Alternating Wallpaper

neljapäev, 11. august 2011

Highlander (1986)

Kaheksakümnendad on minu nüüdseks juba kenasti ära marineeritud ajusse kinnistunud kui parimate filmide dekaad. Loomulikult ei olnud selle aja vahetus läheduses mingit võimalust kõiki ilmuvaid filme kohe ära näha - ei poliitiline maastik ega minu tegelik vanus sel ajal ei olnud sobilikud, et kinos istuda. Mitte, et kinos oleks midagi dekadentlikust läänest sootuks näidatud. Kuid antud puhul tahan ma keskenduda aastale 1986. Ning tollel aastal ilmus väärt kinofilme nagu muda. Esimest korda sai selle aastanumbri sees hõbedasel ekraanil näha Kevin Spacey't, noorukest Christian Bale'i, Tilda Swintonit ja Sean Beani. Sellel aastal sündisid oma kurba saatust veel mitte aduvad Megan Fox ja Shia LaBeouf. Ning pärast pikki, teguderohkelt põnevaid aastaid viskasid lusika jäädavalt nurka Cary Grant ja Andrei Tarkovski. Kuid ühe soojema koha on minu peas endale sisse seadnud selle aasta film nimega Highlander.

Connor MacLeod aka Russel Edwin Nash aka surematu.

Eimillestki ja eikusagilt leiab vaataja eest kummalise peategelase (Christopher Lambert), ühe vähestest surematutest. Ja surematu elu on keeruline. Olles võõras tavaliste inimeste seas, pigem kauge ja müstiline, on surematud ka omade seas pigem rivaalid või vaenlased. Kuigi film näitab meile, et on sõpradena elavaid surematuid, on nende ühine fatalistlik eesmärk siiski lõpuks kõigil peale viimase pea maha raiuda. Surematu saab otsa siis, kui tema pea maha raiutakse ja siis läheb tema eluenergia tavaliselt raiujast surematu kehasse. Filmi avakaadrites lendab kaamera ilmatu pika maa üle suure jänkide maadlusareeni, kus tuhanded ebameeldivad jänkid oma karvastele maadlusnäitlejatele nende viletsasti esitatud koreograafiale loomastunult kaasa elavad. Fookus keskendub viimaks pooleldi varjus istuva külastaja peal, kellele maadlusringis toimuv pigem vähetähtis tundub. Selle asemel mõtleb ta tagasi oma noorusesse, aastasse 1536, kui ta esimest korda oma klanniga šoti mägismaal lahingusse ratsutab. Stseeni alguses torkab kohe kõrvadesse Michael Kameni suurepärane muusikaline taust. Ning nooruke mees avastabki oma surematuse esiotsa arusaamatu saladuse lahinguväljal, kui teine, erakordselt tige surematu Kurgan (Clancy Brown) tema pead üritab maha nüsida. Klannikaaslased siiski päästavad peategelase kõige koledamast saatusest, aga mehel on tavalise inimese ja tolleaegse meditsiini jaoks surmav vigastus sellest hoolimata. Suur on kõigi üllatus, kui mees sellest toibub ja juba päev hiljem omal jalal ringi käima hakkab. Omaksed süüdistavad meest loomulikult saatanaga mehkeldamises - kuidas muidu üks mees surma lävelt sedasi tagasi tuleks. Ja nõnda aetakse nooruk kodukülast väevõimuga minema. Peategelane toibub ja hakkab erakuna elavaks sepaks, trehvab ka kohalikku kaunitari, kuid surematutele pole võimalik järeltulijaid sigitada. Ühel toredal päeval saabub kohale pooleldi keigarlik Juan Sánchez Villa-Lobos Ramírez (Sean Connery), juba üle tuhande aasta vanune surematu egiptlane, kes esimest korda peategelasele tema tegelikku olemust selgitab ja teda treenima hakkab. Ramírez seletab kangelasele esimest korda ka seda, miks naiste pidamine surematutele just parim hobi ei ole ning hoiatab mägilast enda tehtud vigade kordamise eest. Ning kõnnumaal varitseb uusi sõpru taas kord tige Kurgan. Iga minu ajaveebi lugeja peaks olema sellesinase filmi ära näinud, seega ei hakka sisu kohta pikemalt siinkohal heietama.

Kurjakuulutav Kurgan aka Victor Kruger.

Highlander toimib iseenese raames suurepäraselt ja allakirjutanu arvates olid kõik sellele järgnenud teosed ja töötlused ebavajalikud. Minnes veel kaugemale võiks väita, et mõned nendest järgedest - olgu siis koos või ilma algsete tegelasteta - olid nii halvad, et nende olemasolust teadmine vaat et vähendab esimese filmi kvaliteeti. Loomulikult on see film igavesti juustune ja tobe, aga selles leiduvad vähesed tugevad jooned jäävad alati kestma. Surematute peaaegu rüütellik mentaliteet ja nende kirjutamata reeglid loovad maailma, mis on ühtaegu müstiline ja toimiv. Valitud näitlejad töötavad toredasti, polaarsus mägilase ja Kurgani vahel on terav ning samamoodi on terav kontrast heldinud meenutuste ja toore tänapäeva vahel. Peale näitlejate on filmi erakordselt tugevaks toetajaks selle muusikaline taust: siin on ansambel Queen nende hiilgeaja tipus, aga ka juba ülal nimetatud Kamen. Ekraanil nähtud eriefektid on ajastule omaselt kriidijoonistuste laadi, aga täidavad oma ülesande sellest hoolimata ära.

Filmi alguses näidatakse seda tekstislaidi. Kuna ameeriklased ise lugeda ei oska, siis loeb Ramírez kõik ette.

Mõni aeg tagasi levisid uudised filmi uusversiooni tegemisest. Kuigi mina seda ideed teab mis andekaks ei pea, ootan väidetavalt 2014. aastal ilmuvat taastoodet suhtelise põnevusega. Materjali, mida töödelda ja tõlgendada on hulgim, tarvis on vaid leida sobivad osatäitjad. Kuigi minu enese jaoks on filmist ennekõike äratuntav nostalgia element ja selle võrra on minu elamus alati tugevam, siis soovitan teose ära vaatamist kõigile lapsemeelsetele. Minu kollektsioonis on olemas selle filmi sinikiire eriväljaanne.

kolmapäev, 10. august 2011

Cowboys and Aliens (2011)

Üsna ootamatuna tabas mind puhkuse lõpul esilinastunud ulmevestern kauboidest ja tulnukatest. Lasin silmadega valitud näitlejate ja tegijate loetelust üle ja lisasin teose juba ammu sellesse lühinimekirja, mida paremal käel näha saab. Kõnealune linateos põhineb taas kord koomiksiraamatul, mis tegelikult oli totaalne sõnnik, aga vähemasti lõi lugejat teatud määral uudse kompotiga. Justkui ploomid inimliha ja sõnnikuga. Kasutan juhust ja viitan (või olen ma seda varem juba teinud) uutele lehtedele ajaveebi sees: paremal käel oleva otsingukasti alla lisatud sinikiire ja mängujaama logo peale pressides avaneb minu filmi ja muu meelelahutuse kollektsioonide vaade (mida ma tasahilju parandan ja silmale kergemaks teen).

Isegi rahus juua ei lasta, vägisi tikuvad perfektsete hammastega pesumodellid ligi.

Mees (Daniel Craig) ärkab kusagil kõrbe moodi kõnnumaal. Ei mäleta, kuidas ta sinna sattus, mis ta nimi on või muud säärast. Vasaku käe ümber on kummaline metallist käevõru, mis kuidagi lahti ei taha tulla. Kõhus on haav, kust voolab verd. Mees mõtleb parasjagu olude üle järele, kui kohale saabub kari pätte. Bandiidid ei oska mehega peale tema paljaks röövimise ja tapmise midagi andekat välja mõelda, ent enne kui see juhtub, peksab tundmatu kangelane seltskonna sodiks ja varastab paremad hilbud enesele selga. Ning seab sammud teeröövlite nimetatud lähima asula suunas. Seal peksab kangelane jälle mingeid inimesi, ent üks nendest osutub ümbruskonnas kardetud endise sõjardi värdjast lapseks. Kordnik topib mõlemad mehed seepeale puuri ja otsustab nad kohtumõistmiseks kusagile päris tsivilisatsiooni juurde saata. Viimasel hetkel saabub kohale nimetatud värdja isa Woodrow Dollarhyde (Harrison Ford), kes hea meelega tundmatu - ehk nüüd siis juba ära tuntud kurjami Jake Lonergani - sealsamas nööriga üles riputaks. Kogu plaan lendab uppi seepeale, et kohale lendavad imelike aurupunk laadi masinatega heljuvad tulnukad, kes pikema mõtlemiseta tule avavad ja inimesi tross-silmustega röövima hakkavad. Peategelase käe ümber tilpnev riistapuu aktiveerub lennumasinate kohaletuleku peale ja pooleldi intuitiivselt tulistab mees ühe neist alla. Tulnukad lendavad minema, alla tulistatud masinavärgist hüppab mingi koorikloom välja ja paneb leekima. Allesjäänud punt ühendab oma väed, et minna kummalist looma jälitama ning lootes varastatud naisi-lapsi-pudelikaaslasi tagasi saada. Seltskonnaga ühes tuleb kummaline piltilus kaunitar Ella (Olivia Wilde), kes tundub metsikus läänes olema umbes sama palju kodus kui pingviin kõrbes. Vähemasti saab tema kondist raami hiljem selja tagant alasti näha. Ning sedasi läheb killavoor tulnukaid otsima. Viimased on maa peale tulnud kusjuures kulda varastama ja inimesi tapma. Kuigi filmi vähesed vigurid ei vääri just kinno vaatama minemist, ei hakka ma siinkohal igat käänakut reetlikult ära rääkima.

Häving ja paanika koorikloomade esimese rünnaku ajal.

Craig jätkab temale omast stiili, olles ekraanil tuntav, aga mitte liialt pealetükkiv. Mis veelgi tähtsam, va kantlõug valiti peaossa seetõttu, et ta oli piisavalt sarnane Yul Brynnerile. Kes seda meest ei tea, sel silm peast välja. Selline briti teatrinäitleja kvaliteet Craigi näol on teretulnud, sest kellelt seda oodata ei ole, on Ford. Kusagilt hiljuti kuulatud heliribast jäi kõrvu see, et Harrison Ford lihtsalt ei näitle enam ekraani peal; raasugi pole alles tema lustakusest või laiema spektriga näitlemisoskusest, millest pakatasid Han Solo või Indiana Jones. Selle asemel on vana mehe ekraanil olek defineeritud suunurkade võimalikult allapoole vedamisega ja häälitsemisega, nagu oleks tal häälepaelte asemel liivapaber. Mis on halb ja tüütu. Ning siin teeb mees täpselt sellist surmakorina imitatsiooni terve pildil oleku vältel. Fordi tegelaskuju Dollarhyde on samas imelikku laadi, kõikuva kvaliteediga - mis tema usutavust veel enam kahandab. Film ei ole mingil moel eeskujulik kaup. Kiita oskan mina ainult helitausta, mis on sobilik ja samas piisavalt filmilik, sidudes tulnukate ja märuli teema kerge vesterni-laadse tooniga. Tulnukate disain mingite kahtlase väärtusega koorikloomade näol on selline igav ja emotsioonitu, samal ajal kui nende masinavärk mulle kõige enam venelaste legendaarset ulmekat Kin-Dza-Dza'd meenutab (eriti emalaeva disain). Kuid selle ümber toimuv on kõik klišeeline ja etteaimatav, igav ragistamine. Suvefilmina ehk veel töötab, aga ei midagi meeldejäävat ega muljet avaldavat. Müts maha Favreau ees, kes küünte ja hammastega selle eest võitles, et filmi kolmandasse dimensiooni ei pöörataks. Tõelised vesternid ei ole kolmanda mõõtme jaoks ette nähtud.

teisipäev, 9. august 2011

The Beaver (2011)

Aastaid tagasi Tartus vanemate majas sattusin sõnelusse ühe elukutselise psühhiaatriga ning argumendi teemaks oli Kevin Spacey mängitud tegelaskuju filmis K-PAX (2001). Kes seda (keskpärast) filmi ei mäleta või siis näinud ei ole, võivad huvi korral otsida ja vaadata või niisama lugeda. Tol hetkel jäi minu poolele arusaam sellest, et hoolimata filmi nigelavõitu kvaliteedist ei vääri teos põhjamutta tampimist ja et selles on väärtusi, mis loole kaasa aitavad. Minu vestluspartner pareeris igat argumenti diagnoosiga, mille ta oli peategelase karakterile andnud ja millest enam mitte mingi veenmisega ei olnud nõus mööda või läbi vaatama. Tarbetu on lisada, et noorema mehena ajas mind selline kitsarinnaline professionaalne kretinism marru ja ma lõin edasisele vaidlemisele käega. Ent sõnavahetus jäi teravasti meelde ja selle järgi sain ma aru, et antud inimesele ei ole filmide vaatamine mitte elamus ehk siis nauding, vaid alateadlik töö - olgu see siis kuivõrd väljakannatamatu või meeldiv tahes. Ning nüüd kujutan ma elavalt ette, et The Beaver tekitaks tolles ajukahandajas suure tõenäosusega sarnaseid emotsioone.

Noorem poeg avastab läbi kopra taas kord huvi puutöö vastu.

Walter Black (Mel Gibson) põeb raskekujulist depressiooni. Sellest tulenev letargia ja tardumus on sedavõrd võimekad, et mees veedab enamuse ajast magades. Magab oma autos, magab kodus riietega teki all, magab oma isalt päranduseks saadud mänguasjafirmas, mille majandustulemused ühes tema loiu masendusega allamäge veerevad. Klassikaliselt raske depressiooni ohvrina võrdleb mees endid surnuga, kes surres lihtsalt oma kehasse jäi. Mees proovib kõikvõimalikke ravimeetodeid, kuid miski ei näi tulemusi andvat. Walteri kaks poega, üks nooruke ja teine teisemliseeas, vaatavad isa hinge vaakumist vastavalt abitult ja tigedusega. Ning sedasi viskab abikaasa Meredith (Jodie Foster, samuti kõnealuse filmi režissöör) oma mehe viimaks majast välja. Walter kolib hotelli, ostab endale kastitäie napsu ja otsustab endid täis peaga ära tappa. Kuid veel enne hirmsate tegudeni jõudmist korjab mees seletamata põhjusel prügikastist kaasa sinna kellegi poolt visatud kopra käpiknuku. Purjus olles tõmbab peategelane käpiknuku endale vasaku käe ümber ja ühtäkki hakkab nukk läbi mehe rääkima. Sellest hetkest muutub mehe elu kardinaalselt. Ühel või teisel viisil delegeerib Walter terve oma olemuse koprale, jagab kodus ja tööl trükitud kaardikesi, kus palub enda asemel nukku kõnetada ja räägib läbi kopra. Valetab oma naisele, et tegu on terapeudi ette kirjutatud programmiga. Ja väga pikka aega läheb elu ülesmäge. Pereelu - vähemalt abikaasa ja noorema poja näitel - paraneb, kuigi Meredith peategelase ebaortodoksset teraapiat kahtlusega jälgib. Töö juures tuleb mees välja uue leluga, mis vähemasti mõnda aega erakordselt kasumlik on. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab näima, et Walter kopra varjus sootuks hääbuma hakkab. Sealt algabki filmi enam imelikum pool, sest kobras domineerib mehe üle ja viimaks saab sellest lõhestunud isiksusest üks kummaline olevus. Ning selle taustal näeb vaataja Walteri vanema poja Porteri (Anton Yelchin) olelusvõitlust ja läbivat soovi olla oma isast sedavõrd erinev ja kauge, kui see antud vahenditega üldse võimalik on. Kuigi teose lõpp on pigem siirupiselt lääge, kukub keskmine kolmandik väga kahtlasesse vaimsesse hunnikusse.

Kobras lõhena mehe ja tema laste vahel.

The Beaver on tänaseks päevaks Jodie Fosteri kõige kibedamini ebaõnnestunud teos. Kakskümmend miljonit maksnud linalugu korjas avanädalal napilt sada tuhat dollarit piletikassast, ehk siis keskmiselt viis tuhat dollarit per kino. Ning on kerge mõista, miks. Sest probleeme on nii filmis eneses kui ka sellele eelnenud probleemides peaosatäitjaga. Kuid minule, kes ma igas oma arvustuses püüan nimetada midagi, mis minule enesele korda läheb, on probleeme teisigi. Film on lihtsalt liialt ebastabiilne. Tean hästi, mis on depressioon ja mida see tähendada võib. Näen ka seda, et film imiteerib oskamatult paljusid teisi, samu teemasid väisavaid linateoseid. Siin võiks nimetada Fight Clubi, American Beauty't, American Splendorit, Thumbsuckerit ja veel paari. Nagu alati on mõne võrdluse puhul sidemed selgesti näha ja mõne teise puhul peab natuke vähem lineaarselt hallollust liigutama. Hoolimata Gibsoni heast rollitäitmisest nii Walteri kui koprana on ülejäänud draama hõre ja õhuke. Pigem vältida.

esmaspäev, 8. august 2011

Biutiful (2010)

Kuigi esmaste plaanide kohaselt oleks pidanud filmiblogijate kokkutulek vältama kaks ööpäeva, siis laupäeval hakkas pilve vahelt sogasevõitu vihma kallama ja kuna meisterblogija Trashi automobiilis oli vaba koht sõiduks tagasi inetusse pealinna, ronisin uimase peaga temaga kaasa. Sedapsi jäi mulle vaba laupäeva õhtupoolik ja ülejäänud vihmane nädalavahetus. Pühapäeva õhtul sain kõne teise sõbra käest, kes kutsus kinosaali õnnetut filmi vaatama. Järgnevalt siis paari sõnaga sellest, kuidas Biutiful minule tundus. Kuigi teadsin enne vaatama asumist teose kohta nii mõndagi, oli valdav enamus siiski teadmata ja nõnda vaatamine pika mängufilmi kohta vähem väsitav.

Vaikelu lastega.

Kaks tundi ja kakskümmend kaheksa minutit vältava linaloo raames näeb vaataja ekraanil Barcelona üsna kurblikku sotsiaalset realismi. Värvide ja helide saatel keerleb kõik suuremal või vähemal määral kummalise Uxbali (Javier Bardem) ümber. Mees on ühelt poolt ametis kuritegeliku, ekspluateerivat laadi ebaseaduslike sisserändanute müümisega odava, oskamatu tööjõu pähe, teisalt aga telepaadi võimetega, surnutega rääkiv kohalik nõid. Mehel on kaks last ja eksabikaasa Marambra (Maricel Álvarez), kes tugeva bipolaarsuse ehk siis peaaegu skisofreenikuna ei ole suuteline oma järeletulijate eest piisavalt hoolt kandma. Kuigi elu on näiliselt käimas sissetallatud rada pidi, muutub kogu väljavaade päeval, kui peategelasel kaugele arenenud eesnäärmevähk diagnoositakse. Kuigi rasket haigust püütakse veel keemiaravile allutada, ei ole sellest enam abi ja nõnda antakse mehele napilt paar kuud elada, enne kui vähk organismi jäädavalt hävitab. Mees, kes kannab põhimõtteliselt üksipäini hoolt oma laste eest, samal ajal toetades oma vaimuhaiget endist naist, on korraga olukorras, kus tema kadudes ei pruugi järeltulijate eest enam keegi hoolitseda. Kohalik nõid käseb mehel samuti oma asjad korda seada ja valmistuda teispoolsuseks. Mees kardab surma. Kardab, et oma tegude eest ootab teda pärast surma midagi ebameeldivat. Ja nõnda asub ta oma karmavõla kustutamiseks senini ignoreeritud või vääriti toimetatud elulõike parandama. Üritab hoolitseda enam tuttavate Senegali neegrite eest, kes tänavanurgal võltsitud moekaupa, piraatfilme ja narkootikume müüvad. Püüab aidata ebainimlikes oludes elavaid ja keldris magavaid hiinlasi, kes iga päev kuusteist tundi sedasama võltsitud moekaupa toodavad. Katsub taastada inimlikku suhet oma õnnetu armastusega, olgu see kui valuline tahes. Kuid nagu elu kord juba on, läheb mehe heade tegude tahtsi kõik hoopis palju hullemaks. Patt oleks kõik nüansid ära rääkida, aga filmist kolmveerand toimub ekraanil puhtalt sisemine ja väline suremine. Uxbal sureb nii ihult kui hingelt, vähestele võib loota ja paljude osas võib kindel olla, et nood alt veavad.

Ühes asiaatidest sulidega.

Hoolimata raskest teemast ja ängistusest ei ole Biutiful keeruline vaatamine. Samas ei kipuks keskmine kinohuviline seda kiiruga teist korda nägema. Kõigi oma kummaliste omadustega on tegelased kõigest inimesed inimlike probleemidega, vaesus või selle eest pagemine on kõigest olude realistlik esitus. Bardem pingutab siin üsna kõvasti oma draamamusklit, seda eriti teose teises pooles, kui lood kehvemaks kisuvad ja närv enam pingule tõmmatud saab. Ent paralleelis kaduvaga näeb Uxbal siin ja seal seda imevähest ilu, mida räpane ja inetu ühiskond enese alla matab. Kogu selle armastuse ja selle kaotamise taamal on ebatavaline mees, kes jätab hüvasti oma laste ja muredega, lahkudes siit elust nii hästi või halvasti, kui see tema jaoks võimalik on. Ehk pisut selgusetuks jääb, kuidas peaks antud teost täiendama homodest hiinlased või ootamatult kuldse südamega neegritar. Ent eks režissöör teadis noid teosesse sisse pannes, mida nood tähendada võiks. Soovitatud kõigile hea kino austajatele.

neljapäev, 4. august 2011

Confessions (2010)

Jaapani kino esindab omaette fenomeni kaasaegse filmikultuuri õblukesel rippsillal lausrooja ja kvaliteedi vahel. Ilma liigselt pikka seletust paberile panemata tuleb ära nimetada, et rahvusliku eneseteadlikkuse maailma porisse tallamisel väljendab ohver oma ängi eriskummalisel kombel. Pihtimused (ehk siis ülestunnistused) jaotub olemuselt lemmikžanri ja -teoste hulka, kus pigem klantsi pealispinna all kobrutab koletislik kurjus ja halastamatu õelus. Ühe parema näitena sellest killast oli üks aastate eest kohalikul filmifestivalil näidatud teos skandinaavlaste salaelust kuumalaine ajal. Olen selle nime ja muud detailid unustanud.

Koduperenaise uhkus: veatu kord majapidamises.

Vaataja leiab endid keset lärmakat, aga tavalist Jaapani klassituba selle traditsioonilise vormi juures. Kuigi õppetöö peaks käima, räägivad noored valjusti omavahel. Toksivad telefonidesse kiirsõnumeid. Tegelevad muude tegevustega. Rabelevad ja nihelevad ringi. Mõned võtavad nõuks sootuks keset tundi püsti tõusta ja minema kõndida, selleks eelnevalt luba küsimata. Ning selle kaose keskel kõnnib stoilise ilmega õpetajanna Yuko (Takako Matsu) ja räägib rahuliku tooniga juttu. Proua selgitab, et pärast õppeaasta lõppu loobub ta õpetaja ametist. Et kaotas hiljuti oma noorukese tütre läbi õnnetu juhuse ja abikaasa, kes suri AIDSi. Mõned õpilased kuulavad õpetaja juttu, mõned sehkendavad niisama edasi. Kuid mida pikemalt proua oma lugu räägib, seda enam õpilaste tähelepanu selle detailidele koondub. Samas on tunda õpetajanna jõuetust ja juba kaugelt loobumist oma õpetatavate suhtes: sarnaselt levinud tänapäevasele kultuurile on klassiruumis õpilasel kõik õigused ja vabadused ja õpetajal neist mitte ühtegi. Vaikus võtab klassi seinte vahel maad alles siis, kui Yuko süüdistab oma tütre surmas kahte selle sama klassi õpilast, kelle nimesid ta ei nimeta. Ning ütleb seejärel, et kuna seadusandlus neid alaealisi kurjategijaid piisavalt karistada ei suuda, siis on ta selle üleseande enese peale võtnud. Ning et selle nimel on ta oma tütre tapjate piimapakkidesse (mida õpilased filmi alguses tühjendavad) seganud oma surnud abikaasa HIV-ga nakatunud verd. Seda kõike rääkides ei muutu õpetajanna rääkimise toon ega tempo kriipsu võrdki. Šokk on kohene ja rabav. Ja siit edasi jätkab film esmalt roima toime panemise nüanssidega ja seejärel kõige sellega, mis juhtub pärast selle päeva sündmusi. Seejuures räägitakse sündmustest ja sellega seonduvast läbi paljude erinevate õpilaste - nii asjaga otseselt kui kaudselt seotud - aga ka näiteks nende vanemate ja teiste inimeste vaatevinklist. Siit tulebki teose pealkirjas nimetatud pihtimuste voor.

Monotoonsete, peaaegu klaustrofoobiliste klassi- ja elamisruumide vahele näitab kaamerasilm lootusetult sinist taevast ja vaikivat merd.

Confessions on aeglasevõitu, metoodiline linalugu. Tükk tüki haaval võetakse ette tegevuste kõik aspektid ja vaadeldakse neid läbi osalenute silmade. Nagu erinevad inimesed, nõnda erinevad nende lood ja kui mõned süüdlased oma tegusid õigustades karmavõlga vähendavad, siis teiste puhul muutub teose toon üha süngemaks ja õõvastavamaks. Yuko oma malbe, jaapanliku mannerismide kogu ja kalgilt peensusteni kalkuleeritud skeemiga võib olla küll õigluse otsinguil, kuid see ei vähenda tema enese tegude rusuvust karvavõrdki. Väär oleks siinkohal filmi tugevamaid pidepunkte ära rääkida, teos väärib tähelepanu ja oma silmaga ära vaatamist. Kuigi selle arvustuse juures olevad pildid on võetud filmist endast, olen hoidunud elamuse rikkumise nimel neil inimesi näitamast.

Päevik.

Oluline on ära nimetada, et Confessions on üdini jaapanlik teos. Selle vaoshoitud, minimalistlik stiil ja kammitsetud kaamera hoiavad pinget sama palju kui nad teevad seda üles kruvides. Ei toimu mingit täristamist, kusagile ei kiirustata. Ent siit on pärit ka filmi nõrgem külg. Kindla rütmiga raiumine hakkab teose viimase kolmandiku vältel vaatamist väsitama. Kuigi planeerisin esiotsa sedasinast sinikiirt näidata oma regulaarsete filmiõhtute esimese hooaja lõpus, siis viimaks mõtlesin vaatajate huvides ümber ja loobusin sellest plaanist. Pihtimused on aeglane, aga keeruline vaatamine ja tänapäevased noored lihtsalt ei oleks suutelised antud formaadis seda piisava täpsusega jälgima. Kuna on väga ebatõenäoline, et teost kunagi siinmail kinolinal näha saab (v.a võimalusel mõne festivali või eriseansi raames), siis soovitan nendele, kel lugemise peale huvi tekkis, selle filmi sinikiirekoopia endale varuda. Teose visuaalne pool on väga kõrge kvaliteediga ja seega on selle vaatamine kõrgema lahutusvõimega peaaegu möödapääsmatu. Ära tuleb nimetada ka tugevalt üle keskmise muusikaline taust, mis pilti täiendab. Kuigi olen nüüd korduvalt jaapanlikku stiili ja sellele omast lähenemist nimetanud, siis tuleb kahjuks nentida, et filmi päris viimane vaatus natuke ameerikaliku ekspositsiooni käes kannatada saab. Mis on kusjuures efektne, aga pealetükkivalt tarbetult venitatud, häirides seega muidu laitmatut üldist emotsiooni.

teisipäev, 2. august 2011

Captain America (2011)

Paremal servas olev loetelu filmidest on jätkuvalt vaatamisel ja kuigi mõned ehk hiljem kui et varem silma alla satuvad, siis püüan ikkagi kirjutamisega järge pidada. Kes viimaseid filmiarvustusi lähemalt seirab, see hakkab ehk kahtlustama, kas ma nüüd siis ainult koomiksifilme vaatan. Õnneks nii hull asi siiski ei ole ja peatselt on oodata enam väärt kinoteoste pajatusi.

Meie kangelane. Kostüümi disain tundub olevat etem kui kaasaegne versioon, mis viimasel koomiksimessil uudistajatele näha oli.

Nooruke Steve Rogers (Chris Evans), üles kasvanud armastatud priiuse ühendosariikide pinnal, on ihult nõder ent vaimult tarmukas. Põdura tervise lisaks tuleb lihtsalt nõrk raam, lühike kasv ja vaevaline jaks. Kuid mis käte tugevusega vajaka, selle teeb poiss tasa järeleandmatu meele ja visa loomuga. Ning kui sõjamasin Euroopa mandrit teist korda ilmamaa tasemel rüüstama kukub, ihkab nooruke Steve ühes oma sõbraga üle lombi seilata ja oma mehelikkust, patriootlikkust ja väärilisust seal tõestada. Ent habras ihu on takistuseks ja nõnda ei taha ükski värbamistelk mehehakatisele täuglich templit kausta lüüa. Juhuse tahtsi ristub poisi tee doktor Erskine'ga (Stanley Tucci), kes märkab poisis sisemist leeki ja kvaliteeti, mis teistel sõjarditel justkui puudu oleks. Ning nõnda saab poiss treeningutele ühes seltskonnaga, kellest peaks saama esimene ameeriklastest supersõdalaste üksus. Siin kohtub vaataja esimest korda sarmika naissõjardi Peggy Carteriga (Hayley Atwell) ja supersõdalaste eest vastutava kolonel Phillipsiga (Tommy Lee Jones). Preili ja poisikese vahel lööb tasahilju sädemeid, mis veavad välja kuni filmi lõpuni. Oma isetu teguviisiga teenib Steve välja eesõiguse läbida supersõduriks muundamise protsess. Siinkohal astub ekraanile ka Howard Stark (Dominic Cooper). Koomiskivõhikutele teadmiseks: Howard Stark on Tony Starki ehk siis Raudmehe papa (tolle tegelase teise filmi arvustust võib siit lugeda). Läheb nagu läheb, protseduur küll õnnestub, Steve väljub muundamiskambrist kulturisti mõõtu mehemürakana, peas esmaklassiline soeng. Kuid vaenlase spioonid on juba kaugele liitlaste tagalasse imbunud, järgneb tulevahetus ja ühel või teisel moel jääb Rogers ainsaks supersõduriks. Kuna armee leiab, et üksikust kangelasest neile tolku ei ole, saab nüüd siis ülivõimetega mehest näitleja ja ameeriklastest võitlejate kaanepoiss. Siit tuleb mehele ka filmi pealkirjast loetav hüüdnimi. Mingi aeg hiljem rändab trupp ka lahinguliini lähedale, kangelaslik kapten teeb koerust ja saab selle läbi aupaistet juurde. Ja nii edasi kuni lindi viimaste kaadriteni.

Punane Kolp vudib pool filmi Hugo Weavingu kummimaskiga ringi. Mis on täiesti põhjendamatu ja ebavajalik, õõnestades tegelase tegelikku kvaliteeti.

Peale selle, et tegemist on järjekordselt ilusa ja klantsitud filmiga ning et tühjade pilkudega omasooiharad noorukid saavad seda suvepalavuses käest kinni hoides vaatama minna, ei ole Kapten Ameerikas tegelikult midagi meeldejäävat. Olgugi, et iga kaadri võiks filmist välja võtta ja edukalt ära raamida, saades alati tulemuseks efektse pildi, ei ole linal miskit lõpuni meeldejäävat. Säherdune koheselt unustatav virr-varr jääb kripeldama kui pigem negatiivne pool elamusest. Kuigi visuaalsed efektid on üle keskmise, on nende stiil see, mis üldmuljet vägisi allapoole kisub. Hüdra näotute pahalaste disain on pigem odav, nende relvastus on plagieeritud nüüd juba kümnetest ja sadadest eelnenud teostest. Ainsa efektse kostüümina jääb meelde kapteni enda sõjaaegne turvise moodi mootorratturivorm, mis kajastab efektselt koomiksi väärtusi, olemata seejuures liialt eriskummaline. Näitlemisoskuse poolest on Evansi pigem kohmakas, oskamatu lähenemine see, mis tegelasele usutava tooni annab. Tommy Lee näitleb lihtsalt iseennast, seejuures kordagi pingutamata, Altwell teeb niisama tormakat naisrolli ja Weaving esitab unustatava eneseparoodia maatriksi filmiseeriast. Kuigi muusikaline taust segab eneses edukalt ajastu nooti kangelasliku põrinaga, ei jää ükski helipala pikemalt meelde.

Kapten omas elemendis: rindejoonel sõjavange päästes.

Lõpetuseks tuleb öelda, et Kapten Ameerika tundub enam sissejuhatusena, soojendusena Kättemaksjate filmidele. Miks Punane Kolp kosmilist kuubikut taga ajab ja mis selle eseme tegelik tähendus on - jääb teadmata. Mis sellest kummaliset esemest edasi saab, jääb samuti selgusetuks. Kogu Euroopa kampaania tundub aset leidvat ühes ja samas uduses metsatukas, kusjuures kapteni meeskond navigeerib erinevate vana maailma riikide ja asukohtade vahel kiiremini kui viimane Bond. Tegevus on seega lünklikku laadi, midagi ei seletata kuigi pikalt lahti ja tiitrite jooksmise ajaks paneb kogu teema kukalt kratsima. Olgu ekraanil näidatu mis ta on, halva tundena jääb kõrvadesse kõlama rõõmust tantsivate juutide kuldkettide kõlin ja kintsukloppimise hääl, millega järjekordset sakslasi elumutta materdavat filmijupi edu tähistatakse.