Alternating Wallpaper

laupäev, 29. detsember 2012

Cloud Atlas (2012)

Sõber helistas ja ütles, et tal pilet üle PÖFFi raames linastuvale Pilveatlasele ja kutsus vaatama. Olin filmist mõõduka hulga juba varem ära näinud, aga heast pakkumisest ja ehtsast kinoelamusest oli keeruline keelduda. Kosmose kino üüratu ja kopitamise järele lehkav saal oli inimesi puupüsti täis ja korraks tekkis isegi päris kino tunne. Valdav enamus vaatajaid liigitusid homo hipster liiki, mis mind natuke kurvaks tegi. Aga selline kord juba meie kinofestivali publik on. Vähemalt on nad valdavas enamuses noored ja see annab lootust, et neil on veel aega ja energiat kunagi ajaloo prügikastis sobrada ja muid väärtfilme näha. Selle arvustuse ilmumise ajaks peaks Pilveatlas juba ka tavalises kinolevis näha olema, seega soovitan juhust kasutada. Muidu jääb asiaadiks grimmeeritud Hugo Weaving veel äkki nägemata.

Kuidas kokku võtta selle filmi sisu? Jätan selle püüdluse sinnapaika, sest tegelasi on natuke liiga palju, tegevusi on liiga palju ja see kõik on kokku tõmmatud kord toimiva, kord vähem toimiva võrgustikuga. Mis ei tähenda, et see ei oleks kokku tõmmatud, puhtalt siin ja seal on temaatika erinevat laadi. Jätan seega tavapärase sünopsise paragrahvi asemel tühjuse. Kes tahab, see läheb vaatab jutustuse ise kinosaalis ära ja säästab mind selle tuhande sõnaga ümber kirjutamisest.

Üks filmi tegelastest stsenaariumist, mis on suuresti universaalne plagiaat.

Pilveatlas on erakordselt ambitsioonikas ettevõtmine. Viimast nii valmistamise kui ka ära vaatamise osas. Sellele vaatamata pean tunnistama, et 170 minutit möödusid kinosaalis kiiresti. Kuid ometi jäi lahkudes tunne, justkui oleks ära vaadatud nuditud versioonid kümnest või vähemast pikast linateosest, seejuures nonde tegelikku sisu vaid õhkõrnalt puudutades. Mis pole samuti halb, lihtsalt pealiskaudne. Filmi tempo on see, mis kogu ettevõtmise päästab ja siis lõpuagoonias omaenese raskuse all lörisedes kokku vajub. Mida ma sellega öelda tahan? Kõik need erinevad tegevuste liinid, mis ekraanile on paisatud - need kõik töötavad. Ja huvitaval kombel püsib kaamera kord ühe või teise ajastu ja tegelaste juures pikemalt, et kokku tõmmata käimas olev või siis ehitada pinget kuni katkestuseni. Selline vigurdamine on filmile suuresti õnnistuseks. Mis õnnistuseks pigem ei ole, on filmi lõpp ehk siis filmide lõppemine. Kui vaataja näeb ära kahe-kolme stsenaariumi lõppvaatuse, siis tahaks juba püsti tõusta ja lahkuda, sest emotsionaalselt on teos oma lõppeesmärgi täitnud. Selle asemel hakkavad tulema teised stsenaariumid ja viimaks on vaataja nagu lihahaamriga pehmeks tambitud. Sest seda kõike on natuke liiga palju. Võrdleksin siinkohal teose emotsionaalset laengut ühe teise hiljutise lemmikuga - Tinker Tailor Soldier Spy (2011). Tolles teoses oli tegelasi samuti ohtralt, aga lõpplahendus oli nagu snaipri lask, täpne ja tappev. Pilveatlas sirutab snaiperpüssi asemel käe kuulipilduja suunas - vaataja lastakse lõpuks täiesti sodiks ja sellest kõigest on keeruline taastuda. Kuid ehk ongi see kino kurbmängulik tänapäev: et vaatajast vähimatki reaktsiooni välja pigistada, tuleb temast proverbiaalse teerulliga korduvalt üle sõita. Mõni päev pärast filmi vaatamist nägin unes enda elu, algusest lõpuni. Tundus loogiline.

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

Pole pärast viimase Bondi vaatamist (loe eelmist postitust) sulepead kätte võtnud. Filmid on tulnud ja läinud, enamus neist ei vääri mainimist ega analüüsi. Üks põnevamatest elamustest oli Cloud Atlas (2012), mille arvustuse mustand siiani pooleli on. Life of Pi kohta peaks kunagi ka midagi kirjutama, ehkki see film päris minu teetass ei kipu olema. Django Unchained on ainsana uuest laarist nägemata meistriklassi teos, aga kurat teab, millal see meie kinodesse jõuab. Küll aga on pilet taskus veel enne aasta lõppu Hüljatute seansile, millest ootan üle keskmise muusikali ja ehthollivuudlikku pisaraväänamist. Kääbiku esimese osa ära vaatamisest on nüüd juba paar nädalat möödas ja ekstaatilisus on asendunud rahuliku analüüsiga. Sellest kõigest nüüd pikemalt.

Bilbo ja Dwalin ootamatu pidusöögi alguses.

Filmi algus näib äkitselt deja vu'na. Mis aastal Sõrmuse vennaskond ekraanil säras? 2001? Üksteist aastat on mööda tiksunud ja nüüd korraga näeb vaataja ekraanil täpselt sama algust. Kõik on sama: tegelased, tegevuspaik ja tegevused. Isegi muusika on sama. Kuid ehmatusest üle saades sulab süda nostalgialeekides - nii kaua ollakse sellest maagilisest paigast eemal oldud. Ning ehkki algus, kus vaataja näeb Ian Holmi Bilbona ja digitaalselt noorendatud Elijah't Frodona, venib natuke üle oma aja, hüppab jutustus ühtäkki noorema Bilbo juurde. Vaataja ees teeb oma suurepärased esimesed sammud ja dialoogiread nooruke Martin Freeman (The Office, värskemalt ka John Watson uuest Sherlockist). Ja lugu liigub koheselt ka päkapikkude ajalukku: Erebori hiilgeaega ja selle langemisest draakon Smaugi valdusesse. Lahingustseenid orkide ja päkapikkude vahel on muljetavaldavad, nagu on kõik raamatust tegelikult kõrvale jäänud stseenid. Väga kiiresti saab selgeks, et filmi tegelik raskuskese ei ole kääbiku, vaid päkapikkude peal. Ja kui neid kogunema hakkab, siis väheseks ei jää. Kokku kolmteist uhket habemikku koguneb koos võluri ja murdvargast kääbikuga pidulaua taha, kus räägitakse lugusid, lauldakse laule - hautakse plaane. Siit edasi viib lugu vaataja läbi tuttava maastiku seikluste suunas. Raamatu vahele jätnutele on keerdkäike ja põnevust küllaga, kindlasti jäävad mõned lood arusaamatuks, teised jällegi tunduvad imelikena. Lugu katkeb ehk õige koha peal, kuigi kõik vaatajad kinosaalis ses osas minuga sugugi päri ei olnud.

Filmi tegelik peategelane: Thorin Tammiskilp (Richard Armitage).

Hoolimata Kääbiku halastamatust pikkusest meeldis film minule väga. Kuid see meeldimine tuleb suure diskleimeriga: mina ei saa seda filmi mitte ühelegi oma tuttavale soovitada. Ma lihtsalt ei tea oma tutvusringkonnas mitte ühtegi Tolkieni austajat, kes oleks suuteline sellest teosest selle maailma mõistes aru saama ja sellest hoolima. Sest ekraanil toimuval on sageli probleem iseenda magnituudiga. Ühelt poolt on see siin väike, lõbus, sõbralik, peaaegu lapselik (algmaterjalile au tehes) unejutt kääbikust, kes läheb suurele seiklusele ja kuidas see teda muudab. Selles võtmes toimivad kõik need päkapikud, toimivad rumalad trollid ja igerikud mäekollid. Sest Kääbiku raamatus ei olnud kunagi sees seda kolossaalset maailma, mille JRRT teiste raamatute jaoks üles ehitas. Kuid kolme filmi jaoks on stuudiol vaja enamat kui lõbusat, südamlikku seiklust. Ja seega on filmis ka teine pool. See on suur, kurjakuulutav lugu sõjast, mis on tulemas ja kurjusest, mis kusagil maailma pimedamates soppides jõudu kogub. Sellesse ossa jäävad orkid, siia jääb Dol Gulduri surnumanaja ja võlurite ja haldjate kogunemine Rivendellis. Kõik see püstitab lubaduse millestki suuremast, mille avamine ja arendamine kindlasti jätkub järgmiste filmide juures, aga mille tegelik mõju Bilbo seiklusele on suuresti olematu. Sest kääbiku retk on tilk vett meres, mitte vastupidi. Hetked, mil film nende kahe maailma vahel endid lülitab, on häirivad. Veel enam, need hetked segavad filmi tervikuna. Ilmselt ei oleks võimalik filmi kaheks lõigata ja siis vaadata, kas temaatiliselt erinevad jupid isoleerituna töötavad, aga kinosaalis võib see mulje jääda.

Näitlejate ja kaameratöö osas ei ole mul millelegi etteheiteid. Jackson teab väga hästi, mida ta teeb ja ta teab sama hästi hinnata oma valitud näitlejaid. Martin Freeman noorukese Bilbona sobib nagu rusikas silmaauku. Korraks tekkis hirm, et tema esitus saab olema Ian Holmi matkimine, aga õnneks seda ei juhtu. Freeman avab kääbikut omade, mitte laenatud vahenditega ja see kõik toimib suurepäraselt. Pole raisatud dialoogi, pole kohatuid hetki. Sama võib öelda kõigi uute ja naasevate osatäitjate kohta. Richard Armitage teeb auväärt esituse Thorinina, ehkki tema karakteri ülesehitus ja loo suund meenutavad kangesti eksiilkuninga Aragorni oma. Ainus kummaline uustulnuk on Sylvester McCoy võlur Radagastina. Siin osutan töntsi rasvunud sõrmega kurjalt ka arvutianimatsioonile: pruuni võluri jäneserakend näeb ekraanil sama tõene välja kui reisilennukit hammustav hiidhai (kes teavad, need teavad). Erilist mainimist väärib ka kahvatu ork Azog. Võin käe südamele panna ja öelda, et esimese hooga pidasin seda tegelast sada protsenti arvutigraafikaks. Aga ei, fenomenaalse (ja väga lööva) grimmi all on peidus hoopis Manu Bennett. Päkapikkude grimmi kohta pole mitte ühtegi halba sõna öelda.

Õpetussõnu jagamas. Peter Jackson ütles hiljem, et ta oleks hea meelega filmimisega viivitanud, kui Martin Freeman poleks saadaval olnud.

Jätan kommenteerimata kiirema kaadrisagedusega 3D variandi, sest olen jätkuvalt 3D vastu. Ootan pikisilmi - koos paljude teiste filmiblogijatega - korraliku, kahemõõtmelise sinikiire müügile tulekut. Aga sinna on veel natuke aega. Küll aga kommenteerin stuudio ideed film kolme ossa jaotada: see on minu jaoks puhta ahnuse märk ja ei vääri sallivust. Jutustuse oleks sama hästi saanud kahte filmi ära mahutada.

Lõppsõnaks. Kääbik on suurepärane, selle aasta üks paremaid filme. Ja ma ei soovita selle vaatamist mitte kellelegi.

esmaspäev, 19. november 2012

Skyfall (2012)

Valmistusin seekord uueks Bondi filmiks korralikult. Otsisin sinikiireriiulist esmalt välja vana lemmiku Goldfingeri (1964) ja seejärel eelviimase, Casino Royale'i (2006). Quantum of Solace'i (2008) ära vaatamiseks pidi natuke rohkem vaeva nägema, sest ma ei ole seda kunagi hoolinud oma kollektsiooni muretseda. Ei, see ei ole päris täpne. Film ise on olemas, aga minu vanemate filmiriiulis - nemad hindavad Bondi sarja minust kordades enam. Samas Daniel Craigist nad suurt ei hooli - ja on lihtne mõista, miks. Mina ütlen, et Craig on hea näitleja, aga mitte hea Bond. Selle mehe esimene Bondi roll oli õnnestunum kui teine. Kolmas? Sellest nüüd pisut lähemalt. Kellele spoilerid meelehärmi valmistavad, võivad järgmise tekstilõigu vahele jätta.

Vana mees istub muuseumis ja vaatab maali.

Analoogtegelased digitaalses maailmas? Filmi üldsuund on täpselt selline. Esmalt muidugi kõigist reklaamklippidest tuttav MI6 õhku laskmine, mille taga on uus ja hirmuäratav kurjam Silva (Javier Bardem oma tuntud headuses). Aga veel enne seda jääb kangelane James missiooni täitmisel kadunuks ja maailma erinevatesse terroriorganisatsioonidesse imbunud agentide nimekiri läheb valedesse kätesse. Bond elab kusagil paradiisisaarel, joob ja üritab oma salaagendi elu unustada. Aga kodumaa kutse on tugev ja kui häda kõige suurem, siis rändab mees tagasi kuningriigi manu. Algab jaht salapärasele häkker-geeniusele, keerdkäigud viivad peategelase - nagu kombeks - ümber maakera ja tagasi. Kurjam saadakse kätte, aga kõik see on osa tema enda plaanist, samal ajal tahab valitsus agentuurile üldse uut suunda anda, pinget ja mõnes mõttes ka põnevust jagub teose lõpuni. Lõpulahinguks on valitud maaliline paik, kus on peidus ohtralt viiteid eelmistele filmidele ja näpuotsaga poetatakse ka meie lemmikagendi mineviku kohta.

Esmakohtumine lunaatikust Silvaga (Javier Bardem).

Üks minu lemmikuid spioonifilmide seast on Spy Game (2001). Sealt on pärit Redfordi tegelase (paadunud, kalk nuhk) tsitaat spioneerimise põhitõdede kohta: tehnoloogia läheb iga päevaga paremaks ja see kõik on väga tore; aga enamus kordi piisab ülesande täitmiseks nätsust, taskunoast ja naeratusest. Skyfall elab samas maailmas, öeldagu kurjamite poolt mida tahes. Ja kurjamid seda just ütlevadki. Et Bond on vana, et MI6 on ajast ja arust ja et selle andekamad arvutigeeniused on ikka veel valgusaastatega progressist maas. Siit tulebki üks filmi kurvemaid puudujääke: pahalase näiliselt kaootiline kättemaksumissioon. Miks peaks kättemaksust hoolima mees, kes suudab sülearvutiga korda saata sellisel hulgal hävitustööd ja kaost? Lugu ei paranda seegi, et Bardemil kokku filmis vaid kolm pikka monoloogi ehk siis tiraadi on - ülejäänud aja ei ole tema tegelaskuju justkui isegi oluline. Ometi oleks see võinud olla nii palju enamat. Kurvaks teeb seegi, et uus Bond on nüüd siis juba vana Bond, kulunud ja katki. Natuke vara pole pärast kolme filmi meest maha matta? Kuid üldpildina ja pisinöökimised kõrvale jättes on Skyfall eeskujulik Bondi film, milles on meeldivat huumorit ja võrdselt hurmavaid naisterahvaid. Siit ja sealt lugu logiseb, teose teine pool pole tempolt päris paigas, aga tugev keskmine kõigele vaatamata. Soovitatud.

teisipäev, 18. september 2012

Red Lights (2012)

Pärast sünnipäevapidu oli ihu selline natuke hõre. Otsisin veel vaatamata nimekirjast midagi, mis pilgu ekraanil hoiaks ja et põnevus natukenegi tähelepanu peavalult eemale juhiks. Näpp jäi pidama r-tähe juures ja masinasse rändas Red Lights. Olin selle pseudopõneviku kunagi nimekirja lisanud puhtalt näitlejate nimede järgi. Ennekõike Cillian Murphy ja Sigourney Weaver, mõneti vähem Robert De Niro. Hollivuudil on paranormaalsete nähtuste filmidega alati jube sitasti läinud. Ning seegi kord ei ole tulemus ootuspärane. Kuidas see filmihakatis isegi raskema kaalu näitlejate kiuste magusa lihavõttejänesena loiguks sulab, sellest nüüd pikemalt.

Müstiliselt mõttetu Simon Silver.

Margaret Matheson (Sigourney Weaver) ja Tom Buckley (Cillian Murphy) töötavad paranormaalsete sündmuste analüütikutena. Kogemust on ohtralt ja alati on tulnud välja, et kõik ekstrasensoorsed, kummituslikud, paranähtuslikud või mis tahes ilmingud on olnud pettused. Paarike käib ema-poeg ehk siis õpetaja-õpilane stiilis ringi, mõlemad on hirmsad skeptikud ja kellegi kurikaval plaan lihtsameelseid ära petta ei jää neile tabamatuks. Muul ajal õpetavad nad sedasama teemat ülikoolis (keeruline on küll mõelda, miks libateadust peaks teaduse pähe õpetama, aga see selleks). Olukord muutub, kui kulisside tagant ujub välja ammu kadunuks peetud Simon Silver (Robert De Niro, ehk siis selle filmi Uri Geller). Too mees jäi naisteadurile omal ajal kättesaamatuks, ehkki kahtlustati pettust ka tema kätetöö läbi. Ning nüüd ühtäkki teatab mees, et tuleb tagasi ja teeb veel etteasteid. Noorem teadlane ihkab küll suurpetturile kallale minna, aga vanem proua ütleb ei. Noormees ei kuula sõna ja siis hakkavad kummalised asjad sündima. Linnud kukuvad surnult taevast, tuled vilguvad. Klaasid purunevad ja ruumid paiskuvad otsekui iseenesest segamini. Jant jätkub kuni selle suhteliselt aimatava lõpuni. Mingit elulist väljavaadet muutvat õppetundi siit ei leia.

Peategelased skeptikud koolitunnis lastele õpetussõnu jagamas.

Hoolimata lihtsakoelisest süžeest püüab film kord ja jälle vaatajat eksiteele juhtida. Mõned stseenid töötavad seejuures teistest paremini. Kahjuks visatakse klassikalise põneviku sisse vahest kaadreid, millel mitte mingit sisulist kvaliteeti ei ole ning mis üldmuljet veelgi enam allapoole kisuvad. Säherdune ootuste petmine režii poolt ajab tigedaks, sest ei mingit säravat lõpplahendust siit ei kosta. Murphy on ainus näitleja, kellele siit mingitki tunnustust võiks avaldada. Teised osatäitjad on puised ja igavad. Mõned kaameravõtted on keskmisest paremini õnnestunud ja natuke tuleb kiitust avaldada muusikalisele taustale. Viimane sobib süngemate nootidega sellesse ettevõtmisse paremini. Kuid nagu öeldud, siis kahjuks ei ole filmist suuremat õppetundi ega efekti loota. Vahetult enne lõppu astutakse ühe jalaga ämbrisse ja katsega sealt tagasi välja astuda leitakse hoopis teine ämber. Nõnda siis see killavoor plekikolinaga kuni tiitriteni koperdab. Paras film, mida näidata bussisõidul. Mõnes mõttes hoiab meele erksana, aga ei paku mitte midagi uut ega huvitavat.

pühapäev, 9. september 2012

Battleship (2012)

Kujutage ette, et meie koduplaneedile saabuvad tulnukad. Ei tule mitte tehnoloogiat jagama ja sõprust otsima, vaid tahavad kõiki homo sapiens ja homo sapiens sapiens liigi esindajaid supiks keeta, maavarad pihta panna (umbes nagu kauboides ja tulnukates) ja linnad maatasa teha. Kujutlege siis situatsiooni, kus säherdune kõrgelt arenenud seltskond Peipsisse maandub. Otse loomulikult aktiveerub seepeale Piirissaare elanikkond, kes aerupaatidega pärale sõuab, kurjadele ekstraterrestriaalidele mõlaga pähe kütab ja nende tähtede vaheliseks reisimiseks ehitatud alused süütevedelikuga maha põletab. Kui seesinane nägemus kergelt totter tundub, siis pole tarvidust muretseda: lugeja mõistus töötab adekvaatsuse raames. Kahjuks ei töötanud selle õnnetu arengupeetusega inimese mõistus, kes Lahinglaeva süžee paberile pani (või mistahes pabertaskurätik see oli).

Sellel poisil on väga tark pilk.

Vennad hälvikud lähevad mereväkke. Üks on normaalne ja teine on nagu Loll-Ivan vene muinasjutust. Loll-Ivan (Taylor Kitš) on selle filmi peategelane. Tahab suure kindrali (Liam Neeson, kes selles filmis osalemist ilmselt juba kahetseb) tütart kosida, aga on liiga lollakas, et seda korralikult teha. Tütart mängib silmarõõm Brooklyn Decker, kes aga kahjuks on nii päris elus kui ka selles rollis halvavalt olematu intelligentsiga (ehkki loodus kompenseerib mujal). Peategelane läheb ühes vennakesega merele õppustele. Kosmosest plartsatavad vette tulnukate laevad ja sedasi algab lahing. Targem vend saab kohe surma (otse loomulikult) ja Loll-Ivan saab kapteniks. Miskipärast on tulnukate alused otsekui paberist tehtud ja ameeriklased lasevad need oma hernepüssidega pilbasteks. Aga viimase, kõige suurema ja kõige tigedama tulnukate emalaeva vastu minnakse USS Missouri nime kandva alusega. Ehkki laev on juba ammu muuseumiks ümber tehtud, on filmis see täitsa lahingkorras ja otse loomulikult on ka laskemoona pardal hunnikute viisi. Tulnukad lastakse puruks ja Loll-Ivan saab viimaks ka oma ihaldatud rinnapaari kosida. Fin.

Merelahing, kus tsiteeritakse Sun Tzu'd. Mis on omamoodi kurb, sest minu arvates ei oska selle filmi näitlejad isegi mitte lugeda (v.a Neeson).

Raisk ikka nii lollakaid filme annab välja mõelda. See ei ole mitte austusavaldus loojate loovusele, pigem etteheide nende kretinismile. Battleship kubiseb loogikavigadest, pakkudes seejuures umbes sama palju kaasahaaravat vaatamist, kui näiteks surnuks löödud kärbes aknalaual. See on solvang ja mürk kõigile meeltele, sülitades näkku ühtviisi ulme otsijatele, lahingvarustuse fetišistedele kui ka lihtsalt põnevike austajatele. Selles teoses kõlav dialoog meenutab hammaste välja tõmbamist. Filmi algus parodeerib üht räigelt saamatu röövi turvasalvestist paari aasta tagant. Kahjuks ei ole antud paroodia märk mitte millestki muust, kui sellest, et filmi tegijatel lihtsalt polnud mitte mingit muud inspiratsiooni, kui juutuubist madalalaubaliste videode otsimine. Ja isegi see paroodia on viletsalt tehtud. Filmis astub muude primaatide vahel üles isend nimega Rihanna. Ka tema näitlejaoskus on võrreldav mädanenud kartuli ehk siis saapaviksi kätte lämbunud roti omaga. Ning mis on sellel kõigel tegemist lauamänguga laevade põhja laskmine? Ühes stseenis tulistavad need degenerandid huupi erinevate sihtmärkide pihta ja saavad muidugi täpselt vaenlased põhja lasta. See kõik on nii masendavalt ebaloogiline.

Vältida, vältida ja veel kord vältida. Minge vaadake parem loomaaias ahve, teeb sama välja.

reede, 7. september 2012

The Cabin in the Woods (2011)

2001. aastal ilmus räigelt tobe film nimega Thir13en Ghosts. Kui lugejatel too teos nägemata, siis pole siin midagi üllatavat. Antud hetkel andmebaasis selle kesmiseks hindeks olev 5.3 on igati indikatiivne tema väärtusest ja kui minu teha oleks, siis oleks hinne veel kaks palli madalamgi. Küll aga on oluline seda sõnnikuämbrit siinkohal ära nimetada, sest The Cabin in the Woods näib kas tahtmatult või siis teadlikult sedasinast teost plagieerivat ehk siis parodeerivat. Ning lisaks veel ohtralt teisigi õudusfilme lähemast ja kaugemast minevikust. Järgnev sisu kokkuvõte ja hilisem analüüs sisaldab filmi seisukohast üllatusmomente rikkuvaid elemente. Seega, kes tahab endid üllatada lasta, vaadake enne film ära ja siis soovi korral lugege minu mõtteid lisaks.

Lihtsalt järjekordne päev kontoris.

Seltskond noori ja ilusaid inimesi läheb pidu panema ja teineteist hoorama kellegi sugulase ostetud mägimajakesse. Mis on midagi sellist jahihäärberi taolist. Seltskonnas on üks siivutu tütarlaps, üks ilmsüüta tütarlaps, üks sportlane, üks tarkur ja üks kanepimaias stõuner. Ürituse eesmärgiks on ennast täis juua ja siis tõenäoliselt nii paljude inimestega seksuaalkontakti astuda, kui võimalik. Kuid see kõik on vaid fassaad. Noorte iga liigutus, iga samm, iga otsus on mõjutatud. Maasügavuses asub tohutu kompleks, millel on ainult üks eesmärk: garanteerida noorte hukkumine, et selle näol rituaalse ohverdusena rahuldada veelgi sügavamal maapõues uinuvaid iidseid jumalusi. Ohverdus on iga-aastane rituaal ning selle toimumata jäämise korral tulevad kurjad jumalad maa peale ja tapavad terve inimkonna maha. Noori suunatakse nende tegudes karjaloomade kombel, kasutades erinevaid feromoone, andekalt peidetud helisalvestisi ja muud taolist. Selleks, et ohverdus oleks ehtne, peavad pidutsejad ise oma hukkamise meetodi "valima". Majakese kelder on täidetud erinevate kummaliste artefaktidega, mis noortele teadmata kõik on seotud mingit sorti kurja vaimu, ebasurnute, vampiiride, libahuntide, deemonite, ekstradimensionaalsete või muul moel õudusfilmidest tuttavate koledustega. Noored lähevad keldrisse ja see ese, mis tähelepanu keskpunkti satub, käitub valitud meetodiga.

Seltskonnas olev neitsi korjab üles kummalise talutüdruku päeviku, mis kirjeldab võigast perekonda. Ning peatselt tõuseb nimetatud perekond haudadest ja hakkab noori omasoodu rappima. Stõuner aga leiab kogemata kombel sissepääsu maa all peituvasse kompleksi ning filmi lõppedes jääbki rituaalne ohverdus lõpetamata. Iidsed jumalad tulevad maa peale ja filmi lõpp viitab maailma lõpule.

Kummardus Hellraiseri suunas.

The Cabin in the Woods on andekas, aga ebaühtlane kompott erinevaid õudusfilmidest tuttavaid situatsioone. Andekaks muudab selle enne kõike muud just nimelt see tegevus, mis leiab aset kulisside taga, kus me näeme suurt organiseeritud seltskonda tegutsemas ainult selle suunas, et õnnetud noored oma võika lõpu leiaks. Eks loogika ütleb, et parem ohverdada viis kui et lõpetada terve inimkonna eksistents, aga kas selline inimkond vajab säilitamist? Filmi lõpus otsustavad ellu jäänud noored, et säherdune elu seda väärt ei ole. Jääb arusaamatuks, kuidas eksisteerivad kõik need koletised, keda klaaskastides kinni hoitakse kuni järgmise aasta ohverduseni. Kas tõesti on tegemist päris libahuntide, deemonite ja ebasurnutega? Mis teema on nende teiste riikide ohverdustega - jaapanlaste kummitused ja mingid hiidahvid kusagil teises kohas? Film vihkab õhku rohkem küsimusi, kui tal on soovi vastata (või siis jäi ohtralt linti lõikamisruumi põrandale). Teostus on kompetentne, isegi eeskujulik. Kõik näitlejad sobivad siia, maa all töötajate kohusetunne on sama palju märkimisväärne kui ohverdatavate laste meelas tõmblemine.

Filmi teine pool ei saa enam ise ka täpselt aru, kas ta on õuduskomöödia või klassikaline õudusfilm. Või klassikaline noortefilm. Või midagi neljandat. Säherdune arusaamatus kisub eriti lõppvaatust mõneti alla, kuid soovitud efekt saavutatakse sellest hoolimata. Film on üllatavalt köitev ja meeldiv vaatamine, ehkki kestvat muljet sellest jääda ei saa.

neljapäev, 6. september 2012

The Bourne Legacy (2012)

Tutvusringkonnas on inimesi, kes Bourne'i filmide triloogiast suuresti lugu peavad ning on kerge mõista, miks. Bourne oli alati adrenaliiniküllasem, alati lähedasem kui näiteks Bond. Tõsi, uuemad Bondid on püüdnud seda vahemaad lühendada, aga tulemused pole alati olnud ootuspärased. Mäletan isegi üks hetk kõigi kolme päris Bourne'i filmi ära vaatamist, kuid mingil põhjusel ei mäleta ma nondest liiga palju. Samas olen ma suuresti kindel, et kui ma kolme eelmise filmi ja neile omakorda eelnenud 1988. teose uuesti ära vaatan, siis on tundmus positiivne. Aga neljanda ameeriklaste Bourne'i teose, kõnealuse The Bourne Legacy osas aimas hing juba varakult, et midagi on mäda. Isegi kui Renneri larhv teemaks sobilik on, siis tundus lugu koheselt kuidagi ahvituna. Ning nüüd, olles uue kinofilmi viimaks ka oma silmaga ära näinud, kirjutan selle kohta lühidalt.

Numpsikud noore armunud.

Jason Bourne ei olnud ometi ainuke Treadstone'i projekti toodang. Nagu see filmike siin kulgema hakkab, on erinevaid projekte erivõimetega agentide loomiseks nagu muda ning nendes osalevaid supersõdalasi jälgitakse väga tihedalt. Meie uus kangelane on Aaron Cross (Jeremy Renner). Tema sööb tipptasemel püsimiseks pidevalt rohelist ja sinist värvi tablette. Rohelised kõrgendavad ihu valmidust ja sinised mõistuse toimimist. Seoses tigeda Jason Bourne'i intsidendiga otsutavad kurjad luureagentuurid (eesotsas hõredavõitu Edward Norton) nendele projektidele kriipsu peale tõmmata. Seal on erinevaid põhjendusi veel, aga need ei ole kuigi olulised. Kõik agendid tapetakse ära, kõik laborid saadetakse laiali. Lahtiseid otsi ei taheta jätta, aga peategelasel õnnestub ellu jääda ning ta läheb oma medikamentide saamise jaoks sulni teadlaseproua Marta Shearingu (Rachel Weisz) manu. Koos reisitakse Filipiinidele, tapetakse palju inimesi ja tekitatakse muidu segadust. Film lõpeb suhtelise lahendusega, aga see ei võta kuidagi päris konkreetset kuju. Lihtsalt madistamine asendub ühtäkki õrnutseva käest kinni hoidmisega ja siis hakkavad tiitrid jooksma.

Ja kuri keskluureagentuuri mees, kes neid ribadeks tahab tõmmata.

The Bourne Legacy ei ole oma nimekaimudega samal tasemel. Selle sisuline pool on kaootilisem, see hoolib endast vähem. Kuid jääb mulje, et klassikalise suvefilmina ei olegi too sisu nii oluline. Oluline on hoopis kakelungide tempo ja intensiivsus. Ning see on siin tasemel. Valdava enamuse lahingute ajal on film jalgadega kõvasti maa küljes kinni ning kuna see kõik näib olema baseeritud reaalsuses, siis on selle mõju niivõrd palju tugevam. Totralt üle võlli keeramist õnneks ei kohta, ehkki filmi viimases kolmandikus armastajate järele saadetud spetsiaalagent totaalselt sobimatu näib. Logisev näitlejatöö kõigilt osalejatelt. Hüsteeritseva naisteadlasena pingutab Weisz siin ainsana mingit draamakõõlust.

Film, mis kinosaalist väljudes praktiliselt sekunditega meelest ununeb. Ehk siis tühikargamine.

neljapäev, 26. juuli 2012

The Dark Knight Rises (2012)

Christopher Nolani triloogia viimast filmi ootasid paljud sellise pingutusega, et veri ninast väljas. Chris ei lasknud endid loomulikult sellest häirida, tema eesmärgiks oli teha film, mis sarja vääriline. Kuid mõelgem hetkeks tagasi selle seeria minevikule. Batman Begins (2005) ei löönud nii kõvasti laineid, et vesi üle äärte lahmaks. Kuid oli tore ja vaadatav, tõhus märul. Kuid siis tuli The Dark Knight (2008) ja korraga jäi tunne, nagu oleks keegi koomiksifilmide maastikul pommi õhanud. Kõik ülejäänu omandas teisejärgulise tähenduse. Mis hullem, paljud hakkasid sedasinast filmi järele aimama, mis aga enamjaolt haledasti näoli kukkus. Kuidas ületada teise filmi musta huumoriga vürtsitatud superkangelaslikku ängi? Kes oleks suuteline etendama seda osakest kangelase identiteedist, et tõusta Jokkeri tasemele (sest teadkem, et iga kurjam on olnud kangelase peegelpilt)? Minu lootus Nolani kvaliteeti (ja siinkohal tähendab sõna kvaliteet seda, mida see tegelikult tähendab: väärtust) oli õigustatud ning ma üritasin filmi sisu osas nii kaua silmaklappe peas hoida, kui vähegi võimalik. Teadkem, et see ei olnud kerge. Järgnev on minu arvamus nähtu kohta. No spoilers.

Lucius Fox (Morgan Freeman) ja Bruce Wayne (Christian Bale).

Eelnenud filmi sündmustest on möödas kaheksa aastat. Bruce Wayne on keebi heaga nagisse riputanud ja üldiselt on rahval selle üle hea meel. Kuid vaikelu lööb sassi halastamatu kurjam Bane (Thomas Hardy). Ning viimase kangelasena tuleb peategelasel otsustada, kas tolm maskilt pühkida või mitte.

Selina Kyle (Anne Hathaway).

Kaks ja pool tundi möödus nagu lask. Istusin higist nõretavana ja ei suutnud sekundikski oma silmi ekraanilt ära pöörata. Nolan maalib filmitriloogia lõppvaatuse ekraanile vankumatu käega. Meisterlikku lugu toetab perfektsuseni raamitud visuaal. Laitmatud esitused Bale'i, Caine'i, Oldmani, Hardy, Freemani, Hathaway ja Gordon-Lewitti poolt. Ainsana jäi kripeldama kuidagi õõnes Cotillard, kelle näiline olulisus või siis kirjutatud tegelaskuju kuidagi ekraanil pead ei tahtnud tõsta. Fenomenaalne helidisain saab majesteetlikku tuge Hans Zimmeri muusikast. Mõned noodid korduvad küll esimese ja teise filmi omadest, aga siingi on sisse segatud uut ja väärilist, transsi meenutavat skandeerimist. Pole tarvidust kulutada interveebiseina laitmatu pildi kirjeldamiseks: Nolani tööga tuttavad teavad siit oodata sajaprotsendilist panust.

Eelmise filmi huumor (mis oli vastu vaidlemata olemas), oli selline sünge. Ent võrreldes siin nähtuga oli see päikeseline. TDKR tõmbab jämeda kriidiga joone iseenda ja teiste vahele, siin nähtu on kõle ja ängi tekitav ja valuline ühtaegu. Saalist lahkudes oli haamriga pihta saanu tunne: filmi viimane viiendik sai vaadatud peaaegu hinge kinni hoides. Siiski on leitud siin ja seal kohti, kuhu muhelema panevaid kilde poetada. Ning mis veel olulisem: teemaga laiemalt tuttav vaataja leiab naerukohti veelgi enam.

Kiidusõnu väärib nähtu lisaks selle eest, et Nolan kogu teose traditsioonilise kino ja mitte 3D abiga üles on filminud. Kui veel täpsem olla, siis esimeste kaadrite peale hüppas juba süda rõõmust - värvid! Liiga palju on viimasel ajal prillidega rohekaspruuni sodi sisse ahmitud. Pikemaajalisem lugeja teab minu põlglikku suhtumist kolmedimensionaalsesse kinoelamusse, mis on leiutatud justkui imikule voodi kohale riputatud värviliste lelude näitamiseks. Päris tsivilisatsioonis elavad tarbijad saavad filmi näha sel moel, nagu see mõeldud oli - IMAX kinodes. Kodumaal aga peab taluma lohakate subtiitrite (pildi osas küll kvaliteetsed, aga tõlge taas kord täitsa mööda) ja haisvate venelastest kinokaaslastega seanssi.

TDKR on siiski suurema tsükli osa ning sedasi on eelnenud filmide nägemine suuresti eeldatud. Soovimata lugu ette rääkida, on see siin välgulöök, mitte enam lihtsalt vee kivi peale tilgutamine. Süstematiseeritud kordus, tagasilöök, uuesti proovimine, ebaõnnestumine ja sellest hoolimata üha uuesti ja uuesti enese proovile panemine saab selles filmis tegeliku tähenduse.

Christopher Nolan (Christopher Nolan).

The Dark Knight Rises lõpp on suuresti kinni selles, mida vaataja sellest oodata ehk siis välja lugeda oskab (loe: tahab). Seega siis võib päris kindel olla, et kinos minu kõrval istunud nägid lõpus midagi muud, midagi erinevat - mitte seda, mida mina või mõni teine vaataja. Kas TDKR ületab eelkäijad? Minu arvates küll. Tasase sümfooniana alanud tormiline nootide laviin saab siin vääriliselt kokku tõmmatud. Kas aga film on igaühe maitse järgi - kas valdav enamus minu sõpru ütleksid selle kohta hea sõnaga? Pigem mitte. Nende arvates võttis Nolan Inceptionit (2010) tehes teistsuguse suuna (minu suhteliselt rumalat arvustust võib lugeda siit). Ning tegelikult on Batmani triloogia viimasel filmil enam ühist tolle unenäopõnevikuga ja vähem eelnenud sama sarja filmidega. Soovitatud kõigile kino austajatele - The Dark Knight Rises on 2012. aasta eeskujulikeim, puhastverd kino esindaja. Tour de force.

Täiendus

TDKR avangut saatis tragöödiana ühendriikide kinotulistamine. Kuigi minugi hea ja kurja eristus mõistab säherduse sündmuse üdini hukka, ei saa ma mitte vaiki olla. Tahaks öelda paar eriti krõbedat sõna kodumaise massimeedia pihta, kes selle sündmuse ajel tüüpiliselt kretinistlikku sitta suust hakkas välja ajama. Appi võeti nõnda nimetatud professionaalidest silmamoondajad ja soolapuhujad, kes kohe vägivald-sünnitab-vägivalda tatistama kukkusid, ise seejuures filmi nägemata, selle sisust mitte midagi teadmata ega isegi hoolimata. Selle asemel, et suust sulaselget sõnnikut välja ajada, võiks keegi hoopis heaoluühiskonna kaardimajale külje pealt otsa vaadata.

laupäev, 21. juuli 2012

ESTCON 2012

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Alguseks sai seekord traditsiooniline BAKA.EE kokkutulek ehk siis aastapäev, millest võib huvi korral lähemalt lugeda sellest loost. Nimelt sai seal riukalikele Trashile ja Metsavanale antud nõusolek osaleda ESTCONi igaaastasel kokkutulekul. Ning kui kuupäev lähemale kippus kippuma, helistas Trash nagu veel tordi peale kirsina ja ütles, et kuule tee ettekanne mechadest. Ütlesin talle, et mis siis ikka, kui ettekanne, siis olgu. Mõtlesin juba varakult videoettekande formaadi peale, kuid enne üritust ennast tapeti töö juures lihtettekande tegemise soov sootuks maha. Jäin seega ainult omaenese peenikese prääksuva hääle ja videomaterjali peale lootma.

Nimetatud 13. juuli pärastlõunal lehvitasin kolleegidele oma töntside rasvunud sõrmedega hüvasti ning läksin ära pikalt oodatud puhkusele (mis kestab kokku kaks nädalat). Seadsin sammud kesklinna, istusin ja võtsin Madissoni ülbete baaridaamidega baaris ühe terava kohvi ja vaatasin aknast välja pealinlaste sagimise peale. Antropoloogid oleks kindlasti verd köhinud, aga mööda eksis kõndima ka paar siresäärsemat naisterahvast, seega esteetiline nauding ehk siis silmarõõm oli natuke olemas. Kui kellaaeg liikus edasi õige hetke poole, astusin Stockmanni suunas. Seal täiendasin proviandi osas tagavarasid, esiteks hapnikuga rikastatud vee osas (magus läga) ja kiire hommikuse energisüsti tarbeks müslibatoonidega (veel magusam läga). Alkoholiletist võtsin veel lisaks ühe korraliku Ardbegi. Jalutasin poest paar sammu mere poole ja üsna varsti kohtusin Vabarnamehega. Pakkisime oma kodinad Robi ja Maria automobiili sisse ja reis Tartu poole võis alata. Reedeõhtune maantee oli otsekui sillutatud politseinikega, kes kõik usinasti normi täitsid karistuste ja rahatrahvide välja kirjutamise näol. Vestlesime peamiselt Diablo III pettumust valmistavast kvaliteedist, aga ka filmidest, seriaalidest, tehnikast ja sülearvutite ostmisest. Lihtne vastus: osta tuleb MacBooke (kirjutan sedagi teksti praegu oma ustava MBP peal). Ehkki tempo kippus allapoole selle letaalselt sita kiirtee keskmise, jõudsime tervelt Tarbatu manu. Siin veel tahtsid reisikaaslased oma keha kinnitada ja lisaks söödavat ja joodavat osta. Mina tegin aega parajaks Lõunakeskuse tehnikapoodides, mis kõik jätsid võrdselt pettunud ilme. Seejärel jätkus reis Põlva ja lõppsihtmärgi - Saarjärve puhkekeskuse suunas. Tee Põlvasse sisaldas vähem seiklusi, aga Vabarnamees demonstreeris mulle oma tehnika imest - pleištašuun viitast - imelikku Jaapani mängu nimega Corpse Party. Jäin nimetatud toote osas äraootavale seisukohale. Kui GPS tehnoloogia vedas õige teeotsa leidmisega esimene kord alt, siis teine ristmik kummalise pea-alaspidi ESTCONi viidaga suunas ekipaaži õigele sihile metsa vahel (nimelt koostas keegi andekas korraldaja sildid, mis näitasid ainult paremale; kui aga tee pidi keerama vasakule, ei olnud sildil olevat teksti kuidagi võimalik õigeks joonistada; tulemuseks oli midagi stiilis NOCTSE>). Olen kunagi varemgi nimetatud puhkekeskuses miskil üritusel viibinud, kuid ei suuda meenutada selle sisu või eesmärki.

Sihtkohas tervitas meid kaunis ilm, tuulest ja sääskedest vaikne kaldapealne. Paiknesime numbritubadesse, rinnastasime rinnasildid ning liitusime koguneva ulmehuviliste summaga. Jututeemad olid kohe algusest põnevad, paljude tuttavatega polnud juba mitu kuud kokku sattunud ja rääkida oli palju uut ja põnevat. Kohal olid ka prominentsed prominendid, kvaliteetkirjanikud ja kultuurijüngrid. Ehkki ametliku kava algus natuke jalga lonkas, alustati kiirelt ettekannetega. Esimesena sai sõna Mart Kalvet, kelle hirmus keeruline jutt neurokirurgiast ning sünapside raginast ulmest inspireeritud muusika kuulamisel kiirelt viimsegi kaine inimese juhtme kokku ajas. Mart täristas loengu vahele ka mõjusamaid muusikavideosid mängida, mis väga teretulnud olid. Kui isand Kalvet lõpetas, oli minu kord rääkida. Toppisin oma suvandigeneraatoriga ette valmistatud videošõu masinasse ja lämisesin erakordselt ebakoherentset ja ebakohesiivset, ebahuvitavat mõminat mechade olemusest. Pakutud tunni asemel suutsin mögiseda ligemale 40 minutit. Pärast minu ettekannet saabus õhtu maiuspala - eestlasest filmimees Raul Tammet esmalt juhatas sisse ja seejärel näitas kolme omaenda teost (vastavalt Soolo (1979), Pulmapilt (1980) ja Kiri Giuliale (1978)). Vaatamine oli põnev, ehkki kaks esimest on varem korduvalt telepurgist ära nähtud. Filmide lõpul jätkus avatud küsimuste ring, kus härra Tammet pajatas kaamera tagusest elust ja sellega seotud tärinast kadunud liidu ajastul.

Sellega sai esimese õhtu ametlik osa otsa ning jätkus meelelahutus kuluaarides. Peamajast paarikümne meetri kaugusel küdes saun, soovilised said otse eesruumist järvevette endid jahutama hüpata. Peamaja lähistel pandi püsti grill ja peatselt sai valitud ring õhtusöögi Maria ja Robi toormaterjalist - suus sulav kukeseenekaste küpsete keedetud kartulite ja kanaga. Pidin piinlikkusega tunnistama, et polnud viimased nädalad kordagi midagi nii head maitsta saanud ja sõin isuga. Seejärel jalutasin rahva seas niisama ringi, määrisin kõigile oma kaasa võetud plaate tasuta pähe (heast kraamist sai kiirelt lahti, aga Simpsoneid ei julgenud keegi puutuda). Seejärel kallasin oma joogitopsi viskit täis ning istusin erinevate seltskondade juures. Jüri Kallase kõrval sai pikemalt vesteldud ja niisama pealt kuulatud põnevate vene autorite ulme kohta käivat juttu. Metsavana arutas Strugatskite stiili absoluutse peegli toimimismehhanisme ja kui mõni harv kord sain, torkasin omagi piiratud ulmeteadmistega paar sõna vahele. Jutt ei läinud kordagi igavaks, grillist imbuv suits peletas sääsedki eemale. Üks kena istumine oli. Kui hommik lähemale sai, siis loobusime keerulisematest teemadest ning vestsime rohkem niisama nalja. Jutt oli kõigil ladus, tuju hea ja naerda sai lausa nii, et vats vappus. Metsavana seadis peamaja lähedal vabaõhutelki üles öökino, mis varajaste hommikutundideni erinevate head ja halba ulmet mängitas. Vaatajaskond vaheldus vastavalt materjalile, aga alati oli keegi huviline platsis. Meie seltskond kogunes nalja tegema järve kaldale ehitatud lava peale. Üsna varsti täheldasime alarmeerivat tõde: meie väike ring nihkus ilma vähimagi seletuseta järjest enam järvele lähemale. Kartuses, et varsti lõpetame omadega vee all, rääkisime viimased naljad lõpuni, soovisime teineteisele head ööd ja läksime - kes numbrituppa, kes telki - puhkama. Päikese tõustes leidis aset sportmäng, aga suurema vere ja jäsemete koristamise järel jätkus üleüldine magamine, norskamine ja peeretamine. Minul läks uni ära ning ma seadsin sammud taas kord platsi poole. Seal olid mõned tugevamad kas alles kohale jõudnud või siis juba ärganud, igatahes vestsime Adiga pikalt juttu erinevatest vana kooli arvutimängudest ja nende tänapäevastest nigelatest suguvendadest. Soovitasin talle Endless Space'i ära proovida. Mõni aeg hiljem liitus meiega Spirit, kellega jätkus vestlus arendustöö ja selle väljavaadete teemadel. Jutt oli jätkuvalt stimuleeriv ja hariv.

Kui ennast jubedalt padjanägudeks ära maganud köögitoimkond viimaks virgumise märke esitas, hakkas köögis kohvi podisema ja võileivad kogunema. Andsime tugevate ärkvel olevatena enda panuse ja tassisime kööki tagasi sealt eelneval õhtul kaaperdatud laudu. Mõne aja pärast hakkasid ka nukkumaan mennyt inimesed ärkama ja hommikusööki manustama. Peale selle hakkasid kogunema teisel päeval saabunud, keda oli üllatavalt ohtralt. Tasahilju algas teise päeva ametlik osa, mille esimese ettekande ma sujuvalt vahele jätsin. Seejärel aga algas ettekanne Baasi olemasolust ning sealt pudenes paar head nalja. Näiteks olid mõned arvustajad defineerinud loetud keele sõnadega: roopi tagasi hoides. Siis vestles Metsavana Reaktorist ja sellest, kuidas toda ulmeajakirja tehakse. Aga ka sellest, kust Reaktor pihta hakkas ja kellega tüli noriti. Siis veel ülevaade ulmejutulaborist ning selle taustadest. Lõunaks oli taas kord Maria kulinaarne geniaalsus, seekord lihaga täidetud pannkookide näol. Pärast pisukest pausi hakkas Jüri Kallas rääkima Stalkeri ajaloost, mis läks sujuvalt üle selle aasta auhindade jagamiseks. Selle aja peale andis unepuudus eriti kõvasti tunda ning ma koperdasin oma hotellituppa nukkuma. Otse loomulikult olid kohe platsis paparatsod, kes uinuva kaunitari kõigi tehniliste vahenditega, hambad laiali, üles lindistasid ning sotsiaalvõrgustikesse tulistasid. Kui ma palju tunde hiljem virgusin, leidsin padja pealt Trashi ESTCON 2012 eriplaadi. Ning lisaks uudise, et Sony uusim PS3 mudel on ehtsate fotodega netti lekkinud. Et Sony õnnetu oma lekkivat laeva ka kuidagi ära paigata eia.

Õhtul jagunesid osalised taaskord töögruppidesse. Kes arutas muusikat järve kaldal, kes istus kinosaalis ja üritas hiljutist Iron Sky filmi vaadata. Minu vähem populaarset arvamust saab siitsamast ajaveebi lähiminevikust lugeda. Liikusin filmi jõllitamise asemel töögrupist töögruppi ja kuulasin erinevaid teemasid. Kus pädevus lubas, ütlesin sõna sekka.

Teine päev sai esimesest kiiremini otsa ning viimaks kobisin magama. Hommikul tegin südame kõvaks ja magasin hambad risti, veel lisaks mõned tunnid. Viimase päeva ametlik kava nihkus koletumal kombel ja sedasi ei jõudnud mina ühegi loengu manu. Pärastlõunal pakkisime asjad tagasi auto peale ja ragistasime tsivilisatsiooni suunas vurada. Metsa vahel seiras seenelisest vanamutt autot pilguga, nagu sooviks ta sellele tankirusikast virutada. Sest olgem, ausad, tema isiklikke seeni olime me kõik käinud sealt salaja varastamas. Eks näi, kas järgmine aasta jälle.

Tänud korraldajatele ja osavõtjatele, kes oma panusega ürituse toredaks muutsid. ESTCON 2012 leidis aset kuupäevadel 13. kuni 15. juuli, 2012.

teisipäev, 10. juuli 2012

The Amazing Spider-Man (2012)

Ämblikmehe taaskäivitamine selle aasta suvel tundus juba varakult mageda plaanina. Ning kuigi kodumaise kinostardini on veel paar päeva aega, avanes võimalus toode ära vaadata ja siin kerge kokkuvõte nähtust. Lisaks võin ära nimetada, et minu heldinud mälestustes on 2004. aasta Spiderman 2 ikka veel päris korralik film. Ennekõike seal olnud kurjami pärast, keda mängis ka väga korralik näitleja (Alfred Molina). Kolmas film peeretati toona veel eriti kõrgele üles ja reklaamidest jäi tunne, et tegu võiks olla millegi heaga. Kahjuks tõestas ajalugu teisiti. Ehk siis on suhteliselt mõistlik, et jälle lugu algusest üles tõmmatakse. Vähem mõistlik on selle katse teostus.

99%.

Seekord näeb natuke rohkem peategelase vanemate tausta. Papa on miski geeniteadlane, kes teeb suurt teadust, aga siis peab pahade korporatsioonitegelaste eest põgenema. Ehk siis, vanemad kaovad teadmata suunas (or do they?) ja põngerjas jäetakse tädi juurde elama. Siis lähevad mõned aastad mööda ja korraga vaatab meile otsa värdjalik Andrew Garfield (Peter Parker), kõige selle definitsioon, mis mind tänapäeva noorte kultuurituse juures marru ajab. Tegelane on lihtsalt klassikaline douchebag. Kui lõpuni aus olla, siis nägin ma selle juba esimestest reklaamklippidest ära. Nüüd, kui kõurik juba lugema on õppinud, leiab ta kusagilt isa maha jäetud uurimustöö märkmed. Saab teada, et papa tegi koostööd kellegi doktor Connorsiga (õnnetu Rhys Ifans). Nagu iga teine normaalne poiss sellises situatsioonis, nii hiilib ka meie kangelane selle peale suurkorporatsiooni laboritesse ja saab radioaktiivse putuka käest pureda. Juba metroos kodu poole sõites hakkab ämblikugeen trikke tegema. Siis tuleb klassikaline onu Beni suremise etüüd, seejärel annab peategelane ühe käega teadlasele puuduva tüki teadusööd, millega püütakse päästa Norman Osbourne'i elu. Kõik läheb rappa, teadlane muutub sisalikuks ja tahab tervet ülejäänud linna samamoodi sisalikeks muuta. Peter õmbleb endale kostüümi ja läheb päästab päeva ära. Siia kõrvale jääb veel veetlev Emma Stone (Gwen Stacy) ja tolle isa Denis Leary. Õigel ajal saadakse kurjamile jaole ja lool õnnelik lõpp. Epiloogis näeb veel võimalikku vihjet loo jätkumise suunas.

Sisalikuks moondumine.

The Amazing Spider-Man teeb hulgim asju halvasti. Siinkohal ei räägi ma klassikalisest kättemaksufantaasia klišeest või sellest kangelane-peab-olema-tundmatu teemast. Need on sama moodi ebameeldivad, aga kahjuks oleks film ilma nendeta nagu halb teater. Palju häirivam on tegelaskuju üldine suund ja lapsikus. Kui silmad uuesti ilmavalgusega harjuma hakkasid, siis käis peast läbi mõte, et filmi pealkirjaks võiks olla Justin Bieber's Spider-Man. Mitte Stan Lee oma. See ogar pederastia ja poolkõva suguelundiga näitlemine on kohutav. Jah, siin on mõned hetked, mis väärivad esile tõstmist. Kangelase kostüüm on veelgi paremini õnnestunud kui eelkäijates. Mõned efektid väärivad tunnustust. Leary teeb väga hea rolli. Armulugu noorte vahel näib kohati päris ehtne. Kahjuks kukub kogu see kaardimaja muu nõmetsemise kõrval kokku. 3D, mida ilmselt kõik noored hirmsa vau-efektiga vaatama lähevad, ajab silmad pahupidi. Ehk siis, see on tõsiselt valus selles filmis. Eks enamus 3D asju on suuremalt jaolt pettumuse kilda, aga selle teose vaatamise ajal tundus, nagu loobiks keegi pidevalt kive vaataja pupillide pihta. Kui kodumaised kinod oleks normaalsed ja suudaks korraga pakkuda nii seda 3D värdkino paska kui ka klassikalist päris kino, siis ei kulutaks ma 2D variandi valimise peale sekundi murdosagi. Uus Ämblikmees küünitab songa saamise äginaga keskpärasuse redelipulga poole, aga ei ületa seda mitte kunagi.

pühapäev, 24. juuni 2012

Rock of Ages (2012)

Vanadus. Üks selle paratamatu elu osa komponente on tõdemus, et minust napilt kümme aastat nooremad inimesed absoluutselt eiravad ja/või vihkavad minu lemmikmuusikuid. Mis on mulle arusaamatu, sest valdav enamus tänapäevaseid artiste kõlab nagu aia vahele jäänud neegrist pederasti piuksumine. Ent vanad, head bändid! Journey, Queen, Def Leppard, Foreigner. Kõik need artistid, kes olid tõenäoliselt permanentselt pilves, aga kellele kõik geniaalse muusika eest andeks anti. Meat Loaf, Twisted Sister ja Quiet Riot. Nooremad kinosaalis istujad turtsusid staaride laulmise peale naerda. Vahest õigustatult.

Elav rokijumal Stacee Jaxx (Tom Cruise).

Teine lõik peaks arvustuses olema filmi sisu lühike kokkuvõte. Kahjuks on selle filmi sisu nii lihtne, et käsi ei tõuse selle kohta pikalt kirjutama. Tüdruk reisib Los Angelesse. Unistab lauljaks saamisest. Tänavapätt varastab kohvri ära. Kohtab poissi, mõlemad töötavad muusikabaaris. Poiss unistab samuti lauljaks saamisest. Segaduse läbi minnakse tülli ja lahku. Tütarlaps läheb töötab striptiisiklubis, poiss ostetakse hip-hop staariks üles. Elu toob noored uuesti kokku ja lõpuks on kõik õnnelikud. Fin.

Omasooiharad rokibaari omanikud (Alec Baldwin ja Russel Brand).

Üks kõige selgemaid ohu märke filmides on naljakas ahv. Püüan seda selgitada. Kui film on kvaliteetne, siis see haarab vaatajat (kasvõi pisut) ja vaataja emotsionaalne investeering paneb teda tegevust jälgima. Naljad tunduvad naljakad, sisu moodustab selge jada. Aga kui ekraanile pannakse ahv, kelle näoilmed peaks defineerima naerukohti, siis on midagi väga valesti. Selline ahv on siin filmis olemas ja teeb täpselt kirjeldatut. Filmi sisu on seosetu lurr, mida oleks paras kilekotis transportida. Näitlejad on küll valdavalt esimese maailma paremik, aga keegi neist ei paista siin millegagi silma. Pigem on seesinane teos lihtne ja ohutu palgatšekk. Filmi lõpp on läila ja veniv nagu kondenspiim. Kuid vähemalt on siin need muusikapalad, mille pärast üleüldse sai kinos käik ette võetud. Aga ikkagi on siinsed esitused enam sarnased Glee telesarja kvaliteedile, mitte nende originaalesitajate tasemele. Mõni harv kord tõuseb kvaliteet üle kardetud prügiläve. Siiski on kogu ettevõtmine hea tuju jaoks sobilik suvefilm. Surematu muusika päästab olematu loo.

esmaspäev, 18. juuni 2012

The Three Stooges (2012)

Vähemasti mõned selle näruse ajaveebi lugejad teavad minu enese kõigi aegade lemmikut komöödiaseriaalidest. Kes aga ei tea, nende jaoks kergitan nüüd saladuskatet. Minu armastatuim jant kannab nime Bottom ja selle on valmis teinud kahemehemeeskond Rik Mayall ja Adrian Edmondson. Mis on sellel vanal heal BBC sarjal seost selle arvustuse või filmiga? Eks ikka see, mida minu ema omal ajal nimetas jalaga-perse-huumoriks. The Three Stooges on ühendriikide üks vanemaid füüsilise ja slapstick huumori kandjaid. Alates 1930. aastast tola mänginud kolme venda on parodeeritud nii palju, et praegustes filmides ja seriaalides toimub juba paroodiate parodeerimine. Kuid igal asjal on oma aeg ja koht. Kas The Three Stooges vajas moderniseerimist ja lausa suurele ekraanile paiskamist? Kui tahad vastust teada saada, loe edasi.

Kolm idiooti 21. sajandis (ja siin 20. sajandi keskel).

Kolm idiooti visatakse nunnade juurde lastekodusse ja väidetavate vanemate auto kihutab tolmupilves teadmata suunas. Nunnad loomulikult kasvatavad värdjad üles ja kannatavad nende rämeda lolluse pühakulikult välja. Ühte nunnadest mängib Larry David. Adopteerida keegi neid ebardeid loomulikult ei soovi, seega kasvavad nad nunnade juures täisikka. Ei ole mõtet hakata näitlejate nimesid nimetama, aga üks neist meestest on Mad TV seltskonnast tuttav. Mingi hetk otsustatakse lastekodu maha müüa ja nõnda seavad kolm idiooti sammud suurde linna, et teenida vajalik ligi miljon dollarit, et nende kodu ikka alles jääks. Kui mehed keset tänavat sildiga looking for wirk ringi patseerivad, märkab neid rinnapartii (Sofía Vergara), kes ühes oma faux armukesega üritab peategelasi palgata oma abikaasat mõrvama. Totter jura jätkub sisulagedalt kuni selle mõttetu lõpuni. Mingi hetk kaasatakse tegevusse Jersey Shore loomaaed, selle aja peale oksendab keskmine vaataja juba vastikusest verd.

Üks noore Eesti filmikriitikuid kirjutas kunagi Fincheri Seveni kohta, et kinosaalis tuli säherdune rusumus peale, et tekkis soov sealt välja, päikese kätte põgeneda (mis tõepoolest oli selle filmi väga tegelik mõju vaatajale). Võimalik, et see oli Lauri Kaare, aga ma ei ole sada protsenti kindel (kirjuta kommentaar, kui paremini mäletad). Mis seost on Sevenil selle filmiga? Noh, minul tekkis vaatamise ajal samuti tungiv soov sealt pageda. Mitte sellise rusumuse pärast, mida põhjustab John Doe, vaid selle agressiivse ajumõrva pärast, mida tekitavad kolm tola suurel hõbedasel ekraanil. Esimesed paar kuvaldaga vastu vahtimist ja mootorsaega vastu larhvi nalja kannatab veel hambaid krigistades ära, aga siis käib kusagil pea sees raksatus. Ja ülejäänud film on nagu liivapaberi söömine. Valus, aeganõudev ja mis peamine, ei anna mitte mingit tulemust. Kõik need dialoogid peategelaste vahel on justkui liimi kuivamine, nende füüsiline huumor kaotab hetkega teravuse ja nõnda ma seal istusin. Nagu katatoonik, lõug omaenese oksest märg. Poolteist tundi kolme tola vaatamine oli nagu eluaeg paralleelses universumis vangis istuda. Kui tiitrid viimaks jooksma hakkasid, siis tundsin ennast nagu krimpsu kuivanud kalts. Oeh. Valus sellele tagasi mõeldagi. Kui lugeja veel aru ei saanud, siis ma ei kiida seda filmi heaks. Nii igav lauslolluse üles filmimine peaks olema karistatav. Kuidas seda juttu nüüd siis kokku võtta? Arvustasin hiljuti Promethetust. Tolles filmis on üks stseen, mis paljudel vaatajatel ilmselt kananaha ihule tõi (või siis tekitas sellise intensiivselt läbi kokku surutud hammaste õhu sisse tõmbamise hetke). Ma ei taha seda stseeni kirjeldada, sest paljudel on film veel nägemata ja sel stseenil on teatav oluline koht tolles teoses. Aga see defineeritud õudus ja hirm, mida too hetk etendas, on olemas ka filmis The Three Stooges. Ainult et siin ei ole ängistus kammitsetud ühte stseeni - siin kestab see esimestest kaadritest viimasteni ja pärast seda tunneb vaataja ennast nagu põrguliku teerulli alla jäänuna.

pühapäev, 17. juuni 2012

A Thousand Words (2012)

Mõnikord satub säherdune jant vaatamisele ja kuigi kõnealune teos ei üllata mitte millegagi, siis kiirelt selle kohta paar rida. Kes mäletab, siis 1998. aastal astus Eddie Murphy üles filmis nimega Holy Man. Seal oli Eddie guru rollis, keda Jeff Goldblum rämedalt ekspluateeris. Film kahjuks ei saanud ise ka täpselt aru, kus see asi lõppema pidi, seega lained tookord ei löödud. Kujutagem siis ette, et nüüd on Eddie võtnud karmavõla kustutamiseks nõuks rollid vastupidiseks pöörata. Järgnev on selle keskpärase naerutaja lühike arvustus.

Mees ja puu.

Äraütlemata edukas raamatuagent Jack McCall teenib elatist lõugade liigutamisega. Mehe modus operandi on lugeda iga käsikirja esimesed ja viimased viis lehekülge (kui niigi palju), ja selle põhjal hinnata, kas raamatust tuleb hitt või mitte. Mingisugune talent on mehel siiski olemas, sest edukaks on ta saanud. Ja kui mees räägib, siis on keeruline sõna sekka öelda. Ometi on säherduse verbaalse kõhulahtisuse kõrval mehel abikaasa ja nooruke poeg. Lugu võtab draama pöörde siis, kui avaneb võimalus avalikustada uue ajastu mõtlemisega guru Sinja (Cliff Curtis) raamatut. Peategelane valetab autoril suu ja silmad täis, et raamatuõigusi ikka endale saada, aga siis läheb midagi nihu. Kogemata tõmbab kangelane endale guru külastades puu küljest pinnu kätte. Ja suur on mehe üllatus, kui puu ühtäkki tema enda kodu hoovis pea mulla alt välja pistab. Säherdune dendroloogiline translokatsioon pole sugugi mitte ainus kummaline hetk. Tasahilju langevad puult lehed. Ning varsti saab peategelane koos vaatajaga aru, et iga mehe räägitud sõna eest langeb puult üks leht. Muretsedes kutsub Jack doktor Sinja puud vaatama. Viimane postuleerib, et kui puult viimane leht langeb, siis puu sureb. Ja ühes puuga sureb siis ka Jack. Korraga leiab peategelane, et tal ei ole võimalik pidevalt lobiseda ja kõik, mis juhtub puuga, juhtub ka mehega. Olud on loomulikult kurvad, sest sedasi kaotab mees ootamatult oma perekonna ja seejärel ka töö. Ning kui puule jääb alles vaid käputäis lehti, peab mees enesesse vaatama ja talle jäetud silpidega maksimumi korda saatma.

Tuhat Sõna on tavaline, keskpärane jant. Ei midagi ebatavalist, ei midagi, mida juba varem poleks nähtud. Või siis mida poleks varem juba korduvalt nähtud. Kui kord silme eest läbi käinud, siis ei salvestu peas olevale kõvakettale mitte midagi. Igatsen taga Murphy teravust ja huumorit, mis tal oli lavašõudes ja mõnes üksikus filmis. Siin pole seda sugugi tunda ja mees nõjatub ainult oma näolihaste kasutamisele. Kuskilt kaugemalt tahaks paralleele tõmmata filmiga The Family Man (2000), aga see oleks vist liigne meelitamine. A Thousand Words on nagu halb näts: ostetud, mälutud - korraks isegi mingit maitset tuntud - ent siis välja sülitatud ja jäädavalt unustatud.

neljapäev, 14. juuni 2012

The Ninth Gate (1999)

Kui jutt kord juba kirjanike peale läks, siis hiljaaegu sattus kollektsioonis pihku Polanski režiiga The Ninth Gate. Kuigi film suhteliselt värskelt meeles oli, toppisin ketta esimesel võimalusel mängijasse ja nautisin taas kord seda rahulikku põnevikku. Mis on selle filmi tegelik seos raamatutega? Käsikiri on kohandatud hispaanlasest sulesepa Arturo Pérez-Reverte raamatust El Club Dumas. Kuigi raamat ja film erinevad kohati kardinaalselt, viimases on mõned tegelased ära jäetud ja mõne karakteri liin muu tegelasega liidetud, siis tundub film kompaktsem. Raamat, mida viimati sai loetud enam kui kümne aasta eest, lubab endale rohkem kõrvale kaldumist ja bibliofiilile omast sõnaseadmist. Aga nüüd filmist.

Ohtlik ülesanne.

Lucas Corso (taas kord vana hea Johnny Depp) on skeptikust eraklik raamatudetektiiv. Ehk siis, mehe tööks on hinnaliste ja haruldaste teoste leidmine, hindamine, nende müügi vahendamine ja sellega kaasnev. Ning Corso teeb oma tööd hästi. Mees pole just teab mis vooruste etalon, oma töö nimel võib minna ka nugade peale ja kui avaneb võimalus harimatutel nahk üle kõrvade tõmmata, siis nii tehaksegi. Mehe reputatsioon on teeninud ära tutvused ülirikaste raamatukogujate seas. Üheks selliseks tutvuseks on ekstsentrikust Boris Balkan (Frank Langella), kelle kogu koosneb ennekõike esoteerilistest teostest, nende sisu keskendub saatana olemusele. Balkan võtab Corsoga ühendust siis, kui tema kogusse laekub haruldane Üheksa Värava köide. Teos, millest on säilinud ainult kolm koopiat üle maailma. Balkan omistab raamatule erakordseid omadusi, nimelt olevat raamatu kaasautoriks olnud pimeduse prints isiklikult. Kuid Balkan kahtlustab raamatut olema võltsingu. Ning sedasi annab ta peategelasele ülesandeks teised olemasolevad koopiad välja otsida, antud köidet nendega kõrvutada ning kindlalt tunnistada, kas tegemist on võltsinguga või mitte. Corso reisib Euroopasse ja saab väga kiiresti aru, et töö võib talle maksma minna nii elu kui tervise. Kiiresti hakkavad mehe huvisfääri jäävad inimesed surema, enne teisi loomulikult teiste raamatute omanikud. Tasahilju siseneb teosesse ka üleloomulik aspekt, mingid ebamaised jõud aitavad Corsot tema ülesande täitmisel. Lugu jätkub Polanskile omase lahenduseni vääramatu rahulikkusega.

Vanade raamatute restauraatorite (või siis võltsijatega) nõu pidamas.

Raamatud kujutavad endast inimkonna väärtuslikumaid väljamõeldisi. Seda võib nimetada mööndusega, et raamatute kvaliteet on viimased sajandid kukkunud, sest trükkimine on paljude jaoks odav lõbu ja seega saab kaante vahele igasugu rämpsu. Aga vanasti? Vanasti oli raamatute trükkimine sihipärane tegevus. See oli unikaalne viis talletada oma teadmisi kestval ja tarbitaval kujul. Seega võiks öelda, et põhjalikkus, mis panustus käsikirjade koostamisse ja kvaliteet, millega köited kokku lükati, olid tänapäevaga võrreldes pöörased. Raamatud pidid elama edasi palju aastaid, isegi pärast nende autorite siit maailmast lahkumist. Ja siit tulebki filmi esimene meeldiv omadus - raamatud. Need on vanad, õhkavad tarkusest ja sellest tulenevast müstikast.

Film on rahulikult jälgitav ja kaasahaarav vaatamine. Selle tempo ei ole ebamõistlikult üles kruvitud, mida tänapäeval nii sageli kohtab. Ning kuigi käsikirjast visati välja terve Dumas' element, on sisu siiski jälgitav ja loogiline. Paljud lugejad on selle filmi kindlasti ära näinud, aga kui mitte, siis soovitan soojalt. Tõhus tükk vaatamist, ennekõike bibliofiilidele.

pühapäev, 10. juuni 2012

The Raven (2012)

Edgar Allan Poe oli 19. sajandi esimese poolel elanud ameeriklasest kirjanik ja luuletaja. Mehe panus ja tema tööde mitmekesisus jäävad alati märkima nii mõnegi žanri algusaegu. Kui täpsem olla, siis nooremast peast lugesin Poe'd, Miltonit, Marlowe'd ja veel palju teisi vanemaid meistreid suurema isuga. Haripunktiks olid ülikooliaastad. Siis aga huvi vaibus. Viimasel ajal olen sageli jälle käe kas raamaturiiulisse pistnud, et mõnd vana meistrit sirvida või siis käivitanud oma Kindle lugemisseadme, kus teosed sama hästi sees on. Kui tulid uudised, et Kaarnast filmi vändatakse, siis lükkisin märkme äravaatamist ootavate teoste nimistusse. Kahjuks aga nihutasid kohalikud pasakinod sellesinase filmi seansid väga kiiresti pimedatele öötundidele, eks ikka selleks, et teha ruumi kvaliteetfilmidele nagu kung fu jänes ja muud koledat. Viimaks sain siiski teose ära vaadata ja järgnev on põgus pilguheit Poe kadunud maailma.

Teatav sarnasus kadunud autoriga on siiski olemas.

Filmi algus leiab vaataja nimetatud 19. sajandi keskel Baltimore'i linnakesest. Edgar Allan Poe (John Cusack) on suhteliselt alla käinud, alkohoolikust odav poeet, kelle hiilgeaeg on ilmselgelt möödas ning kelle aega sisustab brändi. Kusagil on armuke Emily (Alice Eve), kelle papa aga noorte kooselu mõttest sugugi vaimustatud ei ole. Siis aga võtab tegevus imeliku pöörde, nimelt sigineb linnakesse sarimõrvar. Mitte suvaline sarimõrvar, vaid keegi, kelle kätetöö näib spetsiaalselt matkivat Poe enda kirjutatut. Mitte ainult seda, vaid alates mingist hetkest sihib tapja spetsiaalselt ka Poe lähema ringkonna inimesi. Uuringu võtab üle Emmett Fields (Luke Evans), kelle esimene asi on loomulikult kirjanikku ennast süüdistada. Lugu võtab emotsionaalsema pöörde, kui kirjaniku noor pruut röövitakse. Kiiresti saadakse aru, et tapja ikkagi keegi teine on ning siis algab kurjategija ja kirjaniku kassi-hiire mäng. Mõrvar jätab oma ohvrite külge vihjeid ja viiteid erinevatele Poe kirjutistele, mille abil siis uurijaid tõele lähemalt tuua. Kahjuks on see kõik selline pingutatud ja tõtt-öelda keerukalt usutav, mitte just eriti õnnestunud detektiivitöö. Loo lõpulahendus on lame ja kukub suhteliselt permanentselt perseli.

Kaunitar Emily (Alice Eve).

Kaarnas on palju rämedaid vajakajäämisi, aga kõige valusam nendest allakirjutanu jaoks on John Cusacki kaasamine peaosas. Mitte miski, mida see mees teeb, ei ole kirjeldatav ei filminäitlemise ega tõsiselt võetava kunstina. Cusack sobiks edukalt mängima Poe'd, kui teoseks oleks koomiline muusikal, aga mitte gootilikule õudusele panustav linateos. Õnneks panevad teised näitlejad natuke parema esitusega õla alla, nii Evans kui Eve täidavad nende jaoks kirjutatud osi kenasti. Kaameratöö on korrektne, ent kaugeltki mitte meeldejääv. Heliline pool on kuidagi eriti võlts (püstolilahingud kõlavad naeruväärselt). Muusikast ei jäänud kõrvu midagi. Dialoog on hambutu ja peale paari üksiku viite peaosalise poeesiale ei ole siin midagi mainimisväärset. The Raven on seega pettumus, taas kord käest lastud võimalus, mis veelgi enam kaugendab selle meisterliku kirjaniku mälestust. Korraks mõlgutasin mõtteid, et kes oleks see kohane meesnäitleja, kes suudaks isegi nii nigelale käsikirjale Poe rollis au anda? Mingis paralleelses universumis oleks see film valminud, peaosas Johnny Depp. Kes oleks näidelnud ringe ümber Cusacki ja iga teise. Kahjuks oleks tema kaasamine toonud ühes Tim Burtoni ja siis oleks sellest filmist saanud keskpärase võitu From Hell ristatud Sleepy Hollow'ga. Samas oleks võinud ka hullemini minna - Poe rollis oleks võinud üles astuda Nicolas Cage. Hmm. See oleks tegelikult vist vähemalt mingi kämp-väärtuse saavutanud. Antud olukorras jääb The Raven kiiresti ununevaks, sisuliselt straight to video teoseks.

neljapäev, 7. juuni 2012

Prometheus (2012)

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada aprilli keskpaigast. Metsavana võttis näguderaamatus ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks John Carteri (2012) kohta lugu kirjutada aprilli Reaktorisse. Nimetasin John Carterit püdelaks väljaheiteks ja sõimasin muid filme sellele lisaks. Siis aga vilksas peast läbi peatselt ilmuv tuletooja film. Pakkusin siis välja, et võiks kirjutada mõnest Alien sarja filmist. Esimene ja teine kukkusid ära, aga jäi minu enda lemmik, kolmas Alien*. Kahjuks läks kirjutamisega oodatust kauem ja lugu jõudis alles mai lõpus ilmunud kaheksandasse ulmeajakirja numbrisse. Kes seda lugeda tahab, lasku käia. Aeg aga lendas hoogsasti edasi ja ühtäkki leidsin endid vaatamas tõtt kinopiletiga Prometeuse avaseansile. Toppisin taskud valuvaigisteid täis, sest 3D prillid panevad minu morbiidselt rasvunud pea rämedalt valutama (eriti kaks tundi ja kolm minutit kestva filmi puhul) ja seadsin töntsid sammud pooleldi tühja kinosaali suunas. Järgnev on kokkuvõte seal nähtust. No spoilers.

Uus Ellen Ripley ehk siis Elizabeth "Ellie" Shaw (Noomi Rapace).

Aastaks on 2089. Arheoloog Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) leiab koos oma poisssõbra Charles Holloway'ga (Logan Marshall-Green) Šotimaalt kaljujoonise, millel vanust vähemalt 35 000 aastat. Seesinane kaljujoonis sisaldab piktogrammi, mis esineb veel mitme teise, erineva ajastu ja kontinendi pärandi hulgas. Teadlaste hüpoteesile tuleb kinnituseks see, kui tähtede vallutamise ajastu alguses sarnase konfiguratsiooniga paik süvakosmosest leitakse. Ilmselgelt teades, et primitiivsetel kultuuridel ei olnud võimalik selle paiga olemasolust midagi teada, paelub leid teadlasi sedavõrd, et otsustatakse ette võtta reis sihtkohta. Kuna säherdune retk kulukas on, siis paneb oma õla alla megakorporatsioon Weyland Yutani, ennekõike selle suur president Peter Weyland (Guy Pearce). Mida loodetakse pärale jõudes leida? Eks ikka vastuseid. Kelle eesmärgiks on teadus, kes soovib kohtuda inimkonna väidetavate loojatega... kelle põhjused on muud laadi. Pinget hoitakse kõrgel algusest lõpuni, ehkki kõik küsimused kunagi kõiki vastuseid ei leia. Kes soovib rohkem teada saada, mingu oma silmaga kinosse filmi kaema. Millegi muu rääkimine oleks juba reetlikku laadi.

Aardekamber.

Arvatavasti pääseb Prometeuse tõeline mõju esile alles teistkordsel vaatamisel. Esimese hooga on filmi peaaegu liiga palju, see on liiga tihe, liiga intensiivne, et korralikult läbi hammustada. Põhjus ei ole mitte lihtsalt visuaalses massiivsuses, kuigi seegi aspekt vajab vaat et omaette analüüsi ehk vaatamiskorda. Pigem on siia ehitatud maailm sedavõrd nüanssiderohke, et korraliku loo jutustamiseks peaks esmalt kümme dokumentaalfilmi valmis väntama. Näiteks nende tegelaste elust, kes Prometeuse nime kandva kosmoselaeva valmis ehitasid. Siis nendest, kes android Davidi valmis meisterdasid. Ja siis veel paar eluloofilmi Peter Weylandist, kes filmis vaid üürikese etteaste teeb. Samas on mõned sammud sellise lahenduse suunas astutud - filmi reklaamikampaania ja ilmunud materjali rohkus on kummastav. Mina sellest senini ilmunud laviinist enne filmi nägemist osa ei võtnud, kuid pärast filmi nägemist tundub nende vaatamine justkui õigustatud.

Kas Prometeus on oodatud meistriklassi ulmefilm? Jah ja ei. Esmalt siis jaatav vastuse pool. Filmi visuaalne aspekt ja teostus on lummavat, peaaegu uskumatut laadi. Iga kaader, iga millisekund ekraaniaega on perfektsuseni teritatud pilguheit detailidesse uppuvasse maailma. Maailma, mis tundub jahmatamapanevalt tõeline, oma käega katsutav. Kiidusõnu pälvib ka tõhus, korrektne 3D. Fenomenaalset pilti saadab võrdväärselt mõjus muusikaline taust. Kodus kiikasin interveebidest järele ja sain teada, miks üks lugu filmis teistest peajagu üle oli: selle autoriks on vana hea Harry Gregson-Williams. Ülejäänud filmis esineva muusika autor on Ridley pikaajaline poisssõber Marc Streitenfeld. Head näitlejad, laitmatu casting. Toon meelsasti esile Rapace ja Fassbenderi, aga ka Theron teeb laitmatu esituse. Kui naispeaosalise esitus läheb sujuvalt üle eufoorilisest lapsest, kes on mänguasjapoodi lukustatud, hulluva kriiskamiseni, siis Fassbender oma klanitud soengu ja taas kord lingvistilise võimekusega on teose tõeline täht. Siin on efektid, mille üle iga teine ulmefilm kadedusest roheliseks võiks minna. Loodusvõtted - ilmselt läbisegi filmitud Island ja arvutiga genereeritud maastik - oma majesteetlikkusega sobiks kasvõi Attenborough dokumentaalidesse. Kuid kas see on küps lugu, mille õppetunnid inimkonna kasuks tulevad? Kahjuks on vastus eitav. Kui kõik tehnoloogilised kihid loo ümbert ära koorida, siis jääb alles kõhetu lugu. Võib ka nimetada, et tegelaste arengut ei ole, aga teatud mõttes on see isegi hea. See ei ole halb narratiiv, ent see ei küündi päriselt teerajajate ulmeteoste valda. Natuke liiga palju on klišeelisi momente, mis tervikut segavad. Ning tõene on ka see, et filmi esimene pool on peajagu teisest poolest üle. Tõele au andes võiks nimetada, et Prometeus on küll esmaklassiline õudusfilm, aga ainult teise või kolmanda järgu ulme. Kuid mõlema žanri parimad momendid on filmis olemas. Kui nüüd kellelegi tundub minu kriitika liiga karm, siis ma natuke selgitan. Prometeus on hea film. Kõige muu kaasaegse kõntsa taustal on see nagu kaljuseinas kiiskav kullasoon. Aga ainult soon, sest tegelik maak on mäe sees peidus. Särav näide eeskujulikust kinost, mis ei allu kompromissidele ega nüristu idiokraatilise maailma vaatajaskonna madala lauba ees. Kui ei midagi muud, siis see vähemalt raputab vaatajat piisavalt kõvasti, et rappa jooksnud mõttemaailma ärritada. Tungivalt soovitatud kõigile lugejatele, välja arvatud idiooditele ja katoliiklastele. Ulmesõbrad lähevad sedasinast asja vaatama nagunii, minu soovitusele tuginemata. Ja õigesti teevad.

* Kõiki nüansse arvesse võttes (for all intents and purposes) on kolmas film ka seeria lõpp. Olgugi, et tehti veel sellele mingite prantslastega järg ja siis veel kummalisi neegrifilme džunglitulnukaga madistamas - mida vähem nende peale mõelda, seda parem. Veel rangemad puritaanid ei loe ka kolmandat filmi sarja vääriliseks osaks.

teisipäev, 5. juuni 2012

Snowtown (2011)

Sarimõrvarid kui sotsiaalne kurioosum on alati minu jaoks huvi pakkunud. Kolisin hiljuti oma raamatukogu ja näppu jäi väike kollases köites raamat pealkirjaga Encyclopedia of Serial Killers. Seda viimast lugesin vanasti meeleldi ajaviiteks. Kuigi John Buntingu nimi selles raamatus sees ei ole (raamat trükiti 1995), siis on tema lugu sellest hoolimata hästi teada. Ning kui esimesed madalalaubaliste austraallaste ja ameeriklaste filmireaktsioonid interveebidesse jõudsid, lisasin filmi vankumatu käega ära vaatamisele kuuluvate linateoste hulka. Kahjuks on rumalus loota, et kohalikud kinoomanikud selle teose oma kavasse võtavad, seega pidi ära vaatamiseks sinikiireversiooni muretsema. Filmi nimetus rahvusvahelises levis on The Snowtown Murders, Austraalias aga lihtsalt Snowtown. Film on režissöör Justin Kurzeli esimene täispikk teos.

Sõbralik ja hooliv kasuisa John (Daniel Henshall).

Film keskendub noorukese Jamie Vlassakise (Lucas Pittaway) täisikka jõudmisele Austraalia agulilinnakus. Jamie on üks neljast vennast. Töölisklassi tühjavõitu elu sisustab ennekõike igavus ja viletsus. Poiste isa on emast lahku kolinud ja nõnda otsib ema tasahilju uut meest nii enda kui poegade ellu. Läheb nii ja teisiti, aga kui üle tee elav üksik sõbralik härrasmees pedofiiliks osutub ja poistest ema äraolekul alasti fotoseeria teeb, siis võtab elu uue suuna. Politsei ei näi pedofiilist eriti hoolivat ning pärast lühikest pausi on naaber tagasi oma elamus. Linnakese transvestiidist veidrik soovitab poiste emal ühendust võtta Johniga, kes pidavat oskama pederastidega ümber käia. Ning sedasi karismaatiline, sõbralik John Bunting (Daniel Henshall) pere ellu tulebki. Esialgu tehakse pedofiili kulul niisama nalja, kirjutatakse näiteks jäätisega tema akendele-ustele solvanguid. Aga viimase hädaabinõuna võtab John koos Jamie'ga paar metslooma korjust, lõikab nende pead ja jäsemed maha, tambib nood peenemaks pudruks ja dekoreerib selle soustiga pedofiili elamist. Naaber kolib minema ja Johnist saab pere lahutamatu osa.

Mees on suuresti toreda isa eest, tegeleb poistega, tegeleb ka emaga. Õpetab vendasid mootorrattaga sõitma ja lihtsalt pühendab neile oma aega. Mida lähedasemaks muutub Jamie ja Johni suhe, seda rohkem hakkab vaataja nägema viimase teist palet. Mees on enda peale võtnud omavolilise pedofiilide karistamise terves kogukonnas, kusjuures tema meetodid kalduvad erakordsele sadismile. Viimase sammuna enne oma ohvrite hukkamist koos abilistega laseb John enamasti neil nii-öelda hüvastijätusõnumi salvestada. Mõni ohver lahkub armukese pärast, mõnel viskab tüdimus väikelinnaelust lihtsalt üle. Pärast lahkumist ei kuule ega näe neid inimesi enam keegi. Jamie leiab ennast ühel hetkel mõrvari abilisena, suutmatuna kas hirmust või siis sõltuvusest enam lahti rebida. Johni sadism laieneb, enam ei eristata ohvreid seksuaalsuse alusel - iga nõrgem ja jõuetum ühiskonna element on tapmiseks sobilik.

Sotsiopaat ja sarimõrvar John Bunting.

Alati, kui keegi alustab oma filmiarvustust sõnadega film oli nii jälk, et lahkusin poole pealt saalist ja siis samal ajal pakub mingile sitakaapele nimega Final Destination 5 (2011) neli tärni viiest, on see minule nagu kärbsepaber. Mitte Final Destinationi vaatamine, oh ei, ikka see esimene. Sarimõrvari motiiv annab sellele vaid lisaks. Snowtown on raske, aga õigustatud vaatamine. Teos näitab vaikimisi hiilivat kurjust, mis igal kujul ja igal pool varitseb. Bunting on portreteeritud kui kalkuleeriv ja kalk, aga samas kohane kasuisa. Üleminek lõbusalt mehelt karjuvale kohtumõistjale on teostatud silmapaistva kvaliteedi ja vankumatu käega. Heliline taust ja dialoog on sobilikult jaheda tooniga ning filmi kruviv pinge on kõiki neid auhindu väärt, mida Snowtown tänini võitnud on. Soovitatud vaatamine kõigile minu filmihuvilistest sõpradele, lödima aju ja sisikonnaga lugejad võivad sellest kaarega mööda minna.