Alternating Wallpaper

pühapäev, 1. jaanuar 2012

Drive (2011)

Kuigi Drive'i ei olnud selles lühikeses 2011. aasta oodatud ja vaadatud filmide nimistus, mida paremal käel veel lugeda saab (mingi aja pärast kaob see sealt igavikku), siis tegemist on teosega, mis peaks olema iga kinoaustaja lõppenud aasta vaadatu hulgas. See on harukordne meeldiv üllatus, mis seob eneses palju minule meelepäraseid teemasid, kuid mis oma olemuselt pretendeerib ka vaoshoituma kinos käija võimaliku tarbitava paremikku. Etteruttavalt võin nimetada, et alles tükk aega hiljem ühendus minu rumalas rasvunud peas ära see nüanss, et filmi režii eest vastutab sama mees, kelle nimi on Valhalla Rising (2009) küljes: Nicolas Winding Refn. Olen toda 2009. aasta filmi oma ajaveebis kunagi ka arvustanud (sissekande leiab siit) ja selle sinikiireplaat on minu kollektsioonis auväärsel kohal. Aga nüüd kõigest täpsemini.

Kurblik armulugu peategelase ja naabripreiliga.

Nimeta sõitja (Ryan Gosling) elab vaoshoitud laadi, räpane väike korter ja tööots kohalikus autoparanduses mehaaniku Shannoni (Bryan Cranston) käe all. Poiss teenib lisaraha filmide tarbeks autodega trikke tehes, aga ööpimeduse varjus sõidutab kindlate reeglite järgi ka kuritegelikku elementi, pakkudes teenust kvaliteetse põgenemisrallimehena. Kõik kulgeb rahulikult, kuni mehel hakkab tekkima romantiline suhe oma naabrineiuga (Carey Mulligan). Viimase poja isa istub parasjagu vangis, aga sealt vabanedes on tol sundkorras käsk ühte kohalikku pandimaja röövida. Peategelane, kes nüüd on perekonnaga juba justkui tihedamalt seotud, nõustub röövleid sõidutama, aga sealt edasi läheb kõik juba allamäge. Pooleldi äpardunud röövi tulemusena leiavad kõik asjaosalised endid mässituna organiseeritud kurjategijate omavahelisse maadejagamisse ning nende paadunud kurjamite jaoks on lihtsaim väljapääs kogu rahvas lihtsalt ära koksata. Lugu, mille keerdkäike võiks igaüks oma silmaga vaadata, jätkub hoogsalt kuni lõputiitriteni.

Tsiviliseeritud vestlus peategelase ja gängster Bernie (Albert Brooks) vahel.

Drive toob ekraanile väga mitmevärvilise, aga tihedaks kiireks põimitud olukordade ja tegelaste kollaaži. Peategelane, kelle mentaliteet kõigub väga tugevate äärmuste vahel, demonstreerib ennekõike sihikindlust ja visadust, visandudes seejuures peaaegu deemonliku isendina, kelle jaoks sõiduriistad enam südamele lähedal on, inimeste asemel. Kuid tema olemus on siiski pigem inimlik, sest tema heatahtlikkuse kaalub üles ainult tema enese soov elama jääda. Keeruline on lahata neid tegelaskujusid, sest siit tuleb sisse esimene oluline sarnasus Refn'i teiste teostega: dialoog peategelaste vahel on napp (nüanss, mille oskuslikku rakendamist mina kõrgesti hindan). Mehe soov teha head trambitakse siin nii sügavale põhjamutta, et sellega kaasnev ängistus ka vaataja kaasa kisub. Saatev näitlejate kaader hoiab lippu kõrgel, kuid nende osalus on tagasihoidlik. Ainsaks erandiks on Mulligan, kelle noore üksikema esitlus on suurepäraselt välja kantud, ehkki preili traagiline saatus on muust toimuvast õndsalt teadmatus kauguses. Kaamera seob värvid ja varjud väga tõhusaks koosluseks, kusjuures paaril korral kasutab teos eneseteadlikult väga efektset dramaatilise valguse ära korjamise vahendit. Kui kiita veel midagi peale kaamera ja valguse, siis on selleks ehk eelmise aasta parim võimalik muusikaline taust. Filmi saatemuusika omab fenomenaalset kvaliteeti, olles päid kõrgel kõigest sarnasest (kuula autori lemmikpala).

Loomulikult on siin hulgim sarnasusi ja ehk mõned ära tuntavad liinid, mida kogenum vaataja tabada oskab. Ilmselged mõjutused rallifilmidest ja ka Luc Bessoni Transporterist (2002) panevad vaatamisele oma pitseri, aga siinne sõitmine on tegelikum, tuntavalt elulisem ja seeläbi hirmuäratavam. Kiirus ei ole alati ainus relv, mis selle filmi sõiduriistade repertuaaris leidub. Ent sarnasusi leiab veelgi. Mina nägin pinna all kahvatut peegeldust veel ühest vanast lemmikust - Ghost Dog (1999). Esmalt läbi lojaalsuse, teisalt läbi nende kurblike gängsterite, kes samamoodi oma nahka päästa püüavad. Valusaim õppetund tegelaste kohalt on see, et keegi neist ei ole prii inimlikest pattudest ega nõrkustest, mis ongi ehk filmi üks kurnavamaid aspekte. Teos pendeldab väga erinevate žanriliste ehk siis ootuspärast maailmade vahet: jäädes ootama või truuks ühele neist tabab vaatajat paratamatult pettumus. Kuna ultravägivald ei ole lääne vaatajatele mokka mööda ja armulugu ei jõu oodatud õnneliku lõpuni, siis ei pruugi ükski nendest teemadest igale saalis istujale sobida. Kokkuvõtlikult: see siin ei ole ilmtingimata laiatarbekaup.

Drive on haruldaselt hea film, mida mina soovitan kõigile lugejatele.

0 viimaseid kommentaare: