Alternating Wallpaper

esmaspäev, 30. jaanuar 2012

BAKA.EE 9. aastapäev

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi paari nädala jagu. Ning sellesse päeva, kui ma hakkasin ehitama oma master grade GN-X mudelit (umbes selline). Olin just suutnud oma Full Armor rohelise koletise pinnatöötlusega totaalselt ära rikkuda ning võtsin selle 00 masina ette, sest tundus lahe. Ei mäleta, miks ma selle kunagi endale tellisin, aga ehitamise käigus hakkasin uuesti aru saama. See on väga mõnus, voolujooneline ja samas eriskummaline soomus. Hoolimata selle pompöössetest jalgadest on masina üldine esteetika ja väljanägemine minu jaoks väga meelt mööda. Ning umbes samal hetkel, kui ma GN-X kokku oli saanud, pandi minu varem tellitud master grade QAN[T] Jaapanist teele. Ootan selle ehitamisest sama palju rõõmu. Kuid selle kõrval võtsin nõuks Gundam 00 teise hooaja üle vaatamise. Ning tee mis sa tahad, hea sari tundus minu ära pestud ajule. Isegi muusika oli kuulatav. Kuid tööväsimus tappis vaatamise hilisematel õhtutundidel pidevalt ära, silmad vajusid vägisi kinni ja lõug kukkus vastu lauda veriseks.

Päev enne kokkutuleku ametlikku algust - reedel - pagesin kontorist õige vara, sest pidin jõudma isa juubelile Tartusse. Sinna sai läbi miinuskraadide ka jõutud ning reedene päev kulges kiiresti. Veel kord suured tänud korraldajatele ja sünnipäevalapsele õnne ning tervist. Hilisematel õhtu- ehk siis hommikutundidel andsin veel viimaseid lihve oma tagasihoidlikule mecha-viktoriinile ning tegin valmis spetsiaalsed vastuste lehed. Mis täitsid oma hilisemat ülesannet suhteliselt hästi (seega järgmine aasta kasutan vastuste lehtede Mark II versiooni).

Laupäeval ärkasin ebatavaliselt vara, pakkisin oma karavani kokku ja liikusin etteantud kohtumispaika kohalikus bensiinijaamas. Autojuht oli lubanud hilinejad mitte ainult maha jätta, vaid nendest ka kindluse mõttes üle tagurdada, seega püüdsin olla täpne. Kuna eelnev õhtu oli minu varutud provianti kergelt vähendanud, siis külastasin haigutavate müüjatega Lõunakeskuse toidupoodi ja täiendasin tagavarasid. Sõit läbi karge hommiku Viljandi poole võis alata. Peale minu morbiidselt rasvunud kere mahtusid autosse veel Specter, Riion, Poriseja ja kapten xin. Sõit kulges viperusteta ja kuna keegi Viljandisse ei kippunud, siis sõitsime sealt otse mööda, edasi oma ürituse toimumise paigaks valitud Kopra Talu poole. Ning nõnda juhtuski, et olime esimesed saabujad. Eelmine üritus alles pakkis ennast kokku, seega lämisesime niisama koridoris ja tegime aega parajaks. Tasahilju hakkas seltskond kogunema, seega võtsime peamaja piljardisaalis platsi ja hakkasime teemasid analüüsima. Esimene teema oli kümneaastane Ardbeg, mis kõigile huvitatutele mokka mööda näis olevat. Kahjuks oli teema lühemat laadi ja nõnda pidime kiiresti hakkama mõtlema teise teema peale, milleks oli kaheteistaastane Glenlivet. Mis oli märksa kahemõõtmelisem teema ja paljud oli selle nüanssidevähesuse pärast kurvad. Enne veel, kui too teema lõpetatud sai, pidi juba kihutama Karksisse lisateemade järele, sest teemadest huvitatute ring osutus oodatust suuremaks. Kui põnevamad teemad otsa said, siis läksime edasi mingi eriti jubeda viski joomise peale. Ning teemade kõrvalt jäi aega arutada Varssavi ööklubide, uute filmide, Indrek Hargla, vanade autode, rahvaloenduse, metroseksualismi, halva Ukraina õlle, ulmekirjanduse, šokolaaditükkidega küpsiste, kodumaise päevapoliitika, interveebides lõppeva ruumi, ülihalva juustu, fotoaparaatide, telesarjade, koomiksite, halva uue muusika ja veel paljugi muu üle. Praktiliselt ainus teema, mis kajastust ei leidnud, oli animé. Ürituse murumänguline pool jäi tagasihoidlikuks, sest väljas oli ilm krõbe ja korraldajad polnud vist eriti muid põnevaid seltskonnamänge ja kintsukloppimist ette valmistanud. See-eest oli elav legend Random Hero kokku kirjutanud hirmuäratavat laadi viktoriini, milles mina ainult kolme vastust teada oskasin. Meie meeskond jäi kolossaalsel kombel kaotajate leeri. Kui päike metsaviiru taha puhkama läks, pakuti õhtueineks muhedat frikadellisuppi ja pärast seda häid ahjusoojasid kaneelirulle. Mis õite head olid. Pärast õhtusööki oli aeg küps minu mecha-viktoriini jaoks. Kurvastusega pidin avastama, et kohapealne projektor koledaid näguripäevi näinud oli ning et minu spetsiaalselt eriti kõrge resolutsiooniga ettekanne selle kaudu nagu läbi lukuaugu või sea silma vaadatuna näis. Seesinane projektorinäss hävitas ka ära minu geniaalsed pildiküsimused. Ilmselt tuleb hinnata, kas järgmine aasta pildiküsimustest loobuda või siis miski etem masinavärk näitamiseks varuda. Viktoriine tulid appi parandama eepilised õppejõud Specter, totoro ja udibaka. Nende abiga said võitjad kiirelt kirja ning sedasi ma jagasin paremate soorituste ja kiiremate teadmiste eest erinevaid teemakohaseid auhindu. Kuna majanduslangus ka minu tasku pihta noaga löönud on, nii et kubemest veri väljas, siis püüdsin auhindade keskmisest madalamat kvaliteeti lämmatada sodi rohkusega. Loodetavasti ei pettunud inimesed nendes liialt. Sellega sai ürituse ametlik pool ühele poole, huvilised jagunesid huvigruppideks: kes vihtus suures saalis tantsida, kes laskis saunasoojal endid silitada või kes sarnaselt allakirjutanule istus ühes seltsilistega ja arutas maailma asju huumori võtmes edasi.

Ligemale kella poole neljast hommikul (mis ometi veel oli varajane, kui me veel noored olime) hakkasid ka staažikamad võitlejad ära kukkuma ja nõnda seadsime sammud magala suunas. Olles nukkumise eesmärgl pikali heitnud, kostus läbi seina kummalist kraapeheli, nagu oleks keegi surnud hobust raspeldanud. Eeldusega, et tegemist oli kellegi õnnetu hingamiskatsetega, kommenteerisin sedasama heli oma toanaabrile Metsavanale, kes selle peale ootamatult ägestus ja poolalasti koridori tormas, hakates kõrvaltoa uksele prõmmima ja norskamise lõpetamist nõudma. Toast väljus ehmunud Random Hero, kellel läks ähvardamise peale momentaalselt kõht lahti. Nagu arvata oleks, on tal sellest konfrontatsioonist põhjustatud seedehäired tänini.

Hommikul ärkasin tundega, nagu oleks eelmine õhtu maratoni jooksnud. Kiirelt kirgastavate abivahenditega tõmmati ainevahetus jälle käima, soeng pesti puhtaks ja silmnägu nii sirgeks, kui see antud larhvi puhul inimlikult võimalikuks on osutunud. Pärast hommikusööki nukkusin veel tunnikese oma toas ja vaatasin igavusest telefonist Rik Mayalli nooruspäevade esinemisi. Keskpäeva paiku asuti teele tagasi koletu pealinna poole, seekord pakkus küüti Navistar ja Maria ja tagaistmel istus päevinäinud Trash. Nõnda me siis karges talvepäevas kulgesime, mina häirisin autos kõiki inimesi valjuhäälselt videomängudest ja ksenomorfidest ja filmidest (kus Guy Pearce mängib) rääkides. Arutasime ka kõiki neid oodatud filme, mis see aasta huvi hakkavad pakkuma ning mille loetelu tegelikult siin paremal ääres ka vist olemas on. Kusagil... seal paremal ääres. Märkamatult jõudsime pealinna, tänasin sõidutajaid ja võtsin toidupoest natuke seemneleiba koju kaasa. Toppisin kõige koledamini kannatada saanud riided pesumasinasse ja vaatasin edasi magamise asemel hoopis Gundam 00 teise hooaja viimased osad ära. Ning seepeale sinna otsa veel selle filminikerdise ka. Film polnud enam suurem asi, aga lahingute koreograafia oli muidu nigela süžee kõrval täitsa korralik, efektid ja polügoonid samamoodi.

Tänud korraldajatele ja kõigile, kes oma kohalolekuga üritusele tooni andsid. Suuremad ekstsessid jäid olemata (which is a lie) ning kuniks järgmise korrani riputame animé-mütsi jälle kapis nagisse. Kuna järgmine aasta saab seltskonnal kogunisti 10 aastat koos käidud, siis on oodata eriti tegusat üritust ja erakorralisi külalisi, kes oma nägu sel aastal näidata ei söandanud. Ite, missa est.

0 viimaseid kommentaare: