Alternating Wallpaper

esmaspäev, 30. jaanuar 2012

BAKA.EE 9. aastapäev

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi paari nädala jagu. Ning sellesse päeva, kui ma hakkasin ehitama oma master grade GN-X mudelit (umbes selline). Olin just suutnud oma Full Armor rohelise koletise pinnatöötlusega totaalselt ära rikkuda ning võtsin selle 00 masina ette, sest tundus lahe. Ei mäleta, miks ma selle kunagi endale tellisin, aga ehitamise käigus hakkasin uuesti aru saama. See on väga mõnus, voolujooneline ja samas eriskummaline soomus. Hoolimata selle pompöössetest jalgadest on masina üldine esteetika ja väljanägemine minu jaoks väga meelt mööda. Ning umbes samal hetkel, kui ma GN-X kokku oli saanud, pandi minu varem tellitud master grade QAN[T] Jaapanist teele. Ootan selle ehitamisest sama palju rõõmu. Kuid selle kõrval võtsin nõuks Gundam 00 teise hooaja üle vaatamise. Ning tee mis sa tahad, hea sari tundus minu ära pestud ajule. Isegi muusika oli kuulatav. Kuid tööväsimus tappis vaatamise hilisematel õhtutundidel pidevalt ära, silmad vajusid vägisi kinni ja lõug kukkus vastu lauda veriseks.

Päev enne kokkutuleku ametlikku algust - reedel - pagesin kontorist õige vara, sest pidin jõudma isa juubelile Tartusse. Sinna sai läbi miinuskraadide ka jõutud ning reedene päev kulges kiiresti. Veel kord suured tänud korraldajatele ja sünnipäevalapsele õnne ning tervist. Hilisematel õhtu- ehk siis hommikutundidel andsin veel viimaseid lihve oma tagasihoidlikule mecha-viktoriinile ning tegin valmis spetsiaalsed vastuste lehed. Mis täitsid oma hilisemat ülesannet suhteliselt hästi (seega järgmine aasta kasutan vastuste lehtede Mark II versiooni).

Laupäeval ärkasin ebatavaliselt vara, pakkisin oma karavani kokku ja liikusin etteantud kohtumispaika kohalikus bensiinijaamas. Autojuht oli lubanud hilinejad mitte ainult maha jätta, vaid nendest ka kindluse mõttes üle tagurdada, seega püüdsin olla täpne. Kuna eelnev õhtu oli minu varutud provianti kergelt vähendanud, siis külastasin haigutavate müüjatega Lõunakeskuse toidupoodi ja täiendasin tagavarasid. Sõit läbi karge hommiku Viljandi poole võis alata. Peale minu morbiidselt rasvunud kere mahtusid autosse veel Specter, Riion, Poriseja ja kapten xin. Sõit kulges viperusteta ja kuna keegi Viljandisse ei kippunud, siis sõitsime sealt otse mööda, edasi oma ürituse toimumise paigaks valitud Kopra Talu poole. Ning nõnda juhtuski, et olime esimesed saabujad. Eelmine üritus alles pakkis ennast kokku, seega lämisesime niisama koridoris ja tegime aega parajaks. Tasahilju hakkas seltskond kogunema, seega võtsime peamaja piljardisaalis platsi ja hakkasime teemasid analüüsima. Esimene teema oli kümneaastane Ardbeg, mis kõigile huvitatutele mokka mööda näis olevat. Kahjuks oli teema lühemat laadi ja nõnda pidime kiiresti hakkama mõtlema teise teema peale, milleks oli kaheteistaastane Glenlivet. Mis oli märksa kahemõõtmelisem teema ja paljud oli selle nüanssidevähesuse pärast kurvad. Enne veel, kui too teema lõpetatud sai, pidi juba kihutama Karksisse lisateemade järele, sest teemadest huvitatute ring osutus oodatust suuremaks. Kui põnevamad teemad otsa said, siis läksime edasi mingi eriti jubeda viski joomise peale. Ning teemade kõrvalt jäi aega arutada Varssavi ööklubide, uute filmide, Indrek Hargla, vanade autode, rahvaloenduse, metroseksualismi, halva Ukraina õlle, ulmekirjanduse, šokolaaditükkidega küpsiste, kodumaise päevapoliitika, interveebides lõppeva ruumi, ülihalva juustu, fotoaparaatide, telesarjade, koomiksite, halva uue muusika ja veel paljugi muu üle. Praktiliselt ainus teema, mis kajastust ei leidnud, oli animé. Ürituse murumänguline pool jäi tagasihoidlikuks, sest väljas oli ilm krõbe ja korraldajad polnud vist eriti muid põnevaid seltskonnamänge ja kintsukloppimist ette valmistanud. See-eest oli elav legend Random Hero kokku kirjutanud hirmuäratavat laadi viktoriini, milles mina ainult kolme vastust teada oskasin. Meie meeskond jäi kolossaalsel kombel kaotajate leeri. Kui päike metsaviiru taha puhkama läks, pakuti õhtueineks muhedat frikadellisuppi ja pärast seda häid ahjusoojasid kaneelirulle. Mis õite head olid. Pärast õhtusööki oli aeg küps minu mecha-viktoriini jaoks. Kurvastusega pidin avastama, et kohapealne projektor koledaid näguripäevi näinud oli ning et minu spetsiaalselt eriti kõrge resolutsiooniga ettekanne selle kaudu nagu läbi lukuaugu või sea silma vaadatuna näis. Seesinane projektorinäss hävitas ka ära minu geniaalsed pildiküsimused. Ilmselt tuleb hinnata, kas järgmine aasta pildiküsimustest loobuda või siis miski etem masinavärk näitamiseks varuda. Viktoriine tulid appi parandama eepilised õppejõud Specter, totoro ja udibaka. Nende abiga said võitjad kiirelt kirja ning sedasi ma jagasin paremate soorituste ja kiiremate teadmiste eest erinevaid teemakohaseid auhindu. Kuna majanduslangus ka minu tasku pihta noaga löönud on, nii et kubemest veri väljas, siis püüdsin auhindade keskmisest madalamat kvaliteeti lämmatada sodi rohkusega. Loodetavasti ei pettunud inimesed nendes liialt. Sellega sai ürituse ametlik pool ühele poole, huvilised jagunesid huvigruppideks: kes vihtus suures saalis tantsida, kes laskis saunasoojal endid silitada või kes sarnaselt allakirjutanule istus ühes seltsilistega ja arutas maailma asju huumori võtmes edasi.

Ligemale kella poole neljast hommikul (mis ometi veel oli varajane, kui me veel noored olime) hakkasid ka staažikamad võitlejad ära kukkuma ja nõnda seadsime sammud magala suunas. Olles nukkumise eesmärgl pikali heitnud, kostus läbi seina kummalist kraapeheli, nagu oleks keegi surnud hobust raspeldanud. Eeldusega, et tegemist oli kellegi õnnetu hingamiskatsetega, kommenteerisin sedasama heli oma toanaabrile Metsavanale, kes selle peale ootamatult ägestus ja poolalasti koridori tormas, hakates kõrvaltoa uksele prõmmima ja norskamise lõpetamist nõudma. Toast väljus ehmunud Random Hero, kellel läks ähvardamise peale momentaalselt kõht lahti. Nagu arvata oleks, on tal sellest konfrontatsioonist põhjustatud seedehäired tänini.

Hommikul ärkasin tundega, nagu oleks eelmine õhtu maratoni jooksnud. Kiirelt kirgastavate abivahenditega tõmmati ainevahetus jälle käima, soeng pesti puhtaks ja silmnägu nii sirgeks, kui see antud larhvi puhul inimlikult võimalikuks on osutunud. Pärast hommikusööki nukkusin veel tunnikese oma toas ja vaatasin igavusest telefonist Rik Mayalli nooruspäevade esinemisi. Keskpäeva paiku asuti teele tagasi koletu pealinna poole, seekord pakkus küüti Navistar ja Maria ja tagaistmel istus päevinäinud Trash. Nõnda me siis karges talvepäevas kulgesime, mina häirisin autos kõiki inimesi valjuhäälselt videomängudest ja ksenomorfidest ja filmidest (kus Guy Pearce mängib) rääkides. Arutasime ka kõiki neid oodatud filme, mis see aasta huvi hakkavad pakkuma ning mille loetelu tegelikult siin paremal ääres ka vist olemas on. Kusagil... seal paremal ääres. Märkamatult jõudsime pealinna, tänasin sõidutajaid ja võtsin toidupoest natuke seemneleiba koju kaasa. Toppisin kõige koledamini kannatada saanud riided pesumasinasse ja vaatasin edasi magamise asemel hoopis Gundam 00 teise hooaja viimased osad ära. Ning seepeale sinna otsa veel selle filminikerdise ka. Film polnud enam suurem asi, aga lahingute koreograafia oli muidu nigela süžee kõrval täitsa korralik, efektid ja polügoonid samamoodi.

Tänud korraldajatele ja kõigile, kes oma kohalolekuga üritusele tooni andsid. Suuremad ekstsessid jäid olemata (which is a lie) ning kuniks järgmise korrani riputame animé-mütsi jälle kapis nagisse. Kuna järgmine aasta saab seltskonnal kogunisti 10 aastat koos käidud, siis on oodata eriti tegusat üritust ja erakorralisi külalisi, kes oma nägu sel aastal näidata ei söandanud. Ite, missa est.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Underworld: Awakening (2012)

Ning ongi esimene bona fide selle 2012. aasta film ära nähtud. Pungis silmil minu ajaveebi lugejad teavad ehk teine kord hiirega nihu trehvata ja eksida minu sinikiirekollektsiooni loetellu. Ja seal on kogunisti kirjas, et minul kõik kolm eelnenud allilmafilmi riiulis seisavad. Just nimelt seisavad, sest kuigi pingul lateks ümber Kate Beckinsale'i tuharate vahest jälle meelde tuleb, ei ole neist ühestki üle keskmise rappimist loota. Neljanda lisasin vaatamiseks pooleldi teades, et sellega jooksma hakanud kinoaastale ehtsalt odav maitse külge saaks. Eks ta üks paras käkk ole. Nüüd sellest käkindusest pikemalt.

Esimeses ja teises ja kolmandas filmis mürasid vampiirid ja libahundid tasahilju kulisside taga, inimesed tammusid lihakarjana niisama. Vereimejate ja kutsade vahel oli vimm, sest kunagi orjadena vampiire teeninud libahundid hakkasid tasahilju raamatuid lugema ja siis oma endiseid peremehi sööma. Kõik oli täitsa normaalne ja arusaadav, aga siis sepistati libahundi ja vampiiri ristsugutis valmis, kes juhtumisi ka vampiiride karmi võitlusmemme Selene'i (Kate Beckinsale) suur armastus oli. Õnnetu paarike eksles konflikti piirimail, kumbki leer ei tahtnud himuraid noori oma vastutusele võtta, pigem prooviti segaverelist maha tappa. Mis loomulikult ebaõnnestus ja selle käigus sai mimmust hoopis ka mingi segavereline olevus, justkui omakorda. Et siis umbes sealt hakkab antud lugu pihta, inimesed on sedakorda agressiivsemaks muutunud ja on alustanud kõigi ööelukate tapatalguga. Nii vampiirid kui ka hundid lastakse armutult sodiks ja nõnda nende numbrid siis kahanevad. Armunud Selene ja Michael (Scott Speedman) üritavad veel õigel ajal pageda, aga sitt lendab üsna sirgjooneliselt ventilaatorisse ja paarike nabitakse kinni. Preilna lateks ärkab mingi aeg hiljem pea alaspidi, alasti külmkapis, leiab lateksi veel strateegiliselt õigel ajal üles ja põgeneb teadmata kohast teadmata suunas. Selgub, et vahepeal on tervelt kaksteist aastat mööda tiksunud, ei vampiiridest ega muudest libaloomadest pole vaat et midagi alles jäänud ja kummalised laborid sooritavad allesjäänute peal kummalisi katseid. Hübriidmetroseksuaalist Michaelist pole kippu ega kõppu, selle asemel on mingi emost ennast lõikuv plikatirts, kes on samuti hübriid. Ja tuleb välja, et Selene'i tütar. Ekslev ema ja tütre paarike leiab maapõues redutava vampiiride klanni, kes aga nendega midagi teha ei taha. Tuleb välja, et libahundid on kõige kurja eest vastutavad ja et nemad kulisside taga eneste jaoks tugevdavat eliksiiri kokku keedavad. Ülejäänud film on vähem ja rohkem aegluubis põmmutamine ja rappimine, midagi eriti kirgastavat siis oodata pole mõtet.

Praktiliselt terve film on sellist poseerimist täis.

Vampiiride ja libahuntide hübriidiks on esimeses ja teises filmis põhimõtteliselt keskmisest viletsama maniküüriga neeger. Michael tõmbub transformatsiooni järel sinakaks nagu Norra öö, aga selle võrra on ta hirmus tugev ja teab veel mida. Kui Selene'st ülivõimetega olevus saab, siis temaga ei juhtu midagi, kogu lisajõud on kulisside taga. Kuidas nad siis seda olukorda täiendada oskavad selles uues filmis? Noh, see plikatirts nimega Eve läheb kuidagi kergelt helesiniseks ja näitab oma pesumodelli tasemel hambaid. Mina olen muidugi väga piiratud inimene, aga ausalt öelda ma lootsin väheke enamat. Ning mida on võetud nõuks teha libahuntidega? Kuna neid ei saa eriti ümber disainida, siis on uue liigi libaloomad lihtsalt kolm-neli korda tavalistest karvakandjatest suuremad (inimkujul mängib uut kutsut Tudoritest tuttav Kris Holden-Ried). Igav, vaimuvaene jätk keskmisest muidu mannetumale õuduskomöödiale. Efektid on rahuldavad, aga see on kahjuks ka nende lagi.

Underworld: Awakening ei vääri kinokülastust. Kellel ihulähedase riietuse osas suurem fetiš on, see leiab oma raha eest interveebidest paremat materjali.

reede, 20. jaanuar 2012

50/50 (2011)

Eelmine aasta vaatasin ühte Paul Giamatti viimast filmi, seekord nimega Win Win (2011). See oli rahulik peredraama, kus tegelikult midagi ei juhtunud, elu oma argiste murede ja rõõmudega oli teemaks ning teose läbi ei saanud keegi ilmtingimata paremaks inimeseks. Korraks isegi tegin ajaveebi tolle linaloo kohta sissekande mustandi, aga kui pikemat analüüsi välja hakkasin mõtlema, siis sain aru, et tegelikult pole midagi uurida ega puurida. Elu sellele omaste tõusude ja mõõnadega võib olla liiga tavaline, eriti seda tolle filmi puhul. Selle aasta esimestel nädalatel nägin viimaks ära Jonathan Levine'i 50/50 (2011), mis jättis natuke etema mulje ning nüüd võtan nõuks sellest pisut kirjutada.

Nõustaja ja patsient.

Noor raadioajakirjanik Adam (Joseph Gordon-Lewitt) elab tagasihoidlikku 27-aastase elu. Elab kokku tüdruksõbraga ja kulutab vaba aega ühes oma lähima sõbra ja kolleegi Kyle'ga (Seth Rogen). Elu nagu iga teine kuni selle päevani, mil peategelasel diagnoositakse eriskummaline, haruldasemat sorti vähkkasvaja ning interveebide põhjal on tema ellujäämisvõimalus sellega 50%, pärast metastaasi alla 10%. Nagu arvata oleks, siis mehele lähedased inimesed reageerivad omasoodu. Suhe tüdruksõbraga läheb kiirelt rööpast maha, võõraks kasvanud ema reageerib üle, töökaaslased peavad vaat et avalikke matuseid jne. Tohtrid kirjutavad enne lõikust ette kemoteraapia, mis võtab tervisest oma osa. Seal kohtub noor Adam teiste ravi saajatega, Alani (Philip Baker Hall) ja Mitchiga (Matt Frewer). Üheskoos vaadatakse oma ühist kurba nimetajat läbi pisut värvilisema prisma. Peale organismi laastava keemia suunatakse noormees ka nõustamisse, kus tema ihuarstiks on nooruke doktorant Katherine (Anna Kendrick). Eks patsiendist noorem nõustaja tundub osapooltele omamoodi imelik, aga nii see asi kord välja on kukkunud. Tasapisi hakkab isolatsioon ja kurbus peale tulema, tervis kahaneb koos keemiaravi ja väsimusega. Kuigi lõpp pole just eriti üllatav, siis ei hakka ma seda siin seekord lahti kirjutama.

Paremad päevad.

Seesinane vähidraama tuli vaatajale meeldiva üllatusena, ehk siis vähemasti oli eufooriline meeleseisund säherdune, et sai seda vaoshoitud tükki nautides vaadata. Gordon-Lewitt täidab peaosa suhteliselt veenva kvaliteediga, eteldes olukorra tõsidusele vastu minnes kainelt ja kalkuleeritult käituvat eneseteadlikku, pühendunud noorukit. Kendrick visandab ekraanile kõhkleva ja kogemusteta, ebalevat sorti terapeudi mudeli väga andekalt, aga selle kvaliteet ei ületa kunagi keskmist, langedes samale tasemele, kust leiab näiteks Claire Danes'i filmis Shopgirl (2005). Kõikumisi kohtab, aga üldmulje ei saa sellest rikutud. Mis aga tuli pigem üllatusena, oli Seth Rogen, kes selles filmis suudab pigem hoiduda temale muidu omasest tõpranäo mallist. Peategelase parim sõber on murelik, ustav kaaslane, kes püüab Adamit aidata nii avalikult kui ka kulisside taga. Tema on see, kelle najal nooruki elu haiguse keerukamatel etappidel koos püsib. Filmi tempo ja suhtumine on hoolimata tõsimeelsest teemast nooruslikkusele kalduv ja positiivne.

Rahulik ja tegus vaatamine, mida julgeb teistelegi soovitada.

Dracula III Legacy (2005)

Üks päev taolises semi-eufoorilises tujus töölt tulles sattus ette selle va rajaka filmi plaat ja pikemalt mõtlemata mõtlesin sodi endale sisse tõmmata nagu kaks purki aspiriini koos kummeliteega. Järgnev on ülestähendus sellest jubedast roppusest, mis silmanärvi pidi sisalikuajuni hallolluse ära traumatiseeris. Tegelikult on viimasel ajal noid filme hulgim ära vaadatud. Stressi on alanud aasta ohtrasti pakkunud ja kuna paremaid ventiile pole leida olnud, siis vahutan parem erakordselt halbadest filmidest oma emoveebi vahendusel. Sest nagu teada on, siis on halbade filmide hurjutamine tunduvalt lihtsam kui kvaliteetse meelelahutuse lahkamine.

Pask.

Selleks, et kõike ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi peaaegu kümme aastat. Prügikala Patrick Lussier, kes meenutas parematel päevadel Andy Sidarist, möllis kokku oma tõlgenduse igipõlisest Vlad Tepesi loost. Kuna film pidi kinolinale jõudma 2000. aastal, siis saigi nimeks panna Dracula 2000. Belgias anti film videolevisse kaks aastat hiljem, nimega Dracula 2002, mujal maailmas 2001 ja nii edasi. Filmi tõmbenumbriteks olid Jeri Ryani rinnad ning vähemal määral noored Omar Epps ja (tagasi vaadates pea äratundmatu) Gerard Butler. Ise nägin selle telekoomuski ära ammuilma sakslaste taevakanalitest, loomulikult lastesaateni tsenseeritud kujul (loe: veri ja soolikad lõigati välja, aga paljas ihu jäeti alles). Teos oli rumal ja halb ja täis jaburat pseudovampiiride teemat, sülitades Stokerile ja teistele eelkäijatele. Kui ma pärast selle postituse pealkirjas nimetatud ogaruse kohta tausta hakkasin uurima, siis tuli välja, et Lussier lasi oma düsenteerial edasi vahutada ja kaevas kusagilt nurgabaarist pardale Jason Scott Lee. Jälk odava rahaga kino tegemine võis seega jätkuda.

Parbeküü.

Pole teada, mis juhtus teises filmis (Dracula II Ascension (2003)), aga selle saastamaratoni alguses leiab vaataja eest segasevõitu preestri Uffizi (Jason Scott Lee), kes on kuidagi teravhambuliste poolt pureda saada ja nüüd kuidagi pooleldi võitleb oma verejanulisema küljega. Tema tentsikut mängib mingi kretiin Jason London, kelle ülesanne on Lee'd paremas valguses paista lasta. Jaht peamise vereimeja Dracula järele viib mehed Rumeeniasse (sest seal oli ilmselgelt kõige odavam seda lurri linti võtta), kus kohtutakse mingi ajakirjanikust prostituudiga, enamus kohalikke ja muid tuttavaid hammustatakse pooleks, kõigel on väga odav maitse ja efektid on parimal juhul nagu vanades vene multifilmides. Lee krigistab ainsana üsna palju hambaid, mis tundub sihitu... ja halb. Eraldi tuleb ära nimetada filmi haripunktis, ehk siis viimase veerandtunni jooksul toimuv lahing vana kurja vampiiriga, keda mängib miskipärast Rutger Hauer. Siin on ridamisi probleeme. Esmalt näeb Dracula pesemata ja kuidagi rokane välja, pooltes stseenides on tema näol kestendav nahk ja pooltes seda ei ole. Kontinuiteet polnud ilmselt tegijate sõnavaras. Sellele lisaks on Rutgeri dialoog linti võetud nii halva tehnikaga, et sellest pooli sõnu aru ei saa. Ning kolmandaks kasutab mees relvana mõõka, mis on sõna otseses mõttes silmnähtavalt plastmassist tehtud ja tundub umbes sama ehtne kui PIP-implantaat. Filmi lõpus rapitakse vana vereimeja ära ning tema kohale asub endine preester, sest kurjus eelmise tropi seest on nüüd temaasse pugenud.

Jah.

2005. aasta alguses ehk siis sellele eelnenud aasta lõpus tuli veel enne ülal kirjeldatud, ee, asja pasatorust film nimega Blade Trinity. Mis oli omaette ebameeldiv käkk ja ilmselt oleks Wesley neid kuni otse plaadile lükatud soperdisi veel edasigi jurssinud, aga mingi hetk pandi neeger omataoliste juurde vanglamüüride vahele ja keegi teine pole viitsinud nii põhjalikult päevakõndijaks hakata. Ja sedasi me saime siis erinevaid jõledusi, mis vampiiriteemat pidid elus hoidma. Siinkohal tooksin analoogi, mille alusel neid otse videosse minevaid filmikesi vändatakse. See on nagu algajate noolemängu võrdkuju - kord tabab märklauda sisse- ja kord väljapoole. Esimene kõnealuse sarja film oli enam-vähem veel nool märklaua pihta, näidati sügavat dekolteed ja natuke tobedat vereimurlust. Teise filmi puhul kukkus nool küll märklauast mööda, aga jäi vähemasti seina sisse tolknema. Kui kolmanda filmi võrdkujuna võiks nimetada, et nool visati mööda märklauast, isegi seinas ja et see leidis kuidagi oma tee mingi segaverelise juudist produtsendi kuklasse.

Dracula III Legacy ei vääri vaatamist mitte mingist konditsioonis. Samas on see jätkuvalt parem Twilight seeriast.

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Isegi kui mõned kuiva nahaga Doyle'i austajad Guy Ritchie esimese meisterdetektiivi taastõlgenduse peale nina kirtsutasid, jättis too mulle hea mulje. Käisin sedasinast esimest osa toona isegi koos legendaarse filmikriitiku Jürisooga kinosaalis kaemas. Ning hiljem ostsin endale sinikiireplaadi riiulisse, sest teine kord on nende plaatide peal olev kvaliteet kohalikust kinostki etem. Pluss ei pea kohalike segavereliste värdjate venelaste jaoks topitud topelttiitrite vahelt pilti piiluma. Esimene film oli värske puhang hollivuudi muidu tooresse kinoplatsi, seega lootsin teisest osast vähemalt sama toredat elamust. Miks seda niimoodi ei tulnud ja miks täpsemalt teises osas pettuma pidin, sellest nüüd mõne sõnaga täpsemalt.

Kummalisevõitu poissmeesteõhtu hommik.

Erinevalt esimesest osast, kus Moriarty vargsi nurga tagant piilus ja pealtnäha oma suuremaid plaane salaja menetles, hüppab siin mees (Jared Harris) esimesel võimalusel rambivalgusesse, mürgitab ära sulni Irene Adleri (Rachel McAdams) ja kutsub Sherlocki (Robert Downey Junior) vaat et avalikult duellile. Samal ajal on teemaks John Watsoni (Jude Law) abiellumine, selle najal aga tegeleb Sherlock omal moel uurimustööga ja üritab kelmist Moriarty plaanidele ilmasõda alustada vett peale tõmmata. Jant on hüplik ja kirev, madin ei katke kunagi ja hinge ei lasta vaatajal eriti tõmmata.

Vaenlasega silmitsi. James Moriarty rollis Jared Harris.

Varjude Mäng ei tee midagi, mis oleks esimesest osast märkimisväärselt tegusam. Ühelt poolt on siin palju sarnaste naljade viskamist, mis juba esimeses osas platsis olid, teisalt on tegelased nüüd veel enam kinnistunud nendele omastesse kapslitesse ja ettearvamatust praktiliselt ei eksisteeri. Eelmisele filmile sarnased märulistseenid on taas teemaks, aga nende teravus on võrreldes eelkäijaga nõrgem. Lõpulahingu lihtsuse geniaalsus on aimatav, isegi kui mitte sugugi halvasti välja peetud. Kõik need muud aegluubis vehkimised ja kuulide eest pagemine (mida reklaamklippidest näha sai) tunduvad küll pädevad, aga ei anna lõppmuljele miskit juurde. Ritchie'le on ilmselgelt antud käsk müürlaste teemadest seekord eemale hoida ja sedasi näib kurjami taust hallivõitu. Kogu see jutt geniaalsusest ja absoluutsest ettenägelikkusest on paisutatud ja kui vaataja selle tühisusest aru saab, on tulemuseks pettumus. Kuid filmil on minu rumalais silmis veel üks, häiriv puudus: nimelt osatäitjate valik. Peaosalised Downey ja Law (ja vähemal määral viimase mõrsja rollis olev Reilly) on esimesest osast tuttavalt klantsitud ja kaunid nagu pühadejänesed, samal ajal kui teised - Harris ja Stephen Fry - tunduvad lausa ülekohtuselt konarlikud ja kärnased. Seda on koguni näha läbi fakti, et ameerikalikult laitmatud peategelased pidevalt tahma ja muu sodiga kokku määritakse, selleks, et nende kontrastsust muu kaadriga allapoole kruvida. Ehk on see pind ainult minu silmas, aga kui tagantjärele lugeda selle kohta, et üks potentsiaalseid kandidaate Moriarty rolli oli näiteks Brad Pitt, siis oleks see kombinatsioon ekraanil tunduvalt efektsemana tundunud. Isegi Mycrofti rollis olev Fry oleks sel juhul oma ekstsentrismiga kompotti kõlvanud. Vaatamata esimeses osas taidelnud Strongi viletsatele hammastele oli tollel mehel tugev karisma, pluss veel pooleldi maagiline taust. Mustlasprintsessi rollis olev Noomi Rapace ei oma selles teoses mitte mingit näitlemisele sarnast osalemist peale pingutatud meigi. Isegi Kelly Reilly, kelle ekraaniaeg draakonitätoveeringuga tüdruku kõrval üürike näib, näitleb viimase mannetute mannerismide ümber ringe.

Jooksuga kahurikuulide eest. Kahjuks iseloomustab see pilt tervet filmi.

Kaameratöö ja üldine toodangu kvaliteet on kõrge, aga kuidagi hingestamata. Suuremate kahurite jaoks kulutatud raha on läinud õigesse kohta, aga suuremat pauku neist tegelikult pole. Kuna filmi süžee on selline nagu ta on, siis ei aitaks Ritchie't siin isegi mitte aatompommi plahvatus. Loo juures on veel teinegi puudus: kogu jant on tõmmatud komöödia võtmesse, kuigi "justkui" pidevalt on kõigi elu ohus, siis tegelikult ei teki mitte kordagi tunnet, et midagi võiks halvasti minna. Ning see omakorda vähendab vaataja seotust tegelastega, kelle näiline naerulsui surematus pidevalt pildil ringi tantsib. Siirupine epiloog ja erakordselt maitsetu klišeede pundar tõmbavad üleüldist emotsiooni veelgi enam alla. Ritchie ei lähe sama teed, mis eelmises filmis: siin pole sedavõrd tuimestavat iga pisinüansi eraldi lahti seletamist epiloogi vormis. Kahjuks aga pole sellele isegi parima tahtmise juures siin filmis kohta, sest tegevus lihtsalt pole nii põnev ja keerdkäigud ei küündi lahtiseletamatu juurde.

Varjude Mängu võib soovitada ainult neile, kellele esimene film ülemäära suurt naudingut pakkus. Teised leiavad siit eest autopiloodil kulgeva märuli, mille ainsaks meeldejäävaks haripunktiks on surnud koer.

pühapäev, 1. jaanuar 2012

Drive (2011)

Kuigi Drive'i ei olnud selles lühikeses 2011. aasta oodatud ja vaadatud filmide nimistus, mida paremal käel veel lugeda saab (mingi aja pärast kaob see sealt igavikku), siis tegemist on teosega, mis peaks olema iga kinoaustaja lõppenud aasta vaadatu hulgas. See on harukordne meeldiv üllatus, mis seob eneses palju minule meelepäraseid teemasid, kuid mis oma olemuselt pretendeerib ka vaoshoituma kinos käija võimaliku tarbitava paremikku. Etteruttavalt võin nimetada, et alles tükk aega hiljem ühendus minu rumalas rasvunud peas ära see nüanss, et filmi režii eest vastutab sama mees, kelle nimi on Valhalla Rising (2009) küljes: Nicolas Winding Refn. Olen toda 2009. aasta filmi oma ajaveebis kunagi ka arvustanud (sissekande leiab siit) ja selle sinikiireplaat on minu kollektsioonis auväärsel kohal. Aga nüüd kõigest täpsemini.

Kurblik armulugu peategelase ja naabripreiliga.

Nimeta sõitja (Ryan Gosling) elab vaoshoitud laadi, räpane väike korter ja tööots kohalikus autoparanduses mehaaniku Shannoni (Bryan Cranston) käe all. Poiss teenib lisaraha filmide tarbeks autodega trikke tehes, aga ööpimeduse varjus sõidutab kindlate reeglite järgi ka kuritegelikku elementi, pakkudes teenust kvaliteetse põgenemisrallimehena. Kõik kulgeb rahulikult, kuni mehel hakkab tekkima romantiline suhe oma naabrineiuga (Carey Mulligan). Viimase poja isa istub parasjagu vangis, aga sealt vabanedes on tol sundkorras käsk ühte kohalikku pandimaja röövida. Peategelane, kes nüüd on perekonnaga juba justkui tihedamalt seotud, nõustub röövleid sõidutama, aga sealt edasi läheb kõik juba allamäge. Pooleldi äpardunud röövi tulemusena leiavad kõik asjaosalised endid mässituna organiseeritud kurjategijate omavahelisse maadejagamisse ning nende paadunud kurjamite jaoks on lihtsaim väljapääs kogu rahvas lihtsalt ära koksata. Lugu, mille keerdkäike võiks igaüks oma silmaga vaadata, jätkub hoogsalt kuni lõputiitriteni.

Tsiviliseeritud vestlus peategelase ja gängster Bernie (Albert Brooks) vahel.

Drive toob ekraanile väga mitmevärvilise, aga tihedaks kiireks põimitud olukordade ja tegelaste kollaaži. Peategelane, kelle mentaliteet kõigub väga tugevate äärmuste vahel, demonstreerib ennekõike sihikindlust ja visadust, visandudes seejuures peaaegu deemonliku isendina, kelle jaoks sõiduriistad enam südamele lähedal on, inimeste asemel. Kuid tema olemus on siiski pigem inimlik, sest tema heatahtlikkuse kaalub üles ainult tema enese soov elama jääda. Keeruline on lahata neid tegelaskujusid, sest siit tuleb sisse esimene oluline sarnasus Refn'i teiste teostega: dialoog peategelaste vahel on napp (nüanss, mille oskuslikku rakendamist mina kõrgesti hindan). Mehe soov teha head trambitakse siin nii sügavale põhjamutta, et sellega kaasnev ängistus ka vaataja kaasa kisub. Saatev näitlejate kaader hoiab lippu kõrgel, kuid nende osalus on tagasihoidlik. Ainsaks erandiks on Mulligan, kelle noore üksikema esitlus on suurepäraselt välja kantud, ehkki preili traagiline saatus on muust toimuvast õndsalt teadmatus kauguses. Kaamera seob värvid ja varjud väga tõhusaks koosluseks, kusjuures paaril korral kasutab teos eneseteadlikult väga efektset dramaatilise valguse ära korjamise vahendit. Kui kiita veel midagi peale kaamera ja valguse, siis on selleks ehk eelmise aasta parim võimalik muusikaline taust. Filmi saatemuusika omab fenomenaalset kvaliteeti, olles päid kõrgel kõigest sarnasest (kuula autori lemmikpala).

Loomulikult on siin hulgim sarnasusi ja ehk mõned ära tuntavad liinid, mida kogenum vaataja tabada oskab. Ilmselged mõjutused rallifilmidest ja ka Luc Bessoni Transporterist (2002) panevad vaatamisele oma pitseri, aga siinne sõitmine on tegelikum, tuntavalt elulisem ja seeläbi hirmuäratavam. Kiirus ei ole alati ainus relv, mis selle filmi sõiduriistade repertuaaris leidub. Ent sarnasusi leiab veelgi. Mina nägin pinna all kahvatut peegeldust veel ühest vanast lemmikust - Ghost Dog (1999). Esmalt läbi lojaalsuse, teisalt läbi nende kurblike gängsterite, kes samamoodi oma nahka päästa püüavad. Valusaim õppetund tegelaste kohalt on see, et keegi neist ei ole prii inimlikest pattudest ega nõrkustest, mis ongi ehk filmi üks kurnavamaid aspekte. Teos pendeldab väga erinevate žanriliste ehk siis ootuspärast maailmade vahet: jäädes ootama või truuks ühele neist tabab vaatajat paratamatult pettumus. Kuna ultravägivald ei ole lääne vaatajatele mokka mööda ja armulugu ei jõu oodatud õnneliku lõpuni, siis ei pruugi ükski nendest teemadest igale saalis istujale sobida. Kokkuvõtlikult: see siin ei ole ilmtingimata laiatarbekaup.

Drive on haruldaselt hea film, mida mina soovitan kõigile lugejatele.