Alternating Wallpaper

teisipäev, 9. august 2011

The Beaver (2011)

Aastaid tagasi Tartus vanemate majas sattusin sõnelusse ühe elukutselise psühhiaatriga ning argumendi teemaks oli Kevin Spacey mängitud tegelaskuju filmis K-PAX (2001). Kes seda (keskpärast) filmi ei mäleta või siis näinud ei ole, võivad huvi korral otsida ja vaadata või niisama lugeda. Tol hetkel jäi minu poolele arusaam sellest, et hoolimata filmi nigelavõitu kvaliteedist ei vääri teos põhjamutta tampimist ja et selles on väärtusi, mis loole kaasa aitavad. Minu vestluspartner pareeris igat argumenti diagnoosiga, mille ta oli peategelase karakterile andnud ja millest enam mitte mingi veenmisega ei olnud nõus mööda või läbi vaatama. Tarbetu on lisada, et noorema mehena ajas mind selline kitsarinnaline professionaalne kretinism marru ja ma lõin edasisele vaidlemisele käega. Ent sõnavahetus jäi teravasti meelde ja selle järgi sain ma aru, et antud inimesele ei ole filmide vaatamine mitte elamus ehk siis nauding, vaid alateadlik töö - olgu see siis kuivõrd väljakannatamatu või meeldiv tahes. Ning nüüd kujutan ma elavalt ette, et The Beaver tekitaks tolles ajukahandajas suure tõenäosusega sarnaseid emotsioone.

Noorem poeg avastab läbi kopra taas kord huvi puutöö vastu.

Walter Black (Mel Gibson) põeb raskekujulist depressiooni. Sellest tulenev letargia ja tardumus on sedavõrd võimekad, et mees veedab enamuse ajast magades. Magab oma autos, magab kodus riietega teki all, magab oma isalt päranduseks saadud mänguasjafirmas, mille majandustulemused ühes tema loiu masendusega allamäge veerevad. Klassikaliselt raske depressiooni ohvrina võrdleb mees endid surnuga, kes surres lihtsalt oma kehasse jäi. Mees proovib kõikvõimalikke ravimeetodeid, kuid miski ei näi tulemusi andvat. Walteri kaks poega, üks nooruke ja teine teisemliseeas, vaatavad isa hinge vaakumist vastavalt abitult ja tigedusega. Ning sedasi viskab abikaasa Meredith (Jodie Foster, samuti kõnealuse filmi režissöör) oma mehe viimaks majast välja. Walter kolib hotelli, ostab endale kastitäie napsu ja otsustab endid täis peaga ära tappa. Kuid veel enne hirmsate tegudeni jõudmist korjab mees seletamata põhjusel prügikastist kaasa sinna kellegi poolt visatud kopra käpiknuku. Purjus olles tõmbab peategelane käpiknuku endale vasaku käe ümber ja ühtäkki hakkab nukk läbi mehe rääkima. Sellest hetkest muutub mehe elu kardinaalselt. Ühel või teisel viisil delegeerib Walter terve oma olemuse koprale, jagab kodus ja tööl trükitud kaardikesi, kus palub enda asemel nukku kõnetada ja räägib läbi kopra. Valetab oma naisele, et tegu on terapeudi ette kirjutatud programmiga. Ja väga pikka aega läheb elu ülesmäge. Pereelu - vähemalt abikaasa ja noorema poja näitel - paraneb, kuigi Meredith peategelase ebaortodoksset teraapiat kahtlusega jälgib. Töö juures tuleb mees välja uue leluga, mis vähemasti mõnda aega erakordselt kasumlik on. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab näima, et Walter kopra varjus sootuks hääbuma hakkab. Sealt algabki filmi enam imelikum pool, sest kobras domineerib mehe üle ja viimaks saab sellest lõhestunud isiksusest üks kummaline olevus. Ning selle taustal näeb vaataja Walteri vanema poja Porteri (Anton Yelchin) olelusvõitlust ja läbivat soovi olla oma isast sedavõrd erinev ja kauge, kui see antud vahenditega üldse võimalik on. Kuigi teose lõpp on pigem siirupiselt lääge, kukub keskmine kolmandik väga kahtlasesse vaimsesse hunnikusse.

Kobras lõhena mehe ja tema laste vahel.

The Beaver on tänaseks päevaks Jodie Fosteri kõige kibedamini ebaõnnestunud teos. Kakskümmend miljonit maksnud linalugu korjas avanädalal napilt sada tuhat dollarit piletikassast, ehk siis keskmiselt viis tuhat dollarit per kino. Ning on kerge mõista, miks. Sest probleeme on nii filmis eneses kui ka sellele eelnenud probleemides peaosatäitjaga. Kuid minule, kes ma igas oma arvustuses püüan nimetada midagi, mis minule enesele korda läheb, on probleeme teisigi. Film on lihtsalt liialt ebastabiilne. Tean hästi, mis on depressioon ja mida see tähendada võib. Näen ka seda, et film imiteerib oskamatult paljusid teisi, samu teemasid väisavaid linateoseid. Siin võiks nimetada Fight Clubi, American Beauty't, American Splendorit, Thumbsuckerit ja veel paari. Nagu alati on mõne võrdluse puhul sidemed selgesti näha ja mõne teise puhul peab natuke vähem lineaarselt hallollust liigutama. Hoolimata Gibsoni heast rollitäitmisest nii Walteri kui koprana on ülejäänud draama hõre ja õhuke. Pigem vältida.

0 viimaseid kommentaare: