Alternating Wallpaper

teisipäev, 2. august 2011

Captain America (2011)

Paremal servas olev loetelu filmidest on jätkuvalt vaatamisel ja kuigi mõned ehk hiljem kui et varem silma alla satuvad, siis püüan ikkagi kirjutamisega järge pidada. Kes viimaseid filmiarvustusi lähemalt seirab, see hakkab ehk kahtlustama, kas ma nüüd siis ainult koomiksifilme vaatan. Õnneks nii hull asi siiski ei ole ja peatselt on oodata enam väärt kinoteoste pajatusi.

Meie kangelane. Kostüümi disain tundub olevat etem kui kaasaegne versioon, mis viimasel koomiksimessil uudistajatele näha oli.

Nooruke Steve Rogers (Chris Evans), üles kasvanud armastatud priiuse ühendosariikide pinnal, on ihult nõder ent vaimult tarmukas. Põdura tervise lisaks tuleb lihtsalt nõrk raam, lühike kasv ja vaevaline jaks. Kuid mis käte tugevusega vajaka, selle teeb poiss tasa järeleandmatu meele ja visa loomuga. Ning kui sõjamasin Euroopa mandrit teist korda ilmamaa tasemel rüüstama kukub, ihkab nooruke Steve ühes oma sõbraga üle lombi seilata ja oma mehelikkust, patriootlikkust ja väärilisust seal tõestada. Ent habras ihu on takistuseks ja nõnda ei taha ükski värbamistelk mehehakatisele täuglich templit kausta lüüa. Juhuse tahtsi ristub poisi tee doktor Erskine'ga (Stanley Tucci), kes märkab poisis sisemist leeki ja kvaliteeti, mis teistel sõjarditel justkui puudu oleks. Ning nõnda saab poiss treeningutele ühes seltskonnaga, kellest peaks saama esimene ameeriklastest supersõdalaste üksus. Siin kohtub vaataja esimest korda sarmika naissõjardi Peggy Carteriga (Hayley Atwell) ja supersõdalaste eest vastutava kolonel Phillipsiga (Tommy Lee Jones). Preili ja poisikese vahel lööb tasahilju sädemeid, mis veavad välja kuni filmi lõpuni. Oma isetu teguviisiga teenib Steve välja eesõiguse läbida supersõduriks muundamise protsess. Siinkohal astub ekraanile ka Howard Stark (Dominic Cooper). Koomiskivõhikutele teadmiseks: Howard Stark on Tony Starki ehk siis Raudmehe papa (tolle tegelase teise filmi arvustust võib siit lugeda). Läheb nagu läheb, protseduur küll õnnestub, Steve väljub muundamiskambrist kulturisti mõõtu mehemürakana, peas esmaklassiline soeng. Kuid vaenlase spioonid on juba kaugele liitlaste tagalasse imbunud, järgneb tulevahetus ja ühel või teisel moel jääb Rogers ainsaks supersõduriks. Kuna armee leiab, et üksikust kangelasest neile tolku ei ole, saab nüüd siis ülivõimetega mehest näitleja ja ameeriklastest võitlejate kaanepoiss. Siit tuleb mehele ka filmi pealkirjast loetav hüüdnimi. Mingi aeg hiljem rändab trupp ka lahinguliini lähedale, kangelaslik kapten teeb koerust ja saab selle läbi aupaistet juurde. Ja nii edasi kuni lindi viimaste kaadriteni.

Punane Kolp vudib pool filmi Hugo Weavingu kummimaskiga ringi. Mis on täiesti põhjendamatu ja ebavajalik, õõnestades tegelase tegelikku kvaliteeti.

Peale selle, et tegemist on järjekordselt ilusa ja klantsitud filmiga ning et tühjade pilkudega omasooiharad noorukid saavad seda suvepalavuses käest kinni hoides vaatama minna, ei ole Kapten Ameerikas tegelikult midagi meeldejäävat. Olgugi, et iga kaadri võiks filmist välja võtta ja edukalt ära raamida, saades alati tulemuseks efektse pildi, ei ole linal miskit lõpuni meeldejäävat. Säherdune koheselt unustatav virr-varr jääb kripeldama kui pigem negatiivne pool elamusest. Kuigi visuaalsed efektid on üle keskmise, on nende stiil see, mis üldmuljet vägisi allapoole kisub. Hüdra näotute pahalaste disain on pigem odav, nende relvastus on plagieeritud nüüd juba kümnetest ja sadadest eelnenud teostest. Ainsa efektse kostüümina jääb meelde kapteni enda sõjaaegne turvise moodi mootorratturivorm, mis kajastab efektselt koomiksi väärtusi, olemata seejuures liialt eriskummaline. Näitlemisoskuse poolest on Evansi pigem kohmakas, oskamatu lähenemine see, mis tegelasele usutava tooni annab. Tommy Lee näitleb lihtsalt iseennast, seejuures kordagi pingutamata, Altwell teeb niisama tormakat naisrolli ja Weaving esitab unustatava eneseparoodia maatriksi filmiseeriast. Kuigi muusikaline taust segab eneses edukalt ajastu nooti kangelasliku põrinaga, ei jää ükski helipala pikemalt meelde.

Kapten omas elemendis: rindejoonel sõjavange päästes.

Lõpetuseks tuleb öelda, et Kapten Ameerika tundub enam sissejuhatusena, soojendusena Kättemaksjate filmidele. Miks Punane Kolp kosmilist kuubikut taga ajab ja mis selle eseme tegelik tähendus on - jääb teadmata. Mis sellest kummaliset esemest edasi saab, jääb samuti selgusetuks. Kogu Euroopa kampaania tundub aset leidvat ühes ja samas uduses metsatukas, kusjuures kapteni meeskond navigeerib erinevate vana maailma riikide ja asukohtade vahel kiiremini kui viimane Bond. Tegevus on seega lünklikku laadi, midagi ei seletata kuigi pikalt lahti ja tiitrite jooksmise ajaks paneb kogu teema kukalt kratsima. Olgu ekraanil näidatu mis ta on, halva tundena jääb kõrvadesse kõlama rõõmust tantsivate juutide kuldkettide kõlin ja kintsukloppimise hääl, millega järjekordset sakslasi elumutta materdavat filmijupi edu tähistatakse.

0 viimaseid kommentaare: