Alternating Wallpaper

pühapäev, 18. detsember 2011

Ühe Filmiarvustuse Anatoomia

Ajaveebi pikemalt lugenud teavad, et minu filmiarvustused järgivad kindlat struktuuri ja on seega loetavad valikulise lähenemise alusel. Ehk siis, kes teab, see oskab soovitud informatsiooni kätte saada kergemini kui teised. Olles oma elus kord juba sellisel asjade lahtikirjutamise ja aastalõpu, kokkuvõtete tegemise, aruandmise ja pasalennutamise lainel, kirjutan sellesinase postituse valmis ja loodetavasti on sellest lugejatele nii olemasolevate kui ka tulevaste artiklite lugemisel abi.

Iga filmiarvustuse esimene lõik ehk siis osa on sissejuhatav ja tausta lahti rääkiv üldine või spetsiifiline lämin. See võib alata kirjutaja klassikalisest melanhooliast või siis kirjeldada seda, miks autor on just nimelt sellest filmist kirjutamise ette võtnud. Suure tõenäosusega on seal alati mingi eellugu olemas. Tuleb ära nimetada, et tegelikult kirjutan ma filmide kohta üha vähem: tegelik teoste ära vaatamise number on kordades suurem sellest, mis ajaveebi lehtedele välja jõuab. Kurb on nentida, et väga paljud oodatud ja kiidetud filmid ei vääri klaviatuuri näppu võtmist, sest nende sisuks on labiilne ja toores siirupine ollus. Ning kes tahaks millegi taolise kohta lugeda? Palju on filme, mille vaatamine on ette võetud kindlate näitlejate, režissööride või muude osalejate tõttu. Lemmiknäitlejaid võin loetleda päris mitmeid, osa neist on senini tegevad ja seega tuleb nende nimega materjali ikka juurde. Kahtlemata on üheks vaatamiskriteeriumiks žanr. Olen jätkuvalt meelt, et ulme pole oma haripunkti veel saavutanud, kuigi selle üle annaks eraldi paar lehekülge iseendagagi maha vaielda. Ajalooline draama ja ajastu olude kirjeldus on samamoodi hinnas. Koomiksifilmid kukuvad kusagile ulme ja fantaasia vahele. Eraldi vaatamiste hulka võib liigitada need filmid, mis osutuvad absoluutseks pettumuseks: kui ma millegi taolise arvustamise olen ette võtnud, siis on selle sisu kas lihtsalt täis vihkamist või siis püüab seda ogarust huumori võtmes lahti seletada. Kord õnnestunumalt, kord vähem. Iga arvustuse esimene lõik püüabki paika panna just need jooned, miks see või teine vaatamine ette sai võetud. Kui eellugu kipub pikemaks, siis võib juhtuda, et sissejuhatus kukub kahte lõiku laiali.

Teise osa eesmärk on pakkuda filmi kohta kas põhjalik või siis piisavalt informatiivne sisu kirjeldus. Siia läheb enamasti kirja olulisemate tegelaste nimistu või nende põgus lahkamine. Siia läheb kirja filmi jutustuse kirjeldus. Kvaliteetsete filmide puhul hoidun ma teadlikult erinevate nüansside lahti rääkimisest (v.a ka keskmisele filmivaatajale juba läbi treilerite või reklaamide teada olev, enam-vähem Tronis arvuti sisse minemine vms). Kuna filmi meedium töötab üllatuse pealt, siis ei taha ma lugejat sellest röövida. Kui film pakub keerdkäike või vaipade alt tõmbamisi, siis lasen ma vaatajal neid ise kogeda. Kuid sellele on erandeid. Kui film, mille kohta ma kirjutan, on nii halb või siis kujutab enesest sedavõrd kosmilist pettumist, siis kirjutan ma endid tagasi hoidmata sisu kohta nii palju, kui soovi on. Kuid sisukirjelduse tegelik eesmärk on välja tuua kas konflikti tuum või siis see, mille ümber filmi on püütud üles ehitada - ehk siis mille ümber film ise kui taoline elab ja areneb. Siia võib minna kirja ka tühi-tähi analüüs või sõnade ritta seadmine muusika ehk siis efektide kohta, aga ilmselt mitte sõnagi sügavamast analüüsist. Teise osa pikkus on vastavalt filmi sisule või siis sellest tulenevale põnevusele... ütleme, vähemalt üks lõik, aga sageli enam.

Ning sedasi on viimase osana iga arvustuse juures kolmas osa ehk sektsioon. Selle sisuks on autori analüüs nii terve filmi kui ka näitlejate tasemel. Siia läheb kirja kõik, mis jäi kripeldama, mis oli meeldiv ja mis oli ebameeldiv. Kui film on huvitav ja kvaliteetne, siis püüan selles osas enam lahata kõike seda, mis selle mainimisväärseks teeb. Kui film on mannetu ja näitlejad andetud, siis niimoodi ka kirja läheb. Selle osa viimane lause on enamasti soovitus, kas filmi tasub vaadata või siis mitte (seega näpunäide: kui tahate teada, kas film väärib üleüldse kinopiletit, plaati või mistahes kujul ära vaatamist, siis lugege viimane lause esimesena). Ning selline üks arvustus oma teksti poolest siis kipub olema.

Viimased aastad märgivad visalt kinokunsti kvaliteedi kukkumist. Liiga sageli on ekraanil hingetu, tühine materjal. Juba üle saja aasta on liikuv pilt inimkonnal olemas olnud, kuid iga mööduva aastaga jääb mulje, et antud meediumi haripunkt on ammu saavutatud ja sealt edasi liigutakse - sedavõrd inimlikult - laisa inertsiga tühisuse suunas. Kõik see uus tehnoloogia - IMAX, kolmas dimensioon, võimsam heli ja teravamad värvid, see kõik on sihitud nõrgemate meelte lämmatamisele, võimendades fakti, et ekraanil nähtu hingeline pool pea olematu on. Iga kord uusi filme vaadates tahaksin ma üllatuda, sooviks taas kord ühenduda nende tundmustega, mida filmilint kunagi esile oskas kutsuda. Ent vahest tundub seegi lootus lootusetuna. Õnneks on ajaloo pikkades koridorides veel hulganisti kvaliteetset materjali, mis veel ära vaatamist ootab.