Alternating Wallpaper

teisipäev, 8. november 2011

In Time (2011)

Mõned aastad tagasi olin vandenõuteoreetikutega samal lainepikkusel ja lugesin meelsasti erinevatel teemadel. Nende hulka kuulusid tulnukad, salaseltsid, hiigelrotid metroodes, naeratavad mehed ööpimeduses, varjatud sõjaväebaasid Nevada kõrbes, maa-alused tunnelid ja pruunid presidendimarionetid. Eks seegi hobi tuleb ja läheb ühes sarimõrvarite ja muu taolisega, hooti. Erineva kurja ja koleda taga, mis maailmas sünnib, on ikka protojuut ja valgustatud peade kogu, kes varasid jagavad ja korraldavad sõdu. Ning juba palju aastaid on illuminaatidel pinnuks silmas üha kasvav inimkond maakera pinnal. Loogiline on, et kõiki ei saa püsivalt kontrollida, nende massimõrv on üks võimalus, steriliseerimine teine ja valikuline sündivuse korrigeerimine kolmas. Üle lombi on ühe kummalisevõitu monumendi peale kirja pandud, et optimaalne inimeste arv maal peaks olema viissada miljonit ja mitte enam. Kuidas selliste numbriteni jõuda? Kuuekümnendate lõpul ilmus ulmeromaan nimega Logan's Run, kus kõik inimesed vanuses 21 hukati (tehti filmiks aastal 1976, lähemas või kaugemas tulevikus on oodata remake'i). Käesoleva aasta film In Time töötab sarnasel teemal.

Iga minut on arvel.

Kujutage ette ühiskonda, kus 25. sünnipäeval inimese vananemine peatub. Iga inimene võib geneetilise töötluse tulemusena elada igavesti, kuid selleks on vaja raha, milleks on aeg. Igaühel on vasaku käe peal kell, mis armutult allapoole tiksub ja kui viimased sekundid maha jooksevad, ootab inimest kohene surm. Igal inimesel on pärast 25. aastat kella peal üks aasta. Aega saab juurde tööd tehes, ent valitsevad jõud võivad vajadusel elamiseks vajalike asjade hinda tõsta ja palka langetada. Nõnda on vaesemates rajoonides tänavad sillutatud surnukehadega, elatakse sõna otseses mõttes päevast päeva, aja jõuga ära võtmine on levinud ja surm on igaühe jaoks pidev meeldetuletus, kui oluline on asju kiirelt teha. Magamine on luksus, nagu ka söömine. Ning selles düstoopias näeb vaataja peategelast nimega Will Solace (Justin Timberlake), kes elab vaeselt, jõuab ühes oma emaga (Olivia Wilde) vaevu elamise eest maksta ja teenib elatist lihttöölisena vabrikukompleksis. Ühel päeval päästab õilishingeline kangelane gängsterite käest kohalikust baarist sinna eksinud rikkuri, kelle kella peal on üle 100 aasta. Mees kannab oma allesjäänud aja salamahti peategelase arvele ja seletab, et tegelikult on maailmas piisavalt aega kõigi inimeste jaoks ning et keegi ei peaks enne loomulikku surma otsa lõppema. Peategelane on sellest kõigest väga üllatunud, annab kiiremas korras kümme aastat oma heale sõbrale, kes ennast sellega surnuks joob. Samal ajal tõstetakse taas kord elamise hinda ja nõnda saab Willi ema surma, sest ta lihtsalt ei jaksa endale enam bussipiletit osta. Kangelane otsustab seepeale uurida, missugune näeb elu välja rikaste rajoonis. Siin kohtub vaataja kohalikku aja-impeeriumit juhtiva Philippe Weisi (Mad Menist tuttav Vincent Kartheiser) ja tema tütre Sylviaga (Amanda Seyfried). Noorte vahel lendab natuke sädemeid, aga säherdune klassidevaheline suhe ei ole mõeldud kestma. Üsna kiirelt saabuvad kohale selle düstoopilise ühiskonna korra- ehk ajavalvurid, eesotsas Raymond Leon (Cillian Murphy). Peategelase liigne aeg konfiskeeritakse, määrates viimane põhimõtteliselt surma. Nooruk põgeneb, haarab äsjaleitud kallima ühes ja nii nad sedasi filmi lõpuni seal ukerdavad.

Ajamagnaat Philippe Weis (Vincent Kartheiser), üks maailma tõenäoliselt surematuid.

In Time on raisatud võimalus teha väärikat sotsiaalulmet. Isegi kui terve filmi esimene kolmandik kulutatakse suhteliselt detailse ühiskonnamudeli lahti seletamise peale, siis viimased paarkümmend minutit mandub kogu koperdamine haigutama ajava Bonnie ja Clyde'i tasemele, pakkumata seejuures ei ajaloolise analoogiana kulminatsiooni ega muul moel lahendust. Näitlejatena on nii popstaar kui ka see suvaline lihatükk alla igasugust arvestust, Kartheiser ja Murphy on ainsad, kes mingitki draamamusklit pingutada oskavad. Filmi stiil ja lugu on andestamatult sarnased The Adjustment Bureau (2011, loe arvustust) tundele, isegi kostüümid ja pidev jooksmine on identsed. Ehk siis, nagu kord juba öeldud sai, käesolev film on huvitava ülesehitusega, aga lõpuks pettumust valmistav, identiteeditu jauramine. Justkui oleks filmi tegijad ise mingi hetk unustanud, mida nad tahtsid teha või mis suunas peaks käsikiri otsad kokku tõmbama. Ning säärast vinduvat, lakutud ilmega nurisünnitist ei saa mina kätt südamele pannes kellelegi soovitada.

esmaspäev, 7. november 2011

Conan the Barbarian (2011)

Mõned aastad tagasi tekitas põnevust uudis, et tulemas on uus Red Sonja film. Kellel vana Red Sonja (1985) nägemata, siis otseselt pole millestki ilma jäädud, too film oli pigem kämpi täis Brigitte Nielseni jalgade näitamine, mis tehti vana Conan the Barbarian (1982) ja teiste kaheksakümnendate esimese poole ogar-jaburate fantaasiafilmide kiiluvees. Too vesi oli koguni nii sogane, et isegi Arnold saadi Sonja kõrvale kampa, kahjuks küll mitte Conani nime all (mingitel segastel asjaoludel kandis ta seal filmis nime Kalidor, kuigi tegelaskuju oli üks ühele Howard'i oma). Uus Sonja film oleks võinud olla etem, sest asjade üle vaatas Robert Rodriguez ja nimiossa saadi sulnis Rose McGowan. Ent seda pehme tuumaga erootikat ei saatnud suuremat sorti edu, esmalt 2009. aastaks märgitud ilmumine lükkus nobedasti aasta hilisemaks ja siis kukkus kogu projekt taolisel kujul kolinal kokku. Robert läks oma teed, teised tegelased ja materjali omanikud vaatasid mujale. Peale paaril messil mängitud ülilühikese reklaamklipi ja paari karmiinpunaselt seksika posteri (selline ja selline) ei ole tollest kraamist midagi alles jäänud. Kuigi projekt vist kapitaalselt surnud ei ole ja jätkab oma eksisteerimist mingis filmilimbos, on McGowan sealt välja arvatud. Kurjad interveebikeeled teadsid rääkida, et kuulduste järgi pidi mingil määral kaasa lööma Megan Fox (uh) ja nüüd tahetakse peaossa tuntud biseksuaali Amber Heardi. Kas uus Red Sonja kunagi veel ekraanilinavalgust näeb - mine võta kinni. Aga Rose McGowan lükati võimaluse korral näitlema hoopis uude Conani filmi. Kuigi mina nägin tolle tagasihoidliku käki ära juba palju kuid tagasi, ei olnud toona soovi midagi kirjutada. Parandan selle vea nüüd.

Poeg ja isa üheskoos mõõka sepistamas. Kohustuslik terase karastumise analoogia.

Filmi avangus näeb vaataja noore Conani sündi otse lahinguväljal. Poisist kasvab tugev sõdalane ja tema isa Corin (Ron Perlman) õpetab ilma emata kasvanud noorukit nii terariistade kui ka nendest aru saamise osas. Vähemasti sel kombel proovitakse seda ekraanilt vaatajale selgeks teha. Kaugemal taustal on lugu surnumanajatest ja surnud kuningate luudest ehitatud maskist, mis annab selle kandjale jumaluse moodi jõu. Mingi eesrindlik nõid löödi kunagi selle pärast maha, mask lõhuti tükkideks ja peideti erinevate barbarite hõimude juurde. Nüüd siis on pahalane Khalar Zym (Stephen Lang) võtnud nõuks maski uuesti kokku ehitada ja sellega oma kadunud abikaasa (eelnevalt nimetatud nõid) ellu äratada. Seejuures jääb loomulikult ette peategelase küla. Juhtub mis juhtub, peategelase isa saab selle käigus otsa ühes kõigi teiste barbaritega, mask saab kokku liimitud ja Conan jääb ainsana ellu. Seda, mis järgnevad aastad juhtub, pole teada, aga ilmselt käib peategelane barbar mööda ilma ringi, tapab ja hoorab nii et maa must. Kui viimaks tekib võimalus taas kord Khalariga rinda pista, siis pakib nüüdseks täiskasvanud Conan (Jason Momoa) endid teele. Miks kurjam on need aastad niisama kusagil madratsil peeru lasknud, jääb arusaamatuks, aga nüüd otsib mees maskile lisaks surnumanajate liini viimast pärijat, kelleks on (otse loomulikult) piltilus ja ilmsüüta kaunitar Tamara (Rachel Nichols). Preilna on kusagil kloostrimüüride vahel terve elu kinni olnud, aga nüüd ratsutavad vaenlased väravate ette ja nõnda kästakse neiul pageda. Sedasi kohtub nunn (heh) peategelasega, otse loomulikult on siin kiirelt suur armastus ja lihalik hooramine (ehk siis filmi ainsad väärt sekundid kui paljast ihu näidatakse; ja ma ei pea selle all silmas Momoa perset). Jant läheb omasoodu edasi, kuri saab viimaks ometi oma väärilise karistuse, peategelane viib kallima tagasi tolle kodukülla jne. Ende, aus.

Tungides Khalar Zym'i koletislikku kantsi.

Filmis on ridamisi probleeme, mis tulenevad nii püüdlusest originaali taasluua kui ka sellest hoiduda. Esimene Conan, millel tänaseks päevaks ligemale kolmkümmend aastat turjal on, baseerus pigem lihtsusel ja tegelaste vähesusel. Selles esinev dialoog oli napp ja konkreetne. Ning mis samaväärselt oluline: terase mõistatus ja selle määndunud tõlgendus Thulsa Doomi poolt andsid loole vähemalt mingigi sügavuse. Sest vastasel juhul olekski kogu see ettevõtt olnud üks suur ja vinduv ringi hooramine ilma mistahes sisulise tähenduseta. Ning kurb või mitte - uus film ongi ilma mistahes tähenduseta ringi hooramine ja suvaline tapmine. See värske linateos on ebakoherentne jada sündmusi ja tegelasi, kes on sinna sisse kirjutatud loo pärast ja mitte vastupidi. Terve käesoleva sissekande esimene lõik sai kulutatud Rose McGowani peale ja tema tegelaskuju selles filmis on arusaamatu, kõikuva kvaliteediga lapserajakas. See verenõid, keda näitlejanna siin kujutab, ei teeni mitte mingil moel filmi sisu - samas ei ole temast ka silmarõõmu, pigem võistlevad tema soengud ja kehamaalingud tähesõdade esimestest osadest pärit printsessi. Khalar Zym on tuim ja tundetu tükk, kui talle see va kombitsatega mask viimaks pähe lükatakse, pole mees mitte ülimalt võimas vaid sootuks kesine (sest ilmselt ei näe ta selle kolaka alt isegi õigupoolest välja). Lahingustseenid on küll verised ja tükke lendab piisavalt, aga koreograafia on aimatav ning tõelist mõõgavõitlust näeb vähe. Niisama paljast ihu näidatakse siin ja seal veel, aga seegi pole seda aega väärt. Tegevus hüpleb ühest kohast teise ebanormaalse kiirusega, tegelik tunnetus aja jaoks on olematu ning loo kulminatsioon on pigem pettumust valmistav kui et eepiline. Uus Konan on raisatud võimalus, mida ei päästnud ei nigel CG ega kolmanda mõõtme võlud. Vältida, vältida, vältida, äärmisel vajadusel soovitan vaadata originaalfilmi või tolle teist osa - mis oma halbuse juures on sellest sodist ikkagi üle.

kolmapäev, 2. november 2011

The Three Musketeers (2011)

Ehk siis depressiooniookeani lained on karumühinaga pea kohal taas kokku löönud ning pinnale ei jaksa tõusta. Lood on lausa nii kehvad, et olen hakanud videomänge uuesti arvustama, olgu see siis kuitahes konarlik tegevus tahes. Ammu pole juba midagi filmide kohta kirjutanud, isegi kui vahest harva ikka uusi linateoseid vaatama kipub. Tasahilju siiski koguneb jälle mõteid ja suurem sõnnik ujub pealispinnale, kust siis maha raputades emoveebi seinale kleepuda. Tegelik põhjus jällegi kord filmilämina sulepead kätte võta on proosalisem: sel nädalal tähistab oma sünnipäeva kodumaa endist viisi hüpertootlikeim filmiblogija Trash (tuntud ka konglomeraat-kartell Trash & Pojad & Co & Limited asutaja ja osanikuna). Endast targemaid mehi tuleb ikka austada ja meeles pidada, seega pühendan järgneva sissekande uuest Kolme Musketäri filmist just nimelt Trashile.

Meie kangelased kuninga juurde vaibale kutsutuna.

Filmi alguses tungivad kolm musketäri ja leedi de Winter (Milla Jovovich, kellele läks kintsude näitamise eest ilmselt suurem osa filmi eelarvest) Leonardo da Vinci aardekambrisse (noh), et varastada sealt legendaarse leiutaja plaanid lendavate lahinglaevade jaoks (nagu arvata oleks). Mileedi mängib loomulikult topeltmängu ja kui paberid käes, müüb need põlisvaenlasele Buckinghami hertsogile (Orlando Bloom, kellele läks niisama etlemise eest teine osa eelarvest). Musketärid reisivad tagasi kodumaale ja manduvad niisama. Nüüd nihkub fookus noore D'Artagnan'i suunas (andetu lapserajakas Logan Lerman), kes sarnaselt raamatule seab oma tee Pariisi poole, et hakata musketäriks. Ning nagu raamatus, nii toimub ka siin konfrontatsioon Rochefort'iga (Mads Mikkelsen), kohtumised musketäridega Pariisi seinte vahel, halenaljakas duell ja sellele järgnev madin kardinali kaardiväega. Ning sealt edasi teemantehte lugu ja nii edasi. Probleem polegi selles, et algmaterjalisse väga kerglaselt suhtutakse ja seda märulisüstidega padunarkomaanidest lödiajulisele vaatajaskonnale vaadatavaks muuta proovitakse. Pigem on probleem kinni selle tilulilu ebavajalikkuses, sest tegelased ja nende olemus võiks olla piisav esile pääsemiseks ka ilma lendavate laevade ja kung fu trikkideta. Teost päästab ehk see, et enamus siin üles astuvaid tegelasi ei ole endid veel peavoolufilmides tõestanud ehk siis nende tagasihoidlik näitlemisoskus ei pääse sedavõrd esile. Dialoog on labiilne, mida oligi arvata, seda eriti hertsogi puhul. Isegi kui mõnevõrra tundmatud musketärid oma kvaliteete vaka all hoiavad, on noore musketärihakatise D'Artagnan'i kriiskavalt halb näitlemine hingele piinav, samal ajal kui Mikkelsen lihtsalt ei näitle - selle mehe kivinäo eest võiks eraldi auhinna välja anda. Milla hüpleb juba temale omaseks saanud stiilis, aga see on kõik tühi ja kiretu, tema tõlgendus Mileedi karakterist on pigem odav agulihoor kui et väljapeetud õukonnaintrigaan. Võitluste koreograafia ja eriefektid on ootuspäraselt üle keskmise kvaliteedi, isegi kui lõpus lennumasinad pigem papist tunduvad. Kultuurilugu reostab teos rõõmsasti.

Kardinal Richelieu (Christoph Waltz) ja salakaval mileedi.

Disney püüab musketäridega teha midagi sellist, mis võeti ette piraadifilmide frantsiisistamisega. Kõrva jääb kriipima keskpärane muusikasillutis, mis oma krõbedate nootidega on praktiliselt eristamatu piraadifilmide trillerdamistest. On tunda, et tegelased on paigas (loe: jäävad ellu, raisk) ja et vahekorrad maalitakse välja võimalike järgede jaoks. Kas neid tegelikult ka tulema hakkab... Mine võta kinni. Iroonilisel kombel kõlab filmi lõpus see helipala, mille pealkiri omakorda kinnistab läbitud teed ja seda, kuivõrd ajad on muutunud. Minu eakaaslased meenutavad ehk hea sõnaga venelaste tehtud filme (isegi kui noodki pigem palaganiks kiskusid; samas on venelaste suhe prantslastega ajalooliselt olulisem ja seeläbi on nende töötlus vähemasti ajastule omaselt lõbus), aga miks ka mitte teisi, kasvõi suuremate kinotähtedega versiooni raudsest maskist. Musketäride uus seiklus on klants, aga rumalavõitu, muusikavideo laadis meelelahutus. Soovitatud hädavajalikkuse korral lastele ja neile, kes raamatuid lugenud ei ole ega seda tehagi ei kavatse.