Alternating Wallpaper

esmaspäev, 7. november 2011

Conan the Barbarian (2011)

Mõned aastad tagasi tekitas põnevust uudis, et tulemas on uus Red Sonja film. Kellel vana Red Sonja (1985) nägemata, siis otseselt pole millestki ilma jäädud, too film oli pigem kämpi täis Brigitte Nielseni jalgade näitamine, mis tehti vana Conan the Barbarian (1982) ja teiste kaheksakümnendate esimese poole ogar-jaburate fantaasiafilmide kiiluvees. Too vesi oli koguni nii sogane, et isegi Arnold saadi Sonja kõrvale kampa, kahjuks küll mitte Conani nime all (mingitel segastel asjaoludel kandis ta seal filmis nime Kalidor, kuigi tegelaskuju oli üks ühele Howard'i oma). Uus Sonja film oleks võinud olla etem, sest asjade üle vaatas Robert Rodriguez ja nimiossa saadi sulnis Rose McGowan. Ent seda pehme tuumaga erootikat ei saatnud suuremat sorti edu, esmalt 2009. aastaks märgitud ilmumine lükkus nobedasti aasta hilisemaks ja siis kukkus kogu projekt taolisel kujul kolinal kokku. Robert läks oma teed, teised tegelased ja materjali omanikud vaatasid mujale. Peale paaril messil mängitud ülilühikese reklaamklipi ja paari karmiinpunaselt seksika posteri (selline ja selline) ei ole tollest kraamist midagi alles jäänud. Kuigi projekt vist kapitaalselt surnud ei ole ja jätkab oma eksisteerimist mingis filmilimbos, on McGowan sealt välja arvatud. Kurjad interveebikeeled teadsid rääkida, et kuulduste järgi pidi mingil määral kaasa lööma Megan Fox (uh) ja nüüd tahetakse peaossa tuntud biseksuaali Amber Heardi. Kas uus Red Sonja kunagi veel ekraanilinavalgust näeb - mine võta kinni. Aga Rose McGowan lükati võimaluse korral näitlema hoopis uude Conani filmi. Kuigi mina nägin tolle tagasihoidliku käki ära juba palju kuid tagasi, ei olnud toona soovi midagi kirjutada. Parandan selle vea nüüd.

Poeg ja isa üheskoos mõõka sepistamas. Kohustuslik terase karastumise analoogia.

Filmi avangus näeb vaataja noore Conani sündi otse lahinguväljal. Poisist kasvab tugev sõdalane ja tema isa Corin (Ron Perlman) õpetab ilma emata kasvanud noorukit nii terariistade kui ka nendest aru saamise osas. Vähemasti sel kombel proovitakse seda ekraanilt vaatajale selgeks teha. Kaugemal taustal on lugu surnumanajatest ja surnud kuningate luudest ehitatud maskist, mis annab selle kandjale jumaluse moodi jõu. Mingi eesrindlik nõid löödi kunagi selle pärast maha, mask lõhuti tükkideks ja peideti erinevate barbarite hõimude juurde. Nüüd siis on pahalane Khalar Zym (Stephen Lang) võtnud nõuks maski uuesti kokku ehitada ja sellega oma kadunud abikaasa (eelnevalt nimetatud nõid) ellu äratada. Seejuures jääb loomulikult ette peategelase küla. Juhtub mis juhtub, peategelase isa saab selle käigus otsa ühes kõigi teiste barbaritega, mask saab kokku liimitud ja Conan jääb ainsana ellu. Seda, mis järgnevad aastad juhtub, pole teada, aga ilmselt käib peategelane barbar mööda ilma ringi, tapab ja hoorab nii et maa must. Kui viimaks tekib võimalus taas kord Khalariga rinda pista, siis pakib nüüdseks täiskasvanud Conan (Jason Momoa) endid teele. Miks kurjam on need aastad niisama kusagil madratsil peeru lasknud, jääb arusaamatuks, aga nüüd otsib mees maskile lisaks surnumanajate liini viimast pärijat, kelleks on (otse loomulikult) piltilus ja ilmsüüta kaunitar Tamara (Rachel Nichols). Preilna on kusagil kloostrimüüride vahel terve elu kinni olnud, aga nüüd ratsutavad vaenlased väravate ette ja nõnda kästakse neiul pageda. Sedasi kohtub nunn (heh) peategelasega, otse loomulikult on siin kiirelt suur armastus ja lihalik hooramine (ehk siis filmi ainsad väärt sekundid kui paljast ihu näidatakse; ja ma ei pea selle all silmas Momoa perset). Jant läheb omasoodu edasi, kuri saab viimaks ometi oma väärilise karistuse, peategelane viib kallima tagasi tolle kodukülla jne. Ende, aus.

Tungides Khalar Zym'i koletislikku kantsi.

Filmis on ridamisi probleeme, mis tulenevad nii püüdlusest originaali taasluua kui ka sellest hoiduda. Esimene Conan, millel tänaseks päevaks ligemale kolmkümmend aastat turjal on, baseerus pigem lihtsusel ja tegelaste vähesusel. Selles esinev dialoog oli napp ja konkreetne. Ning mis samaväärselt oluline: terase mõistatus ja selle määndunud tõlgendus Thulsa Doomi poolt andsid loole vähemalt mingigi sügavuse. Sest vastasel juhul olekski kogu see ettevõtt olnud üks suur ja vinduv ringi hooramine ilma mistahes sisulise tähenduseta. Ning kurb või mitte - uus film ongi ilma mistahes tähenduseta ringi hooramine ja suvaline tapmine. See värske linateos on ebakoherentne jada sündmusi ja tegelasi, kes on sinna sisse kirjutatud loo pärast ja mitte vastupidi. Terve käesoleva sissekande esimene lõik sai kulutatud Rose McGowani peale ja tema tegelaskuju selles filmis on arusaamatu, kõikuva kvaliteediga lapserajakas. See verenõid, keda näitlejanna siin kujutab, ei teeni mitte mingil moel filmi sisu - samas ei ole temast ka silmarõõmu, pigem võistlevad tema soengud ja kehamaalingud tähesõdade esimestest osadest pärit printsessi. Khalar Zym on tuim ja tundetu tükk, kui talle see va kombitsatega mask viimaks pähe lükatakse, pole mees mitte ülimalt võimas vaid sootuks kesine (sest ilmselt ei näe ta selle kolaka alt isegi õigupoolest välja). Lahingustseenid on küll verised ja tükke lendab piisavalt, aga koreograafia on aimatav ning tõelist mõõgavõitlust näeb vähe. Niisama paljast ihu näidatakse siin ja seal veel, aga seegi pole seda aega väärt. Tegevus hüpleb ühest kohast teise ebanormaalse kiirusega, tegelik tunnetus aja jaoks on olematu ning loo kulminatsioon on pigem pettumust valmistav kui et eepiline. Uus Konan on raisatud võimalus, mida ei päästnud ei nigel CG ega kolmanda mõõtme võlud. Vältida, vältida, vältida, äärmisel vajadusel soovitan vaadata originaalfilmi või tolle teist osa - mis oma halbuse juures on sellest sodist ikkagi üle.

0 viimaseid kommentaare: