Alternating Wallpaper

kolmapäev, 10. august 2011

Cowboys and Aliens (2011)

Üsna ootamatuna tabas mind puhkuse lõpul esilinastunud ulmevestern kauboidest ja tulnukatest. Lasin silmadega valitud näitlejate ja tegijate loetelust üle ja lisasin teose juba ammu sellesse lühinimekirja, mida paremal käel näha saab. Kõnealune linateos põhineb taas kord koomiksiraamatul, mis tegelikult oli totaalne sõnnik, aga vähemasti lõi lugejat teatud määral uudse kompotiga. Justkui ploomid inimliha ja sõnnikuga. Kasutan juhust ja viitan (või olen ma seda varem juba teinud) uutele lehtedele ajaveebi sees: paremal käel oleva otsingukasti alla lisatud sinikiire ja mängujaama logo peale pressides avaneb minu filmi ja muu meelelahutuse kollektsioonide vaade (mida ma tasahilju parandan ja silmale kergemaks teen).

Isegi rahus juua ei lasta, vägisi tikuvad perfektsete hammastega pesumodellid ligi.

Mees (Daniel Craig) ärkab kusagil kõrbe moodi kõnnumaal. Ei mäleta, kuidas ta sinna sattus, mis ta nimi on või muud säärast. Vasaku käe ümber on kummaline metallist käevõru, mis kuidagi lahti ei taha tulla. Kõhus on haav, kust voolab verd. Mees mõtleb parasjagu olude üle järele, kui kohale saabub kari pätte. Bandiidid ei oska mehega peale tema paljaks röövimise ja tapmise midagi andekat välja mõelda, ent enne kui see juhtub, peksab tundmatu kangelane seltskonna sodiks ja varastab paremad hilbud enesele selga. Ning seab sammud teeröövlite nimetatud lähima asula suunas. Seal peksab kangelane jälle mingeid inimesi, ent üks nendest osutub ümbruskonnas kardetud endise sõjardi värdjast lapseks. Kordnik topib mõlemad mehed seepeale puuri ja otsustab nad kohtumõistmiseks kusagile päris tsivilisatsiooni juurde saata. Viimasel hetkel saabub kohale nimetatud värdja isa Woodrow Dollarhyde (Harrison Ford), kes hea meelega tundmatu - ehk nüüd siis juba ära tuntud kurjami Jake Lonergani - sealsamas nööriga üles riputaks. Kogu plaan lendab uppi seepeale, et kohale lendavad imelike aurupunk laadi masinatega heljuvad tulnukad, kes pikema mõtlemiseta tule avavad ja inimesi tross-silmustega röövima hakkavad. Peategelase käe ümber tilpnev riistapuu aktiveerub lennumasinate kohaletuleku peale ja pooleldi intuitiivselt tulistab mees ühe neist alla. Tulnukad lendavad minema, alla tulistatud masinavärgist hüppab mingi koorikloom välja ja paneb leekima. Allesjäänud punt ühendab oma väed, et minna kummalist looma jälitama ning lootes varastatud naisi-lapsi-pudelikaaslasi tagasi saada. Seltskonnaga ühes tuleb kummaline piltilus kaunitar Ella (Olivia Wilde), kes tundub metsikus läänes olema umbes sama palju kodus kui pingviin kõrbes. Vähemasti saab tema kondist raami hiljem selja tagant alasti näha. Ning sedasi läheb killavoor tulnukaid otsima. Viimased on maa peale tulnud kusjuures kulda varastama ja inimesi tapma. Kuigi filmi vähesed vigurid ei vääri just kinno vaatama minemist, ei hakka ma siinkohal igat käänakut reetlikult ära rääkima.

Häving ja paanika koorikloomade esimese rünnaku ajal.

Craig jätkab temale omast stiili, olles ekraanil tuntav, aga mitte liialt pealetükkiv. Mis veelgi tähtsam, va kantlõug valiti peaossa seetõttu, et ta oli piisavalt sarnane Yul Brynnerile. Kes seda meest ei tea, sel silm peast välja. Selline briti teatrinäitleja kvaliteet Craigi näol on teretulnud, sest kellelt seda oodata ei ole, on Ford. Kusagilt hiljuti kuulatud heliribast jäi kõrvu see, et Harrison Ford lihtsalt ei näitle enam ekraani peal; raasugi pole alles tema lustakusest või laiema spektriga näitlemisoskusest, millest pakatasid Han Solo või Indiana Jones. Selle asemel on vana mehe ekraanil olek defineeritud suunurkade võimalikult allapoole vedamisega ja häälitsemisega, nagu oleks tal häälepaelte asemel liivapaber. Mis on halb ja tüütu. Ning siin teeb mees täpselt sellist surmakorina imitatsiooni terve pildil oleku vältel. Fordi tegelaskuju Dollarhyde on samas imelikku laadi, kõikuva kvaliteediga - mis tema usutavust veel enam kahandab. Film ei ole mingil moel eeskujulik kaup. Kiita oskan mina ainult helitausta, mis on sobilik ja samas piisavalt filmilik, sidudes tulnukate ja märuli teema kerge vesterni-laadse tooniga. Tulnukate disain mingite kahtlase väärtusega koorikloomade näol on selline igav ja emotsioonitu, samal ajal kui nende masinavärk mulle kõige enam venelaste legendaarset ulmekat Kin-Dza-Dza'd meenutab (eriti emalaeva disain). Kuid selle ümber toimuv on kõik klišeeline ja etteaimatav, igav ragistamine. Suvefilmina ehk veel töötab, aga ei midagi meeldejäävat ega muljet avaldavat. Müts maha Favreau ees, kes küünte ja hammastega selle eest võitles, et filmi kolmandasse dimensiooni ei pöörataks. Tõelised vesternid ei ole kolmanda mõõtme jaoks ette nähtud.

1 viimaseid kommentaare:

Metsavana ütles ...

Läheb järgmisse OSFF (Onu Soprano Filmi Festivali) programmi :)