Alternating Wallpaper

reede, 20. jaanuar 2012

Dracula III Legacy (2005)

Üks päev taolises semi-eufoorilises tujus töölt tulles sattus ette selle va rajaka filmi plaat ja pikemalt mõtlemata mõtlesin sodi endale sisse tõmmata nagu kaks purki aspiriini koos kummeliteega. Järgnev on ülestähendus sellest jubedast roppusest, mis silmanärvi pidi sisalikuajuni hallolluse ära traumatiseeris. Tegelikult on viimasel ajal noid filme hulgim ära vaadatud. Stressi on alanud aasta ohtrasti pakkunud ja kuna paremaid ventiile pole leida olnud, siis vahutan parem erakordselt halbadest filmidest oma emoveebi vahendusel. Sest nagu teada on, siis on halbade filmide hurjutamine tunduvalt lihtsam kui kvaliteetse meelelahutuse lahkamine.

Pask.

Selleks, et kõike ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi peaaegu kümme aastat. Prügikala Patrick Lussier, kes meenutas parematel päevadel Andy Sidarist, möllis kokku oma tõlgenduse igipõlisest Vlad Tepesi loost. Kuna film pidi kinolinale jõudma 2000. aastal, siis saigi nimeks panna Dracula 2000. Belgias anti film videolevisse kaks aastat hiljem, nimega Dracula 2002, mujal maailmas 2001 ja nii edasi. Filmi tõmbenumbriteks olid Jeri Ryani rinnad ning vähemal määral noored Omar Epps ja (tagasi vaadates pea äratundmatu) Gerard Butler. Ise nägin selle telekoomuski ära ammuilma sakslaste taevakanalitest, loomulikult lastesaateni tsenseeritud kujul (loe: veri ja soolikad lõigati välja, aga paljas ihu jäeti alles). Teos oli rumal ja halb ja täis jaburat pseudovampiiride teemat, sülitades Stokerile ja teistele eelkäijatele. Kui ma pärast selle postituse pealkirjas nimetatud ogaruse kohta tausta hakkasin uurima, siis tuli välja, et Lussier lasi oma düsenteerial edasi vahutada ja kaevas kusagilt nurgabaarist pardale Jason Scott Lee. Jälk odava rahaga kino tegemine võis seega jätkuda.

Parbeküü.

Pole teada, mis juhtus teises filmis (Dracula II Ascension (2003)), aga selle saastamaratoni alguses leiab vaataja eest segasevõitu preestri Uffizi (Jason Scott Lee), kes on kuidagi teravhambuliste poolt pureda saada ja nüüd kuidagi pooleldi võitleb oma verejanulisema küljega. Tema tentsikut mängib mingi kretiin Jason London, kelle ülesanne on Lee'd paremas valguses paista lasta. Jaht peamise vereimeja Dracula järele viib mehed Rumeeniasse (sest seal oli ilmselgelt kõige odavam seda lurri linti võtta), kus kohtutakse mingi ajakirjanikust prostituudiga, enamus kohalikke ja muid tuttavaid hammustatakse pooleks, kõigel on väga odav maitse ja efektid on parimal juhul nagu vanades vene multifilmides. Lee krigistab ainsana üsna palju hambaid, mis tundub sihitu... ja halb. Eraldi tuleb ära nimetada filmi haripunktis, ehk siis viimase veerandtunni jooksul toimuv lahing vana kurja vampiiriga, keda mängib miskipärast Rutger Hauer. Siin on ridamisi probleeme. Esmalt näeb Dracula pesemata ja kuidagi rokane välja, pooltes stseenides on tema näol kestendav nahk ja pooltes seda ei ole. Kontinuiteet polnud ilmselt tegijate sõnavaras. Sellele lisaks on Rutgeri dialoog linti võetud nii halva tehnikaga, et sellest pooli sõnu aru ei saa. Ning kolmandaks kasutab mees relvana mõõka, mis on sõna otseses mõttes silmnähtavalt plastmassist tehtud ja tundub umbes sama ehtne kui PIP-implantaat. Filmi lõpus rapitakse vana vereimeja ära ning tema kohale asub endine preester, sest kurjus eelmise tropi seest on nüüd temaasse pugenud.

Jah.

2005. aasta alguses ehk siis sellele eelnenud aasta lõpus tuli veel enne ülal kirjeldatud, ee, asja pasatorust film nimega Blade Trinity. Mis oli omaette ebameeldiv käkk ja ilmselt oleks Wesley neid kuni otse plaadile lükatud soperdisi veel edasigi jurssinud, aga mingi hetk pandi neeger omataoliste juurde vanglamüüride vahele ja keegi teine pole viitsinud nii põhjalikult päevakõndijaks hakata. Ja sedasi me saime siis erinevaid jõledusi, mis vampiiriteemat pidid elus hoidma. Siinkohal tooksin analoogi, mille alusel neid otse videosse minevaid filmikesi vändatakse. See on nagu algajate noolemängu võrdkuju - kord tabab märklauda sisse- ja kord väljapoole. Esimene kõnealuse sarja film oli enam-vähem veel nool märklaua pihta, näidati sügavat dekolteed ja natuke tobedat vereimurlust. Teise filmi puhul kukkus nool küll märklauast mööda, aga jäi vähemasti seina sisse tolknema. Kui kolmanda filmi võrdkujuna võiks nimetada, et nool visati mööda märklauast, isegi seinas ja et see leidis kuidagi oma tee mingi segaverelise juudist produtsendi kuklasse.

Dracula III Legacy ei vääri vaatamist mitte mingist konditsioonis. Samas on see jätkuvalt parem Twilight seeriast.

0 viimaseid kommentaare: