Alternating Wallpaper

teisipäev, 8. november 2011

In Time (2011)

Mõned aastad tagasi olin vandenõuteoreetikutega samal lainepikkusel ja lugesin meelsasti erinevatel teemadel. Nende hulka kuulusid tulnukad, salaseltsid, hiigelrotid metroodes, naeratavad mehed ööpimeduses, varjatud sõjaväebaasid Nevada kõrbes, maa-alused tunnelid ja pruunid presidendimarionetid. Eks seegi hobi tuleb ja läheb ühes sarimõrvarite ja muu taolisega, hooti. Erineva kurja ja koleda taga, mis maailmas sünnib, on ikka protojuut ja valgustatud peade kogu, kes varasid jagavad ja korraldavad sõdu. Ning juba palju aastaid on illuminaatidel pinnuks silmas üha kasvav inimkond maakera pinnal. Loogiline on, et kõiki ei saa püsivalt kontrollida, nende massimõrv on üks võimalus, steriliseerimine teine ja valikuline sündivuse korrigeerimine kolmas. Üle lombi on ühe kummalisevõitu monumendi peale kirja pandud, et optimaalne inimeste arv maal peaks olema viissada miljonit ja mitte enam. Kuidas selliste numbriteni jõuda? Kuuekümnendate lõpul ilmus ulmeromaan nimega Logan's Run, kus kõik inimesed vanuses 21 hukati (tehti filmiks aastal 1976, lähemas või kaugemas tulevikus on oodata remake'i). Käesoleva aasta film In Time töötab sarnasel teemal.

Iga minut on arvel.

Kujutage ette ühiskonda, kus 25. sünnipäeval inimese vananemine peatub. Iga inimene võib geneetilise töötluse tulemusena elada igavesti, kuid selleks on vaja raha, milleks on aeg. Igaühel on vasaku käe peal kell, mis armutult allapoole tiksub ja kui viimased sekundid maha jooksevad, ootab inimest kohene surm. Igal inimesel on pärast 25. aastat kella peal üks aasta. Aega saab juurde tööd tehes, ent valitsevad jõud võivad vajadusel elamiseks vajalike asjade hinda tõsta ja palka langetada. Nõnda on vaesemates rajoonides tänavad sillutatud surnukehadega, elatakse sõna otseses mõttes päevast päeva, aja jõuga ära võtmine on levinud ja surm on igaühe jaoks pidev meeldetuletus, kui oluline on asju kiirelt teha. Magamine on luksus, nagu ka söömine. Ning selles düstoopias näeb vaataja peategelast nimega Will Solace (Justin Timberlake), kes elab vaeselt, jõuab ühes oma emaga (Olivia Wilde) vaevu elamise eest maksta ja teenib elatist lihttöölisena vabrikukompleksis. Ühel päeval päästab õilishingeline kangelane gängsterite käest kohalikust baarist sinna eksinud rikkuri, kelle kella peal on üle 100 aasta. Mees kannab oma allesjäänud aja salamahti peategelase arvele ja seletab, et tegelikult on maailmas piisavalt aega kõigi inimeste jaoks ning et keegi ei peaks enne loomulikku surma otsa lõppema. Peategelane on sellest kõigest väga üllatunud, annab kiiremas korras kümme aastat oma heale sõbrale, kes ennast sellega surnuks joob. Samal ajal tõstetakse taas kord elamise hinda ja nõnda saab Willi ema surma, sest ta lihtsalt ei jaksa endale enam bussipiletit osta. Kangelane otsustab seepeale uurida, missugune näeb elu välja rikaste rajoonis. Siin kohtub vaataja kohalikku aja-impeeriumit juhtiva Philippe Weisi (Mad Menist tuttav Vincent Kartheiser) ja tema tütre Sylviaga (Amanda Seyfried). Noorte vahel lendab natuke sädemeid, aga säherdune klassidevaheline suhe ei ole mõeldud kestma. Üsna kiirelt saabuvad kohale selle düstoopilise ühiskonna korra- ehk ajavalvurid, eesotsas Raymond Leon (Cillian Murphy). Peategelase liigne aeg konfiskeeritakse, määrates viimane põhimõtteliselt surma. Nooruk põgeneb, haarab äsjaleitud kallima ühes ja nii nad sedasi filmi lõpuni seal ukerdavad.

Ajamagnaat Philippe Weis (Vincent Kartheiser), üks maailma tõenäoliselt surematuid.

In Time on raisatud võimalus teha väärikat sotsiaalulmet. Isegi kui terve filmi esimene kolmandik kulutatakse suhteliselt detailse ühiskonnamudeli lahti seletamise peale, siis viimased paarkümmend minutit mandub kogu koperdamine haigutama ajava Bonnie ja Clyde'i tasemele, pakkumata seejuures ei ajaloolise analoogiana kulminatsiooni ega muul moel lahendust. Näitlejatena on nii popstaar kui ka see suvaline lihatükk alla igasugust arvestust, Kartheiser ja Murphy on ainsad, kes mingitki draamamusklit pingutada oskavad. Filmi stiil ja lugu on andestamatult sarnased The Adjustment Bureau (2011, loe arvustust) tundele, isegi kostüümid ja pidev jooksmine on identsed. Ehk siis, nagu kord juba öeldud sai, käesolev film on huvitava ülesehitusega, aga lõpuks pettumust valmistav, identiteeditu jauramine. Justkui oleks filmi tegijad ise mingi hetk unustanud, mida nad tahtsid teha või mis suunas peaks käsikiri otsad kokku tõmbama. Ning säärast vinduvat, lakutud ilmega nurisünnitist ei saa mina kätt südamele pannes kellelegi soovitada.

0 viimaseid kommentaare: