Alternating Wallpaper

esmaspäev, 8. august 2011

Biutiful (2010)

Kuigi esmaste plaanide kohaselt oleks pidanud filmiblogijate kokkutulek vältama kaks ööpäeva, siis laupäeval hakkas pilve vahelt sogasevõitu vihma kallama ja kuna meisterblogija Trashi automobiilis oli vaba koht sõiduks tagasi inetusse pealinna, ronisin uimase peaga temaga kaasa. Sedapsi jäi mulle vaba laupäeva õhtupoolik ja ülejäänud vihmane nädalavahetus. Pühapäeva õhtul sain kõne teise sõbra käest, kes kutsus kinosaali õnnetut filmi vaatama. Järgnevalt siis paari sõnaga sellest, kuidas Biutiful minule tundus. Kuigi teadsin enne vaatama asumist teose kohta nii mõndagi, oli valdav enamus siiski teadmata ja nõnda vaatamine pika mängufilmi kohta vähem väsitav.

Vaikelu lastega.

Kaks tundi ja kakskümmend kaheksa minutit vältava linaloo raames näeb vaataja ekraanil Barcelona üsna kurblikku sotsiaalset realismi. Värvide ja helide saatel keerleb kõik suuremal või vähemal määral kummalise Uxbali (Javier Bardem) ümber. Mees on ühelt poolt ametis kuritegeliku, ekspluateerivat laadi ebaseaduslike sisserändanute müümisega odava, oskamatu tööjõu pähe, teisalt aga telepaadi võimetega, surnutega rääkiv kohalik nõid. Mehel on kaks last ja eksabikaasa Marambra (Maricel Álvarez), kes tugeva bipolaarsuse ehk siis peaaegu skisofreenikuna ei ole suuteline oma järeletulijate eest piisavalt hoolt kandma. Kuigi elu on näiliselt käimas sissetallatud rada pidi, muutub kogu väljavaade päeval, kui peategelasel kaugele arenenud eesnäärmevähk diagnoositakse. Kuigi rasket haigust püütakse veel keemiaravile allutada, ei ole sellest enam abi ja nõnda antakse mehele napilt paar kuud elada, enne kui vähk organismi jäädavalt hävitab. Mees, kes kannab põhimõtteliselt üksipäini hoolt oma laste eest, samal ajal toetades oma vaimuhaiget endist naist, on korraga olukorras, kus tema kadudes ei pruugi järeltulijate eest enam keegi hoolitseda. Kohalik nõid käseb mehel samuti oma asjad korda seada ja valmistuda teispoolsuseks. Mees kardab surma. Kardab, et oma tegude eest ootab teda pärast surma midagi ebameeldivat. Ja nõnda asub ta oma karmavõla kustutamiseks senini ignoreeritud või vääriti toimetatud elulõike parandama. Üritab hoolitseda enam tuttavate Senegali neegrite eest, kes tänavanurgal võltsitud moekaupa, piraatfilme ja narkootikume müüvad. Püüab aidata ebainimlikes oludes elavaid ja keldris magavaid hiinlasi, kes iga päev kuusteist tundi sedasama võltsitud moekaupa toodavad. Katsub taastada inimlikku suhet oma õnnetu armastusega, olgu see kui valuline tahes. Kuid nagu elu kord juba on, läheb mehe heade tegude tahtsi kõik hoopis palju hullemaks. Patt oleks kõik nüansid ära rääkida, aga filmist kolmveerand toimub ekraanil puhtalt sisemine ja väline suremine. Uxbal sureb nii ihult kui hingelt, vähestele võib loota ja paljude osas võib kindel olla, et nood alt veavad.

Ühes asiaatidest sulidega.

Hoolimata raskest teemast ja ängistusest ei ole Biutiful keeruline vaatamine. Samas ei kipuks keskmine kinohuviline seda kiiruga teist korda nägema. Kõigi oma kummaliste omadustega on tegelased kõigest inimesed inimlike probleemidega, vaesus või selle eest pagemine on kõigest olude realistlik esitus. Bardem pingutab siin üsna kõvasti oma draamamusklit, seda eriti teose teises pooles, kui lood kehvemaks kisuvad ja närv enam pingule tõmmatud saab. Ent paralleelis kaduvaga näeb Uxbal siin ja seal seda imevähest ilu, mida räpane ja inetu ühiskond enese alla matab. Kogu selle armastuse ja selle kaotamise taamal on ebatavaline mees, kes jätab hüvasti oma laste ja muredega, lahkudes siit elust nii hästi või halvasti, kui see tema jaoks võimalik on. Ehk pisut selgusetuks jääb, kuidas peaks antud teost täiendama homodest hiinlased või ootamatult kuldse südamega neegritar. Ent eks režissöör teadis noid teosesse sisse pannes, mida nood tähendada võiks. Soovitatud kõigile hea kino austajatele.

0 viimaseid kommentaare: