Alternating Wallpaper

esmaspäev, 12. september 2011

Fast Five (2011)

Kunagi palju aastaid tagasi sai ära vaadatud kiirete ja vihaste esimene osa. Tänaseni ei suuda ma meenutada, mis seal juhtus, miks seal midagi juhtus või mis aineid ma selle vaatamise jaoks olin pidanud eelnevalt tarvitama. Vahepeal möllas loomaaed omasoodu ja tegi filme juurde. Mina pole neist ühtegi ära näinud. Hiljuti bussiga pealinna sõites aga istusid tagapingis mingid rahabossidest lapserajakad, kes mängitasid pihuseadmetest interveebe ja sealtkaudu mingit kohalikku keelt kõnelevat värd-fenomeni, mille nime ma ei tea. Ent seal kuulsin, et viimases filmis on peale selle ühe kiilaka junni ka see teine kiilakas junn, keda pole mõnda aega enam näha olnud. Sedapsi panin segavereliste koerapulma ära vaatamise enesele kalendrisse ja kui tekkis sobivalt nüri hetk, lükkasin lindi mängima.

Need mehed teevad seda iga päev. Ja selleks, et vabalanguses kukkuvas liftis ellu jääda, tuleb vahetult enne kontakti maapinnaga kerge hüpe teha. Ja-jah.

Või nii. Kandilisevõitu peategelane istub vangibussis, mis sõidab omasoodu kusagil kõrbes. Korraga ilmuvad ei tea kust välja hulgim kiireid autosid rumalate inimestega, kes bussi teelt maha rammivad ja oma kandilise sõbraga ühes minema sõidavad. Siis leiab vaatajat endid korraga Bras... Hmm. Oodake nüüd natuke. Kerime selle värgi paar minutit tagasi. Suur ja raske vanglabuss, mis on retsidiviste ja muidu värdjaid ambaale täis, sõidab tavalisele sõiduautole tagant sisse ja siis... ee... paiskub... einoh, õhku? Hoo. Mida tean mina sitavares autodest, aga materjaliteaduse järgi oleks pidanud sõiduautost ainult pool alles jääma. Ning buss viskab pärast seda koomilist kokkupõrget vähemalt kümme kukerpalli sinna otsa. Ometi ei saa mitte keegi surma. Ah et selline film. Isegi Tom ja Jerry kasutasid teine kord tõesemaid füüsikareegleid. Vaatame siis edasi. Värdjad kogunevad Brasiilias, kus igal kohalikul on hambus granaat ja vöö vahel A-10 tüüpi pommituslennuk. Sest see on selline vägivaldne koht. Mingi habetunud australopithecus osutub olema kellegi sugulane (saab hiljem õnneks surma, sest on liiga loll, et elus olla) ja seega jääb esimene verevalamine esiotsa ära. Kellele seda ikka vaja on, pärast kõik kohad verd ja tükke täis. Kandilisest poisist pole esiotsa kippu ega kõppu. Otse loomulikult hakatakse vastu tahtmisi kohe korraldama uut suurt röövretke, keegi veab kusagil mingeid kiireid ja ilusaid autosid rongiga ja keegi on nõus nonde eest raha maksma. Hälvikutest peategelased löövad mesti kohalike, lühemat tüüpi kurjategijatega ja trall võib taas alata. Vahepeal saab teada, et üks värdjatest peategelastest on rase ja nii edasi ja mida iganes veel. Kandiline poiss jõuab ka kohale ja nõnda hakkavad paadunud kriminaalid taas oma musta ja võigast tööd tegema. Autode rongist varastamise jaoks sõidetakse ühelt poolt rongile mingi kummalise tõstuk-katapult-agregaadiga ligi, lõigatakse rongiseina auk (väga veenev) ning hakatakse seejärel autosid vintsiga rongist külg ees välja kiskuma. Noh, jah, minu arvates võiks sellise visklemise peale autol nagu rattad alt ära tulla või siis vähemasti esimene sild ära lendama kippuma, aga siin hüplevad masinad mänguautode kombel rongist aluse peale ja siis sõidavad sealt sama hästi ka maha. Kusjuures maha sõitmine kujutab endast kukkumist umbes kahe meetri kõrguselt. Loomulikult jäävad autod selle peale terveks - pole probleemi. Kandiline vend annab oma ma ei tea, sugulasele, telepaatiliselt mõista, et sõida täitsa vales suunas ja siis läheb kõik heasti jms. Kohalikele värdjatele see aga ei meeldi ja nii kukutakse kaklema. Lõpeks sõidavad peategelased mingi lahtise masinaga üle kaljuääre alla ja jäävad otse loomulikult kaheksa kilomeetrit või ma ei tea kui palju nad kukuvad see ei ole enam ammu normaalne elu ja langevad otsekui teadlikult seal all neid oodanud - oeh - pasavareste kätte vangi. Nüüd siis tuuakse mängu ka teine kandiline vend, seekord Dwayne "Kussutama (ing. k. Rock)" Johnson, kes igas stseenis koledasti higistab ja käib ringi nagu oleks talle keegi riidepuu aluspükstesse toppinud. Ilmselt filmi tegusaim osa ongi kahe suure venna müramine, mille juures iga normaalne inimene vähemalt neliteist korda surma oleks saanud.

Vihane viis jalutuskäigul. Kusjuures kaks meeskonna liiget ei mahtunud pildi peale ära. Lugege ise, viis.

Peale kandiliste tegelaste on siin ka tülgastav punt teisi kivihälvikuid, nende seas masendavalt rumalad neegrid ja veel rumalamad brasiillased. Viimased peavad olema mingi kohalik koomikute paar, sest midagi nii ebanaljakat pole ma juba tükk aega näinud. Nende meeste repertuaarist on stseen, kus nad politseijaoskonna tualettruumi torusse pommi topivad, et siis torumeestena minna samasse tualettruumi laeni paisatud sita sisse spioonitööd tegema. Sest see, et politseijaoskondades reoveeäravool plahvatama kipub, on sedavõrd iseenesest mõistetav sündmus, keegi ei kipu seda isegi eriti tõsiselt võtma. Totrusi tuleb samast saekojast veel. Ilusate naiste asemel on pundis ilmselt vähihaige buliimik, kes suurt kurjamit läheb võrgutama. On tunda, kuidas kaamerat hoidev või siis linti lõikav käsi hoidub seda kurbust eespoolt näitamast, sest kui preili bikiinide väel ringi jalutab, pole peale esiletungivate ribide ja lotendava ülaosa suurt midagi demonstreerida. Kurb, kahvatult lödi ihu ilma vähimagi toonuseta on inetuim võimalikest. Filmi haripunktis sõidavad kaks fordi kümme tonni kaaluva šeifiga ringi. Loomulikult pole mingit probleemi sellist vigur-vempu korda saata. Raisk, nii lollakat asja annab ikka välja mõelda.

Permanentselt higistav Dwayne Johnson. Sellest mehest tuleb ekraanil oldud aja jooksul Waterworldi jagu vett välja.

Tagantjärele ma ei oskagi enam öelda, mida sellest linateosest ootasin. Ilmselt oleks see olnud korralik võiduajamine ja tõetruu kihutamine ehk mõne kena näidise taustal, aga mida siin ei ole, seda siin ei ole. Terve film on algusest peale kuni viimaste tiitrite ja Eva Mendese üllatus-etteasteni rumal nagu kummipuu ja sisulage nagu kodumaine seep. Näitlejad on kohutavad. Tahaksin uskuda, et vähemalt Vin ja Dwayne suhtuvad sellesse palagani teatava huumoriga, aga isegi kui nad seda teevad, siis suruvad nad need tundmused sügavale sisemusse. Kogu ülejäänud kaader on sedavõrd võikalt, eemaletõukavalt, rajult, ebanormaalsuseni idiootlik, et filmi vaatamine lobotoomiana tunduma hakkab. Kõik need efektid, autod, tegelased ja olukorrad on üdini võltsid ja armetud. Jah. Raske südamega pean ütlema, et kaine mõistus minus sooviks selle vaatamise lõpetuseks vannituppa minna ja kolp vastu keraamilisi plaate veriseks taguda. Ent naljaga pooleks on film justkui dokumentaalteos inimese varasematest eelkäijatest, kes miskipärast autodega sõitma on õppinud. Ma ei tahaks öelda, et nad on seejuures ka rääkima õppinud, sest dialoog on pigem puine nagu vilets pargipink. Muusikaline taust sobib kõige paremini ennast ilmselt juba sodiks süstinud või muul moel värdjastunud kaakidele, kelle kuulmiselundid peale kloppimise enam midagi muud ei taju. Fast Five on hoomamatu, peatamatu, lakkamatu pasapurse ekraanilt kinosaali, millest ei peaks mitte ainult hoiduma, vaid mille vastu peaks organiseeritult võitlema.

1 viimaseid kommentaare:

Bono ütles ...

ma ei näe vajadust ennast selle filmi pärast vigastama hakata. võib küll tunduda naiivne, kuid kui asjad ei allu füüsika- või mõnedele muudele reeglitele, siis võib suurema kindlusega arvata, et nii peabki olema. tegemist on ju ikkagi koomiksi ekraniseeringuga. et tegemist pole reaalse koomiksiga, ei vähenda tõeseisust - sündmused arenevad plahvatuste ja koliseva hävingu saatel ning teadus ei saa seda peatada. on ju palju lahedam vaadata, kuidas corvette 8 km kõrguselt vette kukub kui et nad suudavad enne kaljuserva napilt ära pöörata ja alles siis varitsusse satuvad. palju sügavam on moraal selles, et vinnimees lööb kussutajast mutrivõtmega meelega mööda kui see, et ümberringi seisvad võmmid vinnimehe esimesel võimalusel oma salvede võrra raskemaks muudavad. kangelane ei tohi ju surra. ta peab muinasjutu lõpus printsessiga nihelema, muidu on igav.
olen sportlikust uudishimust kõik seeria filmid ära vaadanud ja ei mäleta peale esimese midagi, sest seda on telekast korratud ja vahel ei viitsi kanalit vahetada. mis muinasjuttude puhul peamiselt mõjub, ongi kordus. rapuntsli juuksepikkus ei vasta ka loogikale ja loodusseadustele, aga sellest on suva, sest pärast sadu tuhandeid kordustrükke ja miljardeid õhtusi ettelugemisi on lugu ja selle moraal ise - tapa oma kasuvanemad - palju tähtsam kui loogika.
lisaks näen ma siin piletitulu konksu. looduna poisikestele, kes on juba nii vanad, et tulekerad ja kummivilin neid nigu paberile liimib, aga veel liiga noored, et üksipäini kinno pääseda, toob film saali ka poisikeste vanemad. pg-määratlus tagab siis selle, et papiköhatus on topeltkärisev.
niisiis ma saan aru, miks 'fast five' tehti ja kuidas ta töötab. maailmas on veel veidramaidki asju ja filme.