Michael tõmbub transformatsiooni järel sinakaks nagu Norra öö, aga selle võrra on ta hirmus tugev ja teab veel mida. Kui Selene'st ülivõimetega olevus saab, siis temaga ei juhtu midagi, kogu lisajõud on kulisside taga. Kuidas nad siis seda olukorda täiendada oskavad selles uues filmis? Noh, see plikatirts nimega Eve läheb kuidagi kergelt helesiniseks ja näitab oma pesumodelli tasemel hambaid. Mina olen muidugi väga piiratud inimene, aga ausalt öelda ma lootsin väheke enamat. Ning mida on võetud nõuks teha libahuntidega? Kuna neid ei saa eriti ümber disainida, siis on uue liigi libaloomad lihtsalt kolm-neli korda tavalistest karvakandjatest suuremad (inimkujul mängib uut kutsut Tudoritest tuttav Kris Holden-Ried). Igav, vaimuvaene jätk keskmisest muidu mannetumale õuduskomöödiale. Efektid on rahuldavad, aga see on kahjuks ka nende lagi.

Underworld: Awakening ei vääri kinokülastust. Kellel ihulähedase riietuse osas suurem fetiš on, see leiab oma raha eest interveebidest paremat materjali.

0 viimaseid kommentaare: