Alternating Wallpaper

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Isegi kui mõned kuiva nahaga Doyle'i austajad Guy Ritchie esimese meisterdetektiivi taastõlgenduse peale nina kirtsutasid, jättis too mulle hea mulje. Käisin sedasinast esimest osa toona isegi koos legendaarse filmikriitiku Jürisooga kinosaalis kaemas. Ning hiljem ostsin endale sinikiireplaadi riiulisse, sest teine kord on nende plaatide peal olev kvaliteet kohalikust kinostki etem. Pluss ei pea kohalike segavereliste värdjate venelaste jaoks topitud topelttiitrite vahelt pilti piiluma. Esimene film oli värske puhang hollivuudi muidu tooresse kinoplatsi, seega lootsin teisest osast vähemalt sama toredat elamust. Miks seda niimoodi ei tulnud ja miks täpsemalt teises osas pettuma pidin, sellest nüüd mõne sõnaga täpsemalt.

Kummalisevõitu poissmeesteõhtu hommik.

Erinevalt esimesest osast, kus Moriarty vargsi nurga tagant piilus ja pealtnäha oma suuremaid plaane salaja menetles, hüppab siin mees (Jared Harris) esimesel võimalusel rambivalgusesse, mürgitab ära sulni Irene Adleri (Rachel McAdams) ja kutsub Sherlocki (Robert Downey Junior) vaat et avalikult duellile. Samal ajal on teemaks John Watsoni (Jude Law) abiellumine, selle najal aga tegeleb Sherlock omal moel uurimustööga ja üritab kelmist Moriarty plaanidele ilmasõda alustada vett peale tõmmata. Jant on hüplik ja kirev, madin ei katke kunagi ja hinge ei lasta vaatajal eriti tõmmata.

Vaenlasega silmitsi. James Moriarty rollis Jared Harris.

Varjude Mäng ei tee midagi, mis oleks esimesest osast märkimisväärselt tegusam. Ühelt poolt on siin palju sarnaste naljade viskamist, mis juba esimeses osas platsis olid, teisalt on tegelased nüüd veel enam kinnistunud nendele omastesse kapslitesse ja ettearvamatust praktiliselt ei eksisteeri. Eelmisele filmile sarnased märulistseenid on taas teemaks, aga nende teravus on võrreldes eelkäijaga nõrgem. Lõpulahingu lihtsuse geniaalsus on aimatav, isegi kui mitte sugugi halvasti välja peetud. Kõik need muud aegluubis vehkimised ja kuulide eest pagemine (mida reklaamklippidest näha sai) tunduvad küll pädevad, aga ei anna lõppmuljele miskit juurde. Ritchie'le on ilmselgelt antud käsk müürlaste teemadest seekord eemale hoida ja sedasi näib kurjami taust hallivõitu. Kogu see jutt geniaalsusest ja absoluutsest ettenägelikkusest on paisutatud ja kui vaataja selle tühisusest aru saab, on tulemuseks pettumus. Kuid filmil on minu rumalais silmis veel üks, häiriv puudus: nimelt osatäitjate valik. Peaosalised Downey ja Law (ja vähemal määral viimase mõrsja rollis olev Reilly) on esimesest osast tuttavalt klantsitud ja kaunid nagu pühadejänesed, samal ajal kui teised - Harris ja Stephen Fry - tunduvad lausa ülekohtuselt konarlikud ja kärnased. Seda on koguni näha läbi fakti, et ameerikalikult laitmatud peategelased pidevalt tahma ja muu sodiga kokku määritakse, selleks, et nende kontrastsust muu kaadriga allapoole kruvida. Ehk on see pind ainult minu silmas, aga kui tagantjärele lugeda selle kohta, et üks potentsiaalseid kandidaate Moriarty rolli oli näiteks Brad Pitt, siis oleks see kombinatsioon ekraanil tunduvalt efektsemana tundunud. Isegi Mycrofti rollis olev Fry oleks sel juhul oma ekstsentrismiga kompotti kõlvanud. Vaatamata esimeses osas taidelnud Strongi viletsatele hammastele oli tollel mehel tugev karisma, pluss veel pooleldi maagiline taust. Mustlasprintsessi rollis olev Noomi Rapace ei oma selles teoses mitte mingit näitlemisele sarnast osalemist peale pingutatud meigi. Isegi Kelly Reilly, kelle ekraaniaeg draakonitätoveeringuga tüdruku kõrval üürike näib, näitleb viimase mannetute mannerismide ümber ringe.

Jooksuga kahurikuulide eest. Kahjuks iseloomustab see pilt tervet filmi.

Kaameratöö ja üldine toodangu kvaliteet on kõrge, aga kuidagi hingestamata. Suuremate kahurite jaoks kulutatud raha on läinud õigesse kohta, aga suuremat pauku neist tegelikult pole. Kuna filmi süžee on selline nagu ta on, siis ei aitaks Ritchie't siin isegi mitte aatompommi plahvatus. Loo juures on veel teinegi puudus: kogu jant on tõmmatud komöödia võtmesse, kuigi "justkui" pidevalt on kõigi elu ohus, siis tegelikult ei teki mitte kordagi tunnet, et midagi võiks halvasti minna. Ning see omakorda vähendab vaataja seotust tegelastega, kelle näiline naerulsui surematus pidevalt pildil ringi tantsib. Siirupine epiloog ja erakordselt maitsetu klišeede pundar tõmbavad üleüldist emotsiooni veelgi enam alla. Ritchie ei lähe sama teed, mis eelmises filmis: siin pole sedavõrd tuimestavat iga pisinüansi eraldi lahti seletamist epiloogi vormis. Kahjuks aga pole sellele isegi parima tahtmise juures siin filmis kohta, sest tegevus lihtsalt pole nii põnev ja keerdkäigud ei küündi lahtiseletamatu juurde.

Varjude Mängu võib soovitada ainult neile, kellele esimene film ülemäära suurt naudingut pakkus. Teised leiavad siit eest autopiloodil kulgeva märuli, mille ainsaks meeldejäävaks haripunktiks on surnud koer.

0 viimaseid kommentaare: