Alternating Wallpaper

neljapäev, 4. august 2011

Confessions (2010)

Jaapani kino esindab omaette fenomeni kaasaegse filmikultuuri õblukesel rippsillal lausrooja ja kvaliteedi vahel. Ilma liigselt pikka seletust paberile panemata tuleb ära nimetada, et rahvusliku eneseteadlikkuse maailma porisse tallamisel väljendab ohver oma ängi eriskummalisel kombel. Pihtimused (ehk siis ülestunnistused) jaotub olemuselt lemmikžanri ja -teoste hulka, kus pigem klantsi pealispinna all kobrutab koletislik kurjus ja halastamatu õelus. Ühe parema näitena sellest killast oli üks aastate eest kohalikul filmifestivalil näidatud teos skandinaavlaste salaelust kuumalaine ajal. Olen selle nime ja muud detailid unustanud.

Koduperenaise uhkus: veatu kord majapidamises.

Vaataja leiab endid keset lärmakat, aga tavalist Jaapani klassituba selle traditsioonilise vormi juures. Kuigi õppetöö peaks käima, räägivad noored valjusti omavahel. Toksivad telefonidesse kiirsõnumeid. Tegelevad muude tegevustega. Rabelevad ja nihelevad ringi. Mõned võtavad nõuks sootuks keset tundi püsti tõusta ja minema kõndida, selleks eelnevalt luba küsimata. Ning selle kaose keskel kõnnib stoilise ilmega õpetajanna Yuko (Takako Matsu) ja räägib rahuliku tooniga juttu. Proua selgitab, et pärast õppeaasta lõppu loobub ta õpetaja ametist. Et kaotas hiljuti oma noorukese tütre läbi õnnetu juhuse ja abikaasa, kes suri AIDSi. Mõned õpilased kuulavad õpetaja juttu, mõned sehkendavad niisama edasi. Kuid mida pikemalt proua oma lugu räägib, seda enam õpilaste tähelepanu selle detailidele koondub. Samas on tunda õpetajanna jõuetust ja juba kaugelt loobumist oma õpetatavate suhtes: sarnaselt levinud tänapäevasele kultuurile on klassiruumis õpilasel kõik õigused ja vabadused ja õpetajal neist mitte ühtegi. Vaikus võtab klassi seinte vahel maad alles siis, kui Yuko süüdistab oma tütre surmas kahte selle sama klassi õpilast, kelle nimesid ta ei nimeta. Ning ütleb seejärel, et kuna seadusandlus neid alaealisi kurjategijaid piisavalt karistada ei suuda, siis on ta selle üleseande enese peale võtnud. Ning et selle nimel on ta oma tütre tapjate piimapakkidesse (mida õpilased filmi alguses tühjendavad) seganud oma surnud abikaasa HIV-ga nakatunud verd. Seda kõike rääkides ei muutu õpetajanna rääkimise toon ega tempo kriipsu võrdki. Šokk on kohene ja rabav. Ja siit edasi jätkab film esmalt roima toime panemise nüanssidega ja seejärel kõige sellega, mis juhtub pärast selle päeva sündmusi. Seejuures räägitakse sündmustest ja sellega seonduvast läbi paljude erinevate õpilaste - nii asjaga otseselt kui kaudselt seotud - aga ka näiteks nende vanemate ja teiste inimeste vaatevinklist. Siit tulebki teose pealkirjas nimetatud pihtimuste voor.

Monotoonsete, peaaegu klaustrofoobiliste klassi- ja elamisruumide vahele näitab kaamerasilm lootusetult sinist taevast ja vaikivat merd.

Confessions on aeglasevõitu, metoodiline linalugu. Tükk tüki haaval võetakse ette tegevuste kõik aspektid ja vaadeldakse neid läbi osalenute silmade. Nagu erinevad inimesed, nõnda erinevad nende lood ja kui mõned süüdlased oma tegusid õigustades karmavõlga vähendavad, siis teiste puhul muutub teose toon üha süngemaks ja õõvastavamaks. Yuko oma malbe, jaapanliku mannerismide kogu ja kalgilt peensusteni kalkuleeritud skeemiga võib olla küll õigluse otsinguil, kuid see ei vähenda tema enese tegude rusuvust karvavõrdki. Väär oleks siinkohal filmi tugevamaid pidepunkte ära rääkida, teos väärib tähelepanu ja oma silmaga ära vaatamist. Kuigi selle arvustuse juures olevad pildid on võetud filmist endast, olen hoidunud elamuse rikkumise nimel neil inimesi näitamast.

Päevik.

Oluline on ära nimetada, et Confessions on üdini jaapanlik teos. Selle vaoshoitud, minimalistlik stiil ja kammitsetud kaamera hoiavad pinget sama palju kui nad teevad seda üles kruvides. Ei toimu mingit täristamist, kusagile ei kiirustata. Ent siit on pärit ka filmi nõrgem külg. Kindla rütmiga raiumine hakkab teose viimase kolmandiku vältel vaatamist väsitama. Kuigi planeerisin esiotsa sedasinast sinikiirt näidata oma regulaarsete filmiõhtute esimese hooaja lõpus, siis viimaks mõtlesin vaatajate huvides ümber ja loobusin sellest plaanist. Pihtimused on aeglane, aga keeruline vaatamine ja tänapäevased noored lihtsalt ei oleks suutelised antud formaadis seda piisava täpsusega jälgima. Kuna on väga ebatõenäoline, et teost kunagi siinmail kinolinal näha saab (v.a võimalusel mõne festivali või eriseansi raames), siis soovitan nendele, kel lugemise peale huvi tekkis, selle filmi sinikiirekoopia endale varuda. Teose visuaalne pool on väga kõrge kvaliteediga ja seega on selle vaatamine kõrgema lahutusvõimega peaaegu möödapääsmatu. Ära tuleb nimetada ka tugevalt üle keskmise muusikaline taust, mis pilti täiendab. Kuigi olen nüüd korduvalt jaapanlikku stiili ja sellele omast lähenemist nimetanud, siis tuleb kahjuks nentida, et filmi päris viimane vaatus natuke ameerikaliku ekspositsiooni käes kannatada saab. Mis on kusjuures efektne, aga pealetükkivalt tarbetult venitatud, häirides seega muidu laitmatut üldist emotsiooni.

0 viimaseid kommentaare: